style="font-size:15px;"> «Mine tagasi magama,» käskis Harkins ärevalt. «Kui Jorn meid leiab, tapab ta meid mõlemaid.»
«Jornil on tolle lapsukese Nellaga tegemist – pealegi ei tapaks ta mind. Kas sina kardad Jorni, võõras?»
«Ei,» valetas Harkins, «ma…»
«Sa räägid nagu argpüks!» Taas haaras Katha temast ja seekord tõukas ta naise jõhkralt eemale. Too sülitas vihaselt tema suunas ja andis talle vihaselt kõrvakiilu. Siis hoidis ta oma käest ja hüüdis: «Appi!»
Tema hüüde peale põikles Harkins temast mööda ja püüdis oma hütti naasta, aga jäi hiljaks. Kogu küla näis hetkega ärkavat ning veel enne, kui ta aru sai, mis juhtunud oli, tundis ta kuklas tugevat survet.
«Teised tagasi vooditesse.» See oli Jorni hääl, vali ja käskiv, ning hetkega oli väljak taas tühi – peale Katha, Harkinsi ja Jorni. Suur mees pigistas ühe käega Harkinsit kaelast ning hoidis teisega väänlevat, vastupunnivat Kathat.
«Ta ründas mind!» süüdistas Katha.
«See on vale!»
«Mõlemad vait!» nähvas Jorni hääl piitsana. Ta lasi Kathast lahti ja heitis naise vastu maad, kuhu too ka jäi, põlvitades orjalikult. Tema haare Harkinsi kaelal tugevnes.
«Mis juhtus?» päris Jorn.
«Las tema räägib,» vastas Harkins.
«Tema sõnad on mõttetud. Ma tahan tõtt.»
«Ta tuli minu hütti ja ründas mind,» ütles Katha. «See oli sellepärast, et ta teadis, et sul oli Nellaga tegemist…»
Jorn vaigistas ta jalahoobiga. «Katha tuli sinu juurde, kas polnud mitte nii?»
Harkins noogutas. «Jah.»
«Arvasingi. Ma ootasin seda. Nii on ennegi juhtunud.» Ta lasi Harkinsi lahti ja viipas Katha tagasi jalule. «Sa pead lahkuma,» ütles Jorn. «Katha on minu.»
«Aga…»
«See pole sinu süü,» ütles Jorn. «Kuid sa pead siit lahkuma. Ta ei puhka enne, kui ta on su kätte saanud. Mine, ja kui sa tagasi tuled, pean su tapma.»
Harkins oli Jorni sõnadest löödud. Viimane asi, mida ta tahtis, oli saada välja visatud ainsast rahulikust paigast, mille ta oli seni siin imelikus ja ebasõbralikus maailmas leidnud. Ta vaatas Katha poole, kes talle kibedas raevus vastu jõllitas, rinnad ärritunult tõusmas ja langemas. Ta hakkas isegi olukorra ebaõigluse üle vihastuma.
Ta vaatas, kuidas Jorn Katha poole pöördus. «Sinu karistus tuleb hiljem. Sa veel maksad selle eest, Katha.»
Naine langetas pea ja vaatas siis üles. Hämmastusega märkas Harkins, et Katha vaatas Jorni poole silmis peegelduva ilmeksimatu armastusega.
Jorn osutas metsa poole. «Mine.»
«Kohe?»
«Kohe,» ütles Jorn. «Sa pead hommikuks läinud olema. Ma poleks üldse tohtinud lubada sul jääda.»
3
Mis iganes jumalus tema üle ka ei valvanud, tegi see märkimisväärselt viletsat tööd, mõtles Harkins metsaserval seistes. Oli sadistlik viia ta kontakti omamoodi tsivilisatsiooniga ja siis saata ta peaaegu kohe tagasi metsa ebakindlusse.
Koit oli lähedal. Ta oli veetnud enamiku ööst lagendiku äärt mööda tiirutades, lükates edasi hetke, mil ta peab metsa naasma. Ta tõmbus lagendiku servale ja ootas. Korraks olid kostnud laksatused, justkui piitsahoobid, mis olid tulnud Jorni hüti poolt. Siis oli saabunud vaikus. Harkins mõtles, kas Katha karistusele polnud ehk järgnenud autasu.
Jorn oli teinud teda välja heites õigesti, möönis Harkins. Sedasorti hõimuühiskonnas tuli liidril oma võimu säilitada – iga võimalik võistleja, isegi tahtmatu nagu Harkins, tuli minema saata. Nüüd, kui Harkins aru pidas, mõistis ta, et Jorn oli olnud üllatavalt vastutulelik teda mitte kohapeal tappes.
Ainult et sellele kummalisele metsikule maailmale vastu astumine ei tõotanud tulla lõbusõit.
Kui esimesed ähmased koidukiired horisondil murduma hakkasid, sisenes Harkins metsa. Peaaegu kohe muutus õhk jahedamaks ja niiskemaks. Taimestiku tihe loor, mis metsale katuseks oli, hoidis päikesevalgust kinni. Harkins liikus ettevaatlikult, minnes mööda Tähehiiu sissetrambitud rada.
Kusagil siit mitte väga kaugel pidi olema Tunnelilinn. Sellises mittemehhaniseeritud ühiskonnas oleks olnud võimatu pidada sõda suurte vahemaade tagant. Ja Tunnelilinn, misiganes see ka polnud, oli asustatud. Ta soovis sinna jõuda enne metsas sekeldustesse sattumist. Jorni rühmast väljaheidetuna lootis ta sealt peavarju leida.
Järsku kostis eestpoolt puude raginat. Ta liibus samblase kivikamaka vastu ja vaatas selle tagant välja.
Puude kohal oli näha läbi metsa liikuva Tähehiiu punakaspruuni pead. Harkins kaalus hetkeks hiiglase poole minemist, ent muutis siis meelt ja pööras kõrvalrajale. Tähehiiud olid tal ühe korra ellu jääda lasknud, kuid nende edasisi tegusid polnud võimalik ette ennustada. Ega tal midagi teha polnudki – Tähehiid liikus kiirelt edasi, astudes iga sammuga oma nelikümmend jalga.
Harkins jälgis hiiglaslikku olendit, kuni too oli silmist kadunud, ja jätkas siis kõndi. Ehk, mõtles ta, viib rada Tunnelilinna. Võibolla ka mitte. Tol hetkel oli tal vähe kaotada, ükskõik mis suunas ta ka läinud ei oleks.
Kuid ta eksis. Teine tee võinuks ehk ohutu olla, sellel siin oli aga takistuseks ulguv košmaar.
See oli tal otse vastas; selle kuus jalga klammerdusid kahe peene puu külge. Olendil oli kaks suud – üks kummagi lapiku teravakoonulise pea küljes. Žiletitaolised hambad särasid hämaras valguses. Harkins tardus, olles võimetu nii ümber pöörama ja põgenema kui rünnakule asuma. Olevuse ulg kõrgenes, vastandudes tuhmile kõminale metsast.
Olend hakkas liikuma. Harkins tundis higi keha mööda alla tilkumas. Valgekarvaline loom oli suure hundi mõõtu ja tundus näljane. Harkins taandus, kombates enne igat sammu ettevaatlikult maad, sellal kui loom hüppama valmistus.
Teadliku plaanita sirutas Harkins käe selja taga asuva surnud puu poole ja sikutas üht oksa. See murdus lahti, puistates ta üle mureneva koore tükkidega. Kui koletis hüppas, kasutas ta oma rohmakat nuia pesapallikurikana.
See tabas lähema pea küljes olevat haardevalmis suud. Kokkupõrkes kuiva puuga purunesid hambad kildudeks. Harkins jooksis kiirelt edasi ja surus puuoksa teise pea lõugade vahele, takistades neid sulgumast. Loom püüdis Harkinsit küünistada, aga selle ülemised käpad olid liiga lühikesed.
Patiseis. Harkins hoidis looma käsivarre kaugusel. Too raevutses ja ilatses jõuetult, võimetuna temani küündima. Ta ei julgenud lahti lasta, ent teadis, et tema jõud ei võinud lõpmatuseni kesta.
Aeglaselt, vehkides kahjutult küünistega, surus loom teda tagasi. Harkins tundis lihaseid käsivartes pinge all värisemas; ta surus vastu ja loom ulgus valust. Teine pea kiristas metsikult oma purunenud hambaid.
Pea kohal kõlasid veidraid linnuhääled ja kui Harkins üles vaatas, nägi ta eredavärviliste lõualottidega lindude rivi liikumatult puuoksal ootamas. Nende nokad läikisid hammastest ja nad ei meenutanud ühtki lindu, keda ta varem kohanud oli, ent ta
