oleks ma vaid siis elanud, kui nad meid jalge alla trampisid! Kuid neid polnud võimalik peatada. Meri kattis kogu maa, välja arvatud nende ehitatud linnad. Meie isade maa on tuhat sülda allpool veepinda, ja Merelsündinud lõbutsevad meie uppunud linnades.»
«Ja siis nad läksid ära,» ütles Dovirr. «Kõik dhuchay’yd Maal lahkusid järsku ühel päeval. Kas nad ütlesid, miks?»
«Ei.»
Karmid pilves näisid horisondile kogunevat. Dovirr värises, kui jahe niiske tuul purjeid täitis. Sõudjate rütmiline ümin neljal alumisel tekil moodustas ühtlase helimustri, mis sulas kokku mere loksumisega Garyuni parda vastas.
«Ühel päeval tulevad dhuchay’yd tagasi,» sõnas Gowyn äkitselt. «Ühel päeval – niisama ootamatult, kui nad esimest korda tulid, ja sama ootamatult, kui nad lahkusid – tulevad nad tagasi.»
Vöörist lendas üles soolaseid pritsmeid. Madaldunud häälel ütles Gowyn: «Dovirr – kui ma peaksin surema enne, kui nad naasevad…»
«Söör?»
«Kui ma peaksin surema – ja minu aeg on ammu täis – siis kas sa vannud, et hävitad nad minu asemel?»
Dovirr näperdas närviliselt oma kasvavat musta habet. «Vannun, söör,» lausus ta kähedalt.
Gowyn oli hetkeks vait, tema jämedad sõrmed kaevumas Dovirri õlgadesse. Siis osutas ta allatuult.
«Sealt saabub veel täna pärastlõunal thalassarh Haraldi laev. Võitle minu kõrval, Dovirr.»
«Tänan teid, söör.» Dovirr kummardas peaga. Võidelda thalassarhi kõrval oli suur au – märk, et mantlipärija oli tunnustust leidnud. Gowyn oli nimetanud oma järglase.
Thalassarh sammus minema. Dovirr jäi kaugustesse vaatama. Kusagil kaugel idas oli saarelinn Vythain. Töötage ja orjake, te maarotid! mõtles Dovirr trotslikult. Te tasute veel Dovirrile andamit!
Nagu Gowyn oli ennustanud, tuligi Haraldi laev sel pärastlõunal, seilates vastu tuult. Hoiatushüüe ülalt kõlas veidi pärast keskpäevast söömaaega, ning Garyun valmistus sõjaks.
Thalassarhe oli üheksa, igaüks neist valitsemas umbkaudselt määratud osa planeedist. Gowyn nimetas oma valdust Läänemereks; Harald oli isandaks Mustal Ookeanil, mis oli ebamäärane territoorium Gorwyni vetest läänes ning kuhu kuulusid teiste seas Dimnoni, Lanobuli ja Ariodi ujuvlinnad. Ent ookeanil polnud piiritähiseid, ning iga thalassarh pidas naabritega tuliseid vaidlusi mõjusfääride üle.
Haraldi laev ligines. Garyuni ülemise teki sõudjad kinnitasid oma aerud; nii tugeva tuulega suutis alus manööverdada ka vaid kolme teki aerudega, vabastades kakskümmend meest relvi kandma. Kõik naised Garyuni pardal – Mereisandate naised ja tütred – olid ohutult oma kajutites laevalae all.
Garyun tõstis sõjalipu. Gowyn sammus tekile, relvastatud ja lahinguvalmis, ning Dovirr võttis oma koha thalassarhi paremal käel. Ta nägi, kuidas mitu laeva ohvitseri kadedalt tema poole vaatab, ent ei teinud neist välja. Ta oli Gowyni mees, ning nad austasid Gowyni valikut – või muidu!
Vaenuliku laeva nimi oli Brehtwol. Ka see tõstis sõjalipu. Garyuni tekk oli mõõkadest turris; konksumehed valmistasid end ette.
Kaks laeva lähenesid aeglaselt üksteisele. Dovirr nägi nüüd vastasteki mehi. Seal paistis lühikest kasvu süngenäoline Harald, kelle käsilased ootasid, ootasid.
Kõlas puidu tümin vastu puitu, ning lendasid ronimiskonksud. Mõtlemata liikudes järgnes Dovirr Gowynile teisele poole. Brehtwolile jõuti esimesena!
«Mõõgad! Mõõgad!» möirgas Gowyn. «Minu järel, mehed!»
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
