sa võiksid mind sundida tegema midagi, mida ma ei taha?»
«Niimoodi!» ütles Harkins äkilises raevus. Ta koukis maast kivi, millel istunud oli, ja tõstis selle pea kohale.
Ei.
See oli hääletu käsklus. Kivi pudenes Harkinsi jõuetutest kätest ja tümpsatas maapinnale. Harkins jõllitas oma tuimi sõrmi.
«Sa õpid aeglaselt,» ütles Vaatleja. «Ma olen pime, aga see ei tähenda, et ma ei näe – või ei reageeri. Ma kordan: kuidas sa võiksid mind midagi tegema sundida?»
«Ma… ma ei saakski.» möönis Harkins kõhklevalt.
«Väga hea. Nõrkuse tunnistamine on esimene samm teel tugevuse suunas. Saa aru, et ma tõin sind enda juurde teadlikult ja et kordagi selle usutluse jooksul ei teinud sa midagi oma vabast tahtest, ja et ma olen täiesti võimeline sinu tulevasi tegusid määrama nii, nagu ma heaks arvan. Kuid ma ei taha eriti vahele segada.»
«Sina oled siis malemängija!» ütles Harkins süüdistavalt.
«Ainult üks neist,» sõnas mutant, «ja kõige vähem tähtis.» Ta sirutas oma naeruväärsed käed välja. «Ma tõin sind enda juurde ainult meelelahutuse pärast – ent nüüd sa juba tüütad mind. Sul on aeg lahkuda.»
«Kuhu ma lähen?»
«Kõige kese on Tunnelilinnas,» lausus Vaatleja. «Oma koduteel pead sa sealt läbi minema. Jäta mind nüüd üksi.»
Teist käsklust ootamata Harkins tõusis ja hakkas minema kõndima. Kümne sammu pärast kiikas ta tagasi. Vaatleja käed olid taas rinna peal risti.
«Mine nüüd,» ütles mutant. «Sa oled oma eesmärgi täitnud.»
Harkins noogutas ja hakkas taas kõndima. Olen ikkagi ettur, mõtles ta kibedalt. Aga kelle ettur?
4
Olles jätnud enda ja Vaatleja vahele arvestatava vahemaa, peatus Harkins toeka kiulise koorega puu juures ja püüdis fakte seedida.
Jõud, mis olid mõistmiseks liiga suured, mängisid mingit mängu. Tema oli sellesse teadmata põhjustel kistud, ja kui Vaatleja just valetanud polnud, viis tema väljapääsutee läbi Tunnelilinna.
Tal polnud aimugi, kus linn asus, ja ta ei teadnud, mida ta seal otsima pidi. Sa pääsed koju, kui sa robotite üle kontrolli saavutad, oli Vaatleja öelnud. Kummaline mutant oli viidanud, et Tunnelilinn oli robotite juhtimiskeskus. Aga ta oli öelnud ka, et roboteid polnud võimalik käskida.
Harkins naeratas. Pidi olema mingi viis sinna pääseda. Ka temal endal oli aeg natuke manipuleerida. Ta oli liiga pikalt olnud hüpiknukk – nüüd tõmbab ta ise veidi nööridest.
Ta vaatas üles. Hilispärastlõunased varjud hakkasid laskuma ning taevas oli tumenemas. Ta pidi kähku tegema, kui tahtis loojanguks pärale jõuda. Kiirelt hakkas ta tuldud teed läbi metsa tagasi minema, liikudes sissetallatud rada mööda Jorni küla poole. Ta rändas kiirelt, pooleldi kõndides, pooleldi joostes. Aeg-ajalt nägi ta Tähehiidude kiilaspäid kaugete puulatvade taga, aga tulnukad ei teinud temast välja. Kord kuulis ta läbi alustaimestiku sõitva roboti jõhkrat häält.
Mängus olid veidrad jõud. Tähehiiud – kes nad olid? Mida nad Maalt tahtsid, ja mis osa mängisid nad praegu paljastuvas draamas? Nad näisid kauged, erapooletud, niisama ükskõiksed sündmuste käigu vastu kui läbi metsa liikuvad mõistuseta robotid. Ometi teadis Harkins, et see polnud tõsi.
Robotid huvitasid teda filosoofiliselt. Nad esindasid Jõudu – peatamatut, juhitamatut Jõudu, mis oli seotud mingi ettekirjutatud ja ammuunustatud tegevusmustriga. Miks oli robot ta karnivoori käest päästnud? Kas seegi oli seotud juhtumiste võrguga, mõtiskles ta, või oli malemäng isegi robotite tegevusmustri suhtes ülimuslik.
Oli ka huvitav isiklik probleem Jorni ja Katha suhte näol; see oli probleem, millega ta pidi peagi taas rinda pistma. Katha ilmselgelt armastas Jorni, ent mingis primitiivses ambivalentsuses vihkas teda samaaegselt. Harkins mõistatas, kuhu tema antud olukorras sobitub, kui ta Jorni külla naaseb. Jorn ja Katha olid mitmetahulised, etteaimamatud inimesed ja tema plaani edukus sõltus nende tujudest.
Hammasrattad hammasrataste sees, mõtles ta nukralt. Suurema mängu etturid määravad käike väiksemas mängus. Ta tõstis tempot, sest öö lähenes kiirelt. Mets muutus jahedaks.
Küla ilmus lõpuks nähtavale – hall kuhil, mida läbi tihedate sõnajalgade ähmaselt näha oli. Harkins aeglustas sellele lähenedes tempot.
Oli varavõitu ning külarahvas polnud veel ühisele õhtusöögile kogunenud. Harkins peatus metsaserval, seistes ohtliku välimusega puu juures, millel olid jalapikkused sarvetaolised lehed, ning mõtles, mis oleks külale lähenemiseks ohutuim viis.
Järsku ragises tema taga oksaraag. Ta pööras ringi.
«Enda arvates käskisin ma sul mitte tagasi tulla, Harkins. Mida sa siin teed?»
«Tulin tagasi, et sinuga rääkida, Jorn.»
Suur mees kandis ainult niudepõlle ning tema pikajäsemeline tiheda musta karvastikuga kaetud keha näis võitlusvalmis. Üksik lihas Jorni põsel tõmbles tahtmatult.
«Millest sa rääkida tahad?»
«Tunnelilinnast,» sõnas Harkins.
«Ma ei taha sellest midagi teada,» nähvas Jorn. «Ma lubasin, et tapan su, kui sa siia tagasi tuled, ja ma mõtlesin seda tõsiselt. Ma ei taha, et sa Kathaga mängid.»
«Ma ei mänginud Kathaga. Ta ise heitis end minu käte vahele.»
«Sama asi,» sõnas Jorn. «Hõimu silmis on see minu reetmine. Ma ei saa seda lubada, Harkins.» Torisev hääl kõlas peaaegu meeleheitlikult. Harkins mõistis järsku, kui vähe erines võimuiha hullumeelsusest, kui see avaldus täies alastuses niisuguses puhtakujulises diktatuuris.
«Kas sa tõesti vajaksid Kathat,» küsis Harkins, «kui ma sinust maailma isanda teeksin?»
«Mida sa sellega mõtled?» Jorn näis umbusklik, ent sellest hoolimata huvitatud.
«Ma rääkisin Vaatlejaga,» ütles Harkins. Nimi tekitas kohe reaktsiooni. Jorn kahvatus, limpsis närviliselt huuli ja vehkis silmadega siia-sinna.
«Sa… kõnelesid Vaatlejaga?»
Harkins noogutas. «Ta rääkis mulle, kuidas Tunnelilinna võita. Kui sa mind kuulad, võid sa terve maailma vallutada, Jorn!»
«Selgita.» See oli selge käsk.
«Sa tead, mis Tunnelilinna all on?»
Jorn kahvatus taas. «Jah,» vastas ta kähedalt. «Me ei käi seal. Halb koht.»
«Mina võin sinna minna. Ma ei karda seda.» Harkins irvitas võidukalt. «Jorn, ma võin sinna minna ja robotid enda heaks tööle panna. Nende abil võime me maailma vallutada. Me…»
Kohe mõistis ta, et oli teinud vea. Üksainus sõna: meie. Jorn oli jäigaks tõmbunud ja hakkas ilmselgelt ohtlike kavatsustega selga küüru ajama.
«Me ei tee midagi taolist,» ütles Jorn külmalt.
Harkins
