Nüüd on venelasi igal pool, isegi Madeiral ja Goas (kuigi loomulikult on ka väga toredaid vene inimesi).
3) Eesti venelased
Oleks nagu liitsõna, igal juhul on selle sisu raske defineerida. Enamasti nimetavad ennast nii needsamad Eesti venelased. Eestlaste jaoks on nad lihtsalt venelased, olgugi et nende „venelaste“ jaoks on täiend „Eesti“ väga oluline. Ja näiteks iluuisutamise Eesti meistrid on neil ka lubatud olla. Kummalisel kombel on need inimesed Eestisse kuulumise üle uhked (ja tunnevad kergendust, et ei pea Venemaal elama).
4) Teised venelased
Kuigi eestlaste jaoks on nad kõik venelased, teame me väga hästi, et tegelikkuses see nii ei ole. Nad on Nõukogude Liidu viimane ja ülim kimäär. Neid ukrainlasteks, valgevenelasteks, aseriteks või kasahhideks kutsuda tundub aga veider. Eriti sellepärast, et kunagi ei või kindel olla, kellega täpselt on tegu. Osa neist ei tea isegi.
5) Georgialased (grusiinid)
Erand. Nemad on eriliselt privilegeeritud. Nemad on eestlaste relvavennad. Võib valida, kas minna Kaukaasia restorani või Georgia restorani. Viimane on sama eriline nagu hea Saperavi vein. Šašlõkirahvas par excellence.
6) Soomlased
Oleks nad kasvult pisut pikemad, natuke kiiremad ja vähem hea eluga ära hellitatud, võiks nad päris eestlased olla. Või siis mitte. Neil on rallisõitjaid, kes on vaata et sama targad kui Jeremy Clarkson.
7) Rootslased
Kunagised viikingid, kellest sai ägeda kuningapere. Kahju ainult, et neil nii palju panku on ja et nad ei raatsi siia Soome lahe paremale kaldale H&Mi ja IKEAt rajada. Täiesti ebaaus.
8) Lätlased
Keegi ei arva enam, et neil on kuus varvast. Aga nende ühiskond on ikkagi natuke imelik. Riia ei ole Rooma ja Läti majandus ei ole Eestile just kõige paremaks eeskujuks.
9) Britid
Enamik neist on poissmehed. Kahjuks. Kuigi Nimetas kohtab ka toredaid tüüpe. Neil on teistsugune, palju peenema vindiga aktsent kui ameeriklastel (ja austraallastel). Huvitav kokkusattumus? Ka nemad armastavad õlut, kuigi eestlastega võrreldes on nad muidugi nõrgad.
10) Teised soomeugrilased
Ei, me ei unustanud neid. Eestlastel on palju teisigi sugulasi peale soomlaste. Kahju ainult, et nad Venemaal elavad. Me pole kuigi optimistlikud… Ungarlastel joppas rohkem, kuigi nad läksid vist valede teeviitade järgi: mida paganat nad seal Mitteleuropa’s teevad?
11) Mañana-tüübid
Nad räägivad kas hispaania või portugali keelt. Nad on mehhiklased või portugallased. Erandiks on brasiillased: nemad mängivad head muusikat ja veel paremini jalgpalli. Aga neid mañana-tüüpe ära kunagi usalda (eriti salsaõpetajaid): mesijutus on nad veel suuremad meistrid kui vutis.
12) Hiinlased
Kõik need asiaadid.
13) Tšurkad
Tumedanahalised, kes kõik on siia „meie naiste“ järele tulnud. Hoiatus: neid tšurkasid tuleb siia kohe juurde, kui Eesti rikkamaks saab. Ja nad krabavad eestlaste töökohad endale (ja kohaliku sotsiaalkindlustuse rahakoti pigistavad nad ka tühjaks).
14) Mustanahalised
Triinul on esimene, keda ta elus nägi, siiani kirkalt meeles: see juhtus Viru keskuses. Ta oli väga pikk, nii et eks ta üks korvpallur oli.
15) Välismaalased
Itaallased, sakslased ja kõik need teised. Mnjaa, maailm on suur ja lai. Just sellepärast ongi kahtlane, et nad on elukohaks (või reisi sihtkohaks) Eesti valinud.
Eesti (vaikne) kodusõda
„Eestlase mõttemaailma ei mahu rohkem kui kolme tüüpi
Eestis elavaid inimesi: eestlased, venelased ja turistid!“ Mu austraallasest sõber Chris ei väsi seda kordamast ja küllap on ta jutus iva sees.
Eks see väide natuke liialdatud ole, kuigi vahel jääb mulle endale sama mulje. Ausalt öeldes läks mul aega, enne kui mõistsin, et Eestis elavad välismaalased on eestlaste jaoks pidev stressiallikas. Automaatselt eristub kaks leeri:
• eestlased, kes tahavad siin elavate „teistega“ suhelda (kõnelgu nad vene või mõnda muud keelt) ja aidata neil ühiskonda sulanduda;
• eestlased, kes eelistavad ülbelt eemale hoida: Eesti jäägu eestlastele (ja „pärast 1991. aastat on välismaalased siia elama tulnud ainult naiste pärast!“).
Kumb on ülekaalus? Ausalt, ma ei tea. Ja mu kroonikatele tulnud kommentaaride põhjal ei hakka ma seda hindama, sest ma tean, et vaikusel on siin ühiskonnas oluline roll.
Aga vaikne kodusõda on see ikkagi. Me elame selle sees ja seda on tunda. Sõprade vahel ja perekondades: see on teema, mis kisub inimesed ootamatult leeridesse. On neid, kes arvavad, et tänapäeva Eestis on vastasseise vaja ja polariseeritus on hea, on neid, kes kurdavad, et neil on seksterroristidest ja okupantidest kõriauguni. Seitsesada aastat baltisaksa iket ja Nõukogude Venemaa okupatsioon siin kasuks ei tule…
Me peame mõistvad olema. Ent ksenofoobset suhtumist ei kohta kaugeltki ainult nn teise Eesti inimeste juures, seda pritsib pidevalt ka valgustatud intelligentsi seltskonnas. Keskmisele eurooplasele võib see päris šokeerivalt kõlada.
Neid kolme stseeni ei unusta ma vist kunagi:
• üks esimesi eesti tüdrukuid, kellega ma Eestis kohtamas käisin, ütles mulle kunagi nii: „Sul on õigus, João. Mul on tõesti natuke piinlik, kui mu sõbrad mind sinuga koos näevad… Nad jäävad mind elu lõpuni välismaalasega kurameerimise pärast narrima…“ Sellist dialoogi poleks mitte ilmaski üheski teises riigis, kus ma enne olin elanud, sündida saanud;
• siis seesama sõber Chris, keda ma enne mainisin: ta on aussie, kes kolis siia kuus-seitse aastat tagasi. Sel mehel on Eesti jaoks suured plaanid ja raha ega ole kohalikud tüdrukud kunagi tema prioriteet olnud. Teda tõi siia siiras soov jääda paikseks kuskil, kus talle meeldib. Kuid pärast esialgset rahuloluperioodi hakkas ta siin ennast tõrjutuna tundma. Iga kord, kui temaga viimasel ajal olen kokku saanud, on ta olnud halvas tujus. Võin pea anda, et poole aasta pärast on ta siit läinud. Kaotus mulle, aga eriti Eestile: ta on üks sümpaatsemaid ja ettevõtlikumaid inimesi, keda ma tunnen;
• ja Madis, mu hea sõber Madis. Ühtaegu obsessiivne ja geniaalne. Suuremeelne. Aga pärast teist-kolmandat õlleraundi on meil sarved vastamisi. Ta ei salga oma sisimaid veendumusi: „Kas sinu arvates ei ole Eestis juba liiga palju välismaalasi? Meie ei taha oma traditsioone muuta: Eesti ongi riik, kus mehed on mehed ja naised on naised!“ Sellega õigustab ta sugudevahelist lõhet, mis tema arvates ei peegelda muud kui elutervet Eesti erakordsust.
Kas ma kahetsen Eestisse jäämist? Kindlasti mitte. Eestis elatud aeg on olnud mu elu parim. Suurte ja südantliigutavate üllatustega. Mul on hea meel tõdeda, et osa kõige imelisematest inimestest, kellega ma olen kunagi kohtunud – ja kellest tänaseks on saanud mu head sõbrad –, on Eesti kodanikud. Ma tunnen nendega hingelist lähedust ja ma õpin neilt palju. Teisi mõtteviise – ja seda ma oma ellu vajasingi.
Sellepärast mind kurvastabki,
