Tähehiiglaste orjad. Valitud teosed 1. Raul Sulbi

Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Tähehiiglaste orjad. Valitud teosed 1 - Raul Sulbi страница 17

Tähehiiglaste orjad. Valitud teosed 1 - Raul Sulbi

Скачать книгу

tootis aedvilju; Korduna aga liha. Hicanthrost tuli hinnatud vill, Dimnonist kummi, Lanobulist tööstuskaubad. Ükski linn ei saanud üksi hakkama; iga suurel Panthalassal triiviv kogukond, ankurdatud kadunud Terra, vete alla uppunud muistse maailma külge, vajas Mereisandate laevade abi, et ellu jääda.

      «Andam, härra,» sõnas vanem Morgrun vagalt. Ta põlvitas, tehes oma kallid rõivad thalassarh Gowyni ees poriseks. Tema seitse kolleegi astusid esile ja panid kullakirstud Mereisandate ette.

      «Võtke need,» urises Gowyn oma alamatele. Igaüks neist kummardus, tõstis raske kirstu vaevata üles ning paigutas selle jullale. Gowyn võttis kuratliku poosi, üks jalg alandliku Morgruni kehal.

      «Veel üheks aastaks,» kõmistas thalassarh, «kuulutan mina, Läänemere Gowyn, Vythaini linna enda kaitse all olevaks. Kulda on ikka terve kogus, jah?»

      «Muidugi,» mõmises Morgrun.

      «Parem oleks.» Gowyn tõukas vanema põlastades jalaga eemale. «Tagasi peitu, kalake! Jookse! Varju! Mereisand paneb su nahka, kui sa põgeneda ei suuda!»

      Ebaväärikalt kiirustades ronis Morgrun jalule. Ta korjas oma ürbid kokku, kummardas põgusalt, pomises tänusõnu ning pööras ringi ja taganes kiiresti ülejäänud seitsmest nõukogulasest ümbritsetult tahutud treppide poole. Gowyni sardooniline naer kajas nende pagemise taustal läbi vaikse linna.

      Thalassarh pöördus ootavate kaaslaste poole. «Selles linnas pole mingit võitlusvaimu,» märkis ta. «Iga aasta maksavad nad andamit nagu kartlikud kirbud. Neetud, kuidas ma tahaks, et nad mõni aasta korralikult vastu hakkaksid!»

      Tugevalt päevitunud punahabe mees, peas kalliskividega ehitud kiiver, lausus: «Ei iialgi, söör. Nad vajavad teie kaitset selleks liiga palju!»

      Gowyn möirgas naerda. «Kaitset! Kujutage ette – nad maksavad meile asja eest, mida meile üle kõige teha meeldib!» Ta vaatas ujuva linna tohutu kogu poole ja itsitas põlgavalt.

      Mereisandad pöördusid, et jullale naasta. Järsku tõusis Dovirr oma peidupaigast.

      «Oota, thalassarh!» hüüdis ta.

      Gowyni üks jalg oli juba julla pardal. Ta tõstis selle ülimas hämmastuses tagasi, et näha, kes teda kõnetanud oli. Dovirr vaatas talle otsa. «Tribuut on sul käes, võimas Gowyn, aga sa lahkud liiga ruttu.»

      «Mis sa tahad, poiss?»

      Dovirr turtsatas viisakusetu «poisi» üle. «Ma pole rohkem poiss kui teie, Mereisandad! Tahan Vythainist lahkuda. Võtate mind kaasa?»

      Gowyn möirgas lõbustatult ja müksas üht kaaslast. «Hahaa! Imikala tahab koos haidega ujuda! Viska ta vette, Levrod, et me saaks laevale minna.»

      Mereisand nimega Levrod naeratas agaralt. «Kohe, söör!» Ta astus Dovirri poole, kes taganes pool sammu ja jäi siis seisma. «Tule minu juurde, maamees,» ümises Levrod. «Tule ja maitse merevett!»

      «Sina tuled minu juurde,» urises Dovirr vastu. «Mina jään paigale.»

      Levrod ründas vihaselt. Dovirr ootas, et raevunud Mereisand betoonist kai ületaks ja talle ligi jõuaks. Levrod oli sooniline ja tugev, nagu Dovirr märkas. Mehel oli plaanis talle peale tormata ja ta kiire heitega vette saata. Dovirril olid aga muud kavatsused.

      Levrod jõudis temani; Mereisanda tugevad sõrmed küünitasid tema käe ja jala järele. Dovirr astus nobedalt kõrvale, tõmbus kühmu ja haaras üllatunud Levrodil jalgevahest ning õlast. Ainsa kärme liigutusega ajas ta end sirgu ja viskas Mereisanda vette. Levrodi kukkumisest pritsis kaile soolast vett.

      Dovirr pööras end ringi, oodates teiste Mereisandate vasturünnakut. Kuid nood jäid paigale. Levrod ujus kiirelt kaldale – iial ei teadnud, mis kaldaäärsetes vetes varitses – ja ronis üles, needes ja soolvett süljates. Näost punane, haaras ta oma mõõga järele.

      Dovirr tardus paigale. Relvituna oli tal vähe lootust end kaitsta. Levrod paljastas oma relva – ning thalassarh Gowyn tõmbas enda oma, virutades sellega kõlinal vastu Levrodi tera. Mereisand lasi vapustatult mõõgal oma tuimade sõrmede vahelt maha pudeneda.

      Gowyn vaatas Dovirri poole. «Korja see üles,» käskis ta.

      Dovirr kuuletus vaikides. Ta haaras kalliskividega käepidemest kindlalt kinni ning vaatas thalassarhi poole.

      Gowyn naeratas. «Torka see raibe läbi,» sõnas ta, osutades tilkuva, väriseva, täiesti haletsusväärse Levrodi poole.

      Dovirr tugevdas haaret veelgi. Lüüa relvitut meest? Miks…

      Ta heitis mõtte minema. Levrod oleks ta kõhklemata tapnud; pealegi, Gowyni käsud olid käsud. Ta tegi väljaaste ning ta löök oli täpne. Levrod kukkus kokku. Gowyn tõukas korjuse jalaga sillalt alla. Aeglaselt hakkas õlises sadamavees välja joonistuma punane laik.

      Kohe lõi vesi uimedest kihama, ning laip kadus. Merelsündinud, mõtles Dovirr tusaselt, toitumas oma maalsündinud vendadest.

      «Meil on Garyuni pardal vaba koht. Sinu nimi, noormees?»

      «Dovirr Stargan,» kogeles ta. Oli see võimalik? Oli see tõesti juhtumas?

      «Tere tulemast Garyunile, Dovirr Stargan. Sa oled noor, aga mulle meeldib su julgus. Pealegi kahtlesin ma juba ammu Levrodi lojaalsuses.»

      2

      Dovirri ees laotus mere lai ebaühtlane kaar, kui ta Garyuni nina lähedal seisis ja tundis, kuidas lõikav soolane tuul tema vastu puhus. Taevas oli tume; rasked pilved rippusid madalal, ähvardades külma vihmaga. Merelsündinute kuldpruunid uimed ilmusid pinnale kord siin, kord seal, lõigates juhuslikult merd.

      Kaugusse vaadates mõtles Dovirr Merelsündinuist, noist kummalistest olenditest, kes olid kord olnud inimesed – kelle inimesed olid sajandite eest loonud tulutus katses pealetungivaid dhuchay’ysid takistada.

      «Mõtled, Dovirr?» küsis sügav hääl.

      Ta pöördus. Gowyn seisis tema kõrval. Kuue kuu jooksul, mis ta oli laeva pardal veetnud, oli Dovirr võitnud hallineva thalassarhi kiindumuse. Gowyn lähenes keskeale; tema ülemvõim Läänemerel oli kestnud enam kui kakskümmend aastat. Aeg hakkas talle järgi jõudma. Ta otsis pärijat – ning Dovirr lootis, et lõpuks oli ta selle leidnud.

      «Mõtlen, söör. Merelsündinutest.»

      Gowyn kissitas välkuvate uimede poole silmi. «Meie vendadest sügavikus? Ühel päeval saad sa tundma nende hambaid, noormees.»

      «On see tõsi, söör? Et nad söövad inimesi, kes vette kukuvad?»

      Gowyn kehitas raskeid õlgu. «Seda saad sa teada päeval, kui sa üle parda pudened. Mul pole kordagi selleks põhjust olnud, kuid surev meremees tõmbab nende uimed hetkega ligi.»

      «Imelik,» ütles Dovirr, «et nad meist toituvad. Nad olid kunagi ju ise inimesed, kas polnud?»

      «Kõigest inimeste pojad.» Üle thalassarhi näo liikusid varjud. «Aastate eest, kui Maa oli alles kuiv ja kui tulid dhuchay’yd, lõi inimene Merelsündinud, et võõraste vallutajatega võidelda.» Ta itsitas sardooniliselt. «See oli lootusetu üritus. Dhuchay’yd võitsid Merelsündinute leegione kerge vaevaga, lõid siis ookeani võimsa saua, ning tõusvad mered katsid maa.»

      «Millised

Скачать книгу