tema eluunistus on tekitada püsivad inimvood Eesti ning São Tomé ja Príncipe vahel – olete ehk kuulnud sellest portugalikeelsest kahe saarega arhipelaagist Guinea lahes?
(On vist üleliigne mainida, et see on ka üks vaesemaid ja kõige suurema katkulevikuga riike maailmas.)
Veidrik? Vastuvoolu ujuja? Ei. Krisi ambitsiooni taga on palju rohkem kui pelk troopikariigi fetiš. Kris on näide palju reisinud noorest Erasmuse põlvkonna eestlasest, kes tunneb vajadust endale Eesti kõrvale mõni teine riik „kodustada“. Et oleks teine tiib, võib-olla teine identiteetki, mis annaks talle võimaluse kohalikest piirangutest üle lennata. Frustratsioonist pääseda.
On sellesama põlvkonna teha, et Eestist ei saaks Venemaa küljealust väikest provintsiriiki. Määravaks saab passiivne või aktiivne hääl, ajude sissevoolamise soodustamine või kohalike spetsialistide ringi hoidmine kinnisena.
Kuna eestlased on praktilise mõtlemisega ja kangekaelsed inimesed, usun ma ausalt öeldes, et nende soovmõtlemisest kujuneb ka üllas missioon. Kas võib siis loota, et Eestist saab varsti avatud globaliseerunud riik? Seda öeldes oleksin ehk liiga julge, aga igal juhul kodustatavate lemmikriikide osas ei ole haritud eestlaste puhul piire paista. Selles osas võib paralleele tõmmata IT-wifi-Skype’i palavikuga. Arusaadavatel põhjustel on mu tutvusringkonnas kümneid eestlasi, kes on suured Portugali ja Brasiilia fännid. Olgugi et enamik neist portugali keelt ei oska, huvitab neid kõik, mis nende riikidega vähegi seotud on. Tunnen ka paljusid Ameerika unistuse poole püüdlejaid – tänapäeval tähendab see ennekõike Austraalia ja Ühendkuningriikide poole vaatamist. Aasia riikide seas on eriti kuum koht Tai. Aga ka Hiina ja Baruto Jaapan. Unustatud pole ka igihaljast bella Italia’t. Teada-tuntud on kohalike frankofiilide aktiivsus. Ja Hispaania ja hispaaniakeelsete maade lumm eestlaste üle. Ning eks tunne ma ka paari tüüpi, kes teavad kõike Islandist ja sealsetest vulkaanidest. Või Hollandist. Või Türgist ja Lähis-Idast.
Nüüd, kui olen pikemalt järele mõelnud, olen Krisi unistuse suhtes palju optimistlikum. Olgugi et eestlased omavahel koostööd teha ei armasta, on sellel riigil maailmale avanemiseks siiski täiuslik lähtepositsioon. Aastaks 2018? Kes teab, võib-olla 2030. aastaks, aga ärge tänast 20ndates noorte põlvkonda ka alahinnake.
Nad on tasemel. Nemad on Eesti hinnalisim varandus.
Eespool öeldule lisaks tahan mainida, et katse maailmale avaneda tundub riigile, kes tahab Venemaaga edukalt rinda pista – või siis peab seda tegema –, igati mõistliku sammuna. Kusjuures tegu ei oleks ainult oikumeenilise õppetunniga, vaid on tõestatud, et see teeks õnnelikumaks ka üksikindiviidid. Ja tugevdaks Eesti riigi positsiooni globaalsel malelaual.
Välismaalane olla on hää…
Eestlaste lemmik küsimust teame me kõik. See on see unustamatu „Mille pagana pärast sa siin riigis elad?“. Tavaliselt lisandub sellele – eriti naiste puhul – veel ka järgmine küsimus: „Kuidas sa seda ilma talud?“ Mehed on konkreetsemad: „Jaa-jaa, teame-teame… Ütle välja, et sa jäid Eestisse lihtsalt meie tüdrukute pärast!“
Tõepoolest, see on lõputa lugu, nõiaring, mille lõputust ma vihkan ja samas miskitpidi ka armastan. See õigustamise pinge tekitab minus (õigustatud) adrenaliini. Hoiab ärksana. Paneb mind järele mõtlema. Ma olen ju sellele küsimusele Tallinna kolimisest alates nii tohutult palju kordi pidanud vastama.
Ent viimasel ajal olen oma seisukohta muutunud. Võib-olla on tulnud aeg alla anda.
Miks? Paljud eestlased ei võta mu põhjendusi kuigi usutavatena. Üldjuhul rünnatakse mind mu kesiste eesti keele teadmiste pärast, teistele jääb ette mu oskus suhelda kohalike naistega. Pole siis ime, et vahel ma mõtlen, et eesti meeste jaoks sümboliseerib lipu kolmas triip eesti naist: must on maa, sinine – keel, valge – tüdrukud.
(Või mispidi see nüüd oligi?)
Selle asemel, et rääkida lihtsalt faktidest, eluseikade kokkusattumistest või oma siirast armastusest Eesti vastu, olen viimasel ajal valinud tunduvalt lihtsama formaadi: elan Tallinnas, sest mulle meeldib siin välismaalane olla. Olin varem viies riigis elanud ja tahtsin oma saagat maailma eri paigus enne Portugalis paikseks jäämist jätkata. Ühel päeval ma võib-olla… Või siis mitte… Loteriimäng on osa kõige selle võlust.
Vabaduse väljendus.
Paraku tundub mulle, et eestlased ootavad alati, et välismaalased neile midagi tõestaks. Uustulnukad peavad olema kas poolt või vastu. Me oleme kas liitlased või okupandid. Me kas räägime vabalt eesti keelt või ei austa me seda maad. On siis eestlastele ühene identiteet nii äärmiselt oluline, et vana head paljuski euroopaliku traditsiooniga ränduriks olemist ei osata enam üldse hinnata?
Võib-olla seletabki see ka eestlaste kangekaelset keeldumist leppida faktiga, et eesti sugu on sulam, et siin on segunenud märksa rohkem erinevat verd, kui me arvata oskame. Aga eestlastele on kombeks kas enda hulka arvata või enda hulgast välja heita, kõik peavad assimileeruma, kuuluda saab kas ühte või teise leeri, pärinetakse kas Kalevi soost või ollakse muu.
Huvitav on, et käitumist uurivad teadlased tõestasid hiljuti, et välismaal elamine vallandab inimeses samasuguseid emotsioone, nagu kogeb laps. On selles siis midagi halba? Mina nii ei arva. Niisama tunda ja tunnetada on puhas nauding. Iga päev end taasluua: me tekitame peegelefekti, sest fookuskaugust muutes saame anda hinnalist tagasisidet.
Ma usun – ja ma olen seda näinud –, et väga palju eestlasi tunneb välismaal elades sama mis mina. Tsiteerin ajakirja The Economist: „Nagu hea bridžimäng, hoiab välismaalane olemise seisund aju pidevalt aktiivsena, samas ei väsita see seda kunagi ära… Välismaal elamine võib tekitada palju lapsenagi kogetavaid emotsioone: uudsus, üllatus, ärevus, kergendus, alistumine, pinge, vastutustunde puudumine…“
Selline on (ka) maailma ajalugu. Miks Eesti ja mitte Leedu (või Gambia)? Miks Tallinn ja mitte Narva (või New York)? Uskuge, Eesti on suurepärane riik, kus välismaalasena elada. Saan küll ainult iseenda eesträäkida, aga palun väga: eksootika, kaugus, ilu, lihtsus, loodus, rahu… Vaatamata eespool mainitud igavatele korduvatele küsimustele on maagia endiselt alles. Ta on vastu pidanud.
Kui Alice oleks imedemaal sündinud, kas tema lugu oleks siis samasugune?
Ei usu, ja võib-olla see ongi see kauaotsitud salapõhjus, mis meid, elukutselisi välismaalasi, oodatust kauem sünnimaast eemal hoiab. Ja vahel paneb mujale jäämagi. Ahjaa, see ka: Eesti inimesed on palju toredamad, kui nad seda endale ise tunnistavad.
Eesti rahvastiku glossaar:
eestlane ja teised kohalikud eestlase pilgu läbi
Sotsioloogiga koos elada pole naljaasi. Suvalisest mõttekäigust võib ootamatult artikkel saada. Minu heakskiidul muidugi, sest mina olen see, kes loo „paberile“ paneb. Parandamatule antropoloogile, nagu ma olen, on iga eestlase suust pudenev eestlase kohta käiv kommentaar puhas kuld. Pärl. Briljant!
Sellepärast koostasin ka „Eesti rahvastiku glossaari“, milles on 15 lühikest sissekannet siin Euroopa kirdenurgas elavate või siin pikemalt peatuvate rahvaste kohta.
1) Eestlased
Eesti päriskodune liik. Üllatavalt ei pea nad sugugi kõik end Kalevi järeltulijaks. Tegelikult on nende seas üha rohkem selliseid, kes on pigem seda meelt, et Eesti on paras hüperidentiteeti loov sulatuspott. Põhjala risttee, mida asustavad enesekindlad ja tegusad inimesed. Vene karu on liiga lähedal: üheainsa kuuli puhul ei saa eksimusi lubada.
2) Venelased
