valmis uusi käsklusi vastu võtma.
Harkinsi sõrmed lendasid üle lindikonsooli, lüües sisse uusi koordinaate. «Aju on vaba,» sõnas ta.
«Aju on vaba,» kordas robot. «Lihtne ülesanne sinu jaoks, ent võimatu meile.»
«Nüüd operatsiooni teine osa,» sõnas Harkins. «Mine maapinnale,» käskis ta robotit. «Peata mis iganes võitlus seal käib ja too kõik, keda leiad, siia alla. Ma tahan, et nad ekraani näeksid.»
«Käsk vastu võetud,» ütles robot ja lahkus. Harkins keskendus ekraanile.
Ta tõi metsarobotid tihedaks faalanksiks kokku. Ja siis hakkasid nad marssima. Ekraan näitas vaate muutumist, kui metallmeeste armee kümnestes kolonnides liikuma hakkas.
Esimest Tähehiidu kohati just siis, kui inimesed maapinnalt suurde saali kokku toodi. Higistades ütles Harkins: «Ma ei saa ümber pöörata, Katha. Ütle mulle, kes seal on.»
«Mitmed meie mehed – ja linnaelanikke ka.»
«Väga hea. Ütle, et nad ekraani vaataksid.»
Ta jätkas arvutisse juhiste edastamist, ning robotid reageerisid. Nad moodustasid Tähehiiu ümber sõõri ja langetasid ogad, mis nende kuplitaolistest kolpadest välja turritasid. Tulnukas oli neist oma nelikümmend jalga pikem, kuid robotid olid halastamatud.
Nad liikusid sissepoole. Kosmiline tarkus tohutu tulnuka näol asendus esmalt üllatuse ja siis hirmuga. Robotid liikusid järeleandmatult edasi, sellal kui Tähehiid üritas neid meeleheitlike kämblahoopidega eemale tõrjuda.
Kaks robotit põlvitasid ja haarasid tulnuka jalgadest. Nad tõusid sirgu ning hirmsa karjatuse saatel hakkas Tähehiid kõikuma, käed vehkimas pöörases katses tasakaalu hoida. Ta kukkus ja robotid kargasid talle kallale.
Orad välkusid. Tapmine võttis vaid minuti. Laiba kohalt tõustes jätkasid robotid marssi Tähehiidude linna poole. Katsejänesed korraldasid mässu, mõtles Harkins, ning laborist pidi saama surnukuur.
Robotid marssisid edasi.
Viimaks oli see läbi. Harkins tõusis juhtpaneeli kohalt, värisev ja näost hall. Iseseisev robot veeres vaikselt tema poole, justkui aimates tema vajadust, ning Harkins nõjatus hetkeks masinale, et tasakaalu hoida. Ta oli neli tundi nuppude taga veetnud.
«Töö on tehtud,» lausus robot vaikselt. «Sissetungijad on surnud.»
«Jah,» sõnas Harkins väsinult. Pilt robotite halastamatu pealetungi ees üksteise järel langevatest abitutest hiiglastest oli määratud talle igaveseks mällu sööbima. See oli olnud nagu reetur Dujari tapmine: ebameeldiv, aga vajalik.
Ta vaatas ringi. Ta nägi umbes viitteist oma meest ning kümmet võõrast nägu linnas elavast hõimust. Mehed olid põlvili, tummaks löödud ja näost valged, pomisedes ohutisi. Ka Katha oli hirmust ja hämmastusest paigale tardunud.
Robot rääkis. «Nüüd on sul aeg tagasi minna. Sa oled oma ülesande hästi täitnud ning võid nüüd oma varasema elu juurde naasta.»
Harkins oli liiga kurnatud, et kergendust tunda. Tol hetkel oli tema ainsaks huviks veidi puhata.
«Sa pead lahkuma?» küsis Katha äkitselt.
«Ma lähen koju,» sõnas Harkins.
Naise silmas läikis pisar – esimene pisar, mõtles Harkins, mida ta oma siiasaabumisest saadik üheski silmas näinud oli. «Kuidas sa meid jätta saad?» küsis Katha.
«Ma…» Ta vakatas. Naisel oli õigus. Ta oli mõelnud endast kui tühisest etturist, ent nendele inimestele oli ta juht. Ta ei võinud praegu lahkuda. Need inimesed olid metslased ja vajasid juhatust. Suur arvuti oli nende tarbeks mõeldud, aga nii ei pruukinud nad kunagi seda kasutama õppida.
Ta pöördus roboti poole. «Töö ei ole tehtud,» sõnas ta. «See on alles algus.» Ta manas näole väsinud naeratuse ja ütles: «Ma jään siiski siia.»
SURMAMERE SIGITISED
Kogu oma noorukiea unistasin ma ulmekirjanikuks saamisest. Kirjutasin palavikuliselt jutte, lõin neid kirjutusmasinal ümber ning saatsin tolleaegsetele ulmeajakirjadele (Astounding, Amazing, Startling jt). Kõik nad tulid eitava vastusega tagasi.
Kuid 1953. aastal, kui ma olin kaheksateistaastane ja Columbia Ülikooli teise kursuse üliõpilane, õnnestus mul müüa esimesed tekstid – artikkel ulmefandomi kohta, romaan minust endast vaid mõned aastad noorematele teismelistele lugejatele ning üks lühijutt. Oma võimekuse selliste tõendite pinnalt õnnestus mul saada endale kirjanduslik agent – Scott Meredith, üks tolle ajastu silmapaistvamaid ulmespetsialiste, kes esindas selliseid märkimisväärseid kliente nagu Arthur C. Clarke, Poul Anderson, Philip K. Dick ja Jack Vance.
Lootsin, et nii jõulise agendi egiidi all laekudes pälvivad mu lood toimetajate kiiremat ja poolehoidvamat tähelepanu, kui neile oli osaks saanud minu enda saadetuna. Päris nii siiski ei läinud – vahest mu lood loetigi kiiremini läbi, aga need tekstid konkureerisid ruumi pärast neis ajakirjades ikkagi härrade Clarke’i, Andersoni, Dicki ja Vance’i juttudega. Ometigi õnnestus Scottil järgneva aasta jooksul mõned pisikesed müügitehingud sooritada ja üksikud mu lood mõnele vähemtähtsale ulmeajakirjale müüa. Juunis 1954 müüs ta 1500-sõnalise «Vaikse koloonia» (The Silent Colony), kaheksa pingelist kuud hiljem, veebruaris 1955, õnnestus tal müüa 3000-sõnaline jutt «Marslane» (The Martian) William L. Hamlingi ajakirjale Imagination (Kujutlusvõime), mis oli pretensioonitu, väike, sent sõnast maksev väljaanne, mille lehekülgi täitsid erinevate tipptasemel autorite (Gordon R. Dickson, Robert Sheckley, Philip K. Dick, Damon Knight) lood, mida polnud õnnestunud paremini maksvatele ajakirjadele maha müüa. Mulle valmistas nende seltskonnaga liitumine vaid heameelt. Kuigi need kaks müügitehingut olid mulle sisse toonud vaid $40.50, tundsin ma ometi, et olen teel oma karjääri alguse suunas. Ning ma olin alles nooruk ülikoolist, kõigest kahekümneaastane. Aeg järelemõtlemiseks, kas nii on võimalik endale elatist teenida, pidi tulema hiljem.
Järgmine suurim areng minu kirjanikuteel oli seotud Randall Garretti saabumisega minu toonasesse kodulinna New Yorki. Garrett, minust seitse või kaheksa aastat vanem võluva olekuga võrukael, oli pärit Texasest, kuid elanud 1950ndate alul Kesk-Läänes, kus töötas apteekrina ning kirjutas ulmet vabast ajast. Ta oli sünnipärane jutuvestja ning kuna ta jagas võrdselt hästi reaalteaduslikku tausta ja teadusliku fantastika traditsiooni, õnnestus tal väga kiiresti müüa tosinkond juttu tähtsamatele ulmeajakirjadele, nende seas kaks oivalist jutustust «Ootamismäng» (The Waiting Game) ja «Jahionn» (The Hunting Lodge) John W. Campbelli Astoundingule, mis oli toona juhtiv ulmeajakiri. Aga nagu nii paljudel ulmekirjanikel, oli ka Garrettil kahjuks nõrkus alkoholi suhtes, mis viis 1955. aasta alguses ta abielu purunemise ja töö kaotuseni. Sõbrad Illinois’s, kelle juures ta oli seejärel pelgupaika otsinud, väsisid ta tõrksast loomusest ning soovitasid edasi liikuda. Sel kevadel pakkis ta oma vähesed asjad kokku, ladus lõpetamata käsikirjad kasti ning suundus New Yorki, et ennast seal vabakutselise ulmekirjanikuna sisse seada.
Üks väheseid inimesi New Yorgis, keda ta tundis, oli Harlan Ellison, kes oli tulnud Kesk-Läänest aasta enne Garrettit samasuguse eesmärgiga. Harlan ja mina olime lähedased sõbrad ning minu soovitusel oli ta üürinud minu kõrvaltoa kasimata ühiselamus, mõned kvartalid Columbia Ülikooli kampusest, Lääne 114. tänaval Manhattanil, kus ma oma üliõpilasaastail elasin. Seda maja asustasid märgade kõrvatagustega esmakursuslased, valik vananevaid kraadiõppureid,
