kaugusel tollest räpasest ühiselamutoast, milles olin kolm viimast aastat elanud. Kümmekond päeva hiljem osalesin Maailma ulmeconventionil, kus mind tervitasid kui kolleegi ulmekirjanikud Edmond Hamilton ja Jack Williamson, kes olid piisavalt vanad, et mulle isaks sobida, ning kus mulle mu suureks üllatuseks anti Hugo auhind kui aasta kõige paljutõotavamale uuele autorile.
See kõik oli üsna jahmatav. Minu tekste avaldas kogu ulmeajakirjade spekter alates Astoundingust ja Galaxy’st kuni Amazingu ja Fantastic’uni. Varsti pärast kokkutulekut olid mul juba taskus lepingud kahe raamatukirjastusega, Ace Booksiga uue romaani avaldamiseks ning Gnome Pressiga, et anda kahes köites välja Astoundingus ilmunud Robert Randalli tekstide tsükkel.
1957. aasta alguseks oli mul Larry Shaw’ga tekkinud teineteisemõistmine, et kirjutan igasse ajakirja Science Fiction Adventures numbrisse ühe lühiromaani. Kolmandasse numbrisse, mis ilmus aprillis 1957 ning mille võrratu punasetoonilise kaane tegi Ed Emshwiller, kirjutasin ma jutu «Surmamere sigitised» (Spawn of the Deadly Sea), mis on omamoodi viikingi-lugu vallutatud Maast, mis oleks suurepäraselt sobinud mõnda omaaegse Planet Storiesi numbrisse.
1
Mereisanda laev oli vaid ähmane täpp horisondil, tilluke plekk võimsa mere lõputu loksuva roheluse taustal. Pidi kuluma hulk aega, enne kui merelt tulevad mehed Vythaini sadamasse jõuavad, ent ujuva linna rahvas oli juba õudusest tardunud.
Läbi linna liikus sosin: «Mereisandad tulevad!» Vana Lackthan vaatetornis oli esimesena musti purjesid näinud ja sõna alla saatnud. «Mereisandad tulevad!»
Elu linnatänavail katkes järsult. Lõppes kalade ostmine ja soomuste kraapimine, nagu ka raamatute kirjutamine ja laulude loomine. Mereisandad olid teel üle Panthalassa, maailma katva suure mere, ning suundusid Vythaini iga-aastast andamit nõudma.
Vythaini sada tuhat inimest ootasid nende tulekut hirmuga. Vaid üks – üks – seisis betoonist kail, kus õline meri pahaselt ujuvlinna jalami vastu laksus, ning vaatas varjamatu, häbitu uudishimuga kaugusse.
Dovirr Stargani jaoks oli see kauaoodatud päev. Ta oli kaheksateist täis, pikk ja lai ja noore hai jõuga. Ta kortsutas üle mere tundmatusse vaadates kannatamatult kulmu, sellal kui Mereisanda laev aeglaselt Vythaini poole roomas.
Kusagilt kõrgelt kaikus kolm läbilõikavat pasunahüüdu. Dovirr vaatas üles. Nõukoguhoone laia fassaadi kohal parapetil andis nõukogu vanem Morgrun hoiatust.
«Mereisandad tulevad! Püsige oma majades ning ärge osutage vastupanu, kui andamit viiakse. Nad ei tee meile häda, kui me neile põhjust ei anna.»
Morgruni sõnad kõmasid läbi võimendite, mille olid jätnud dhuchay’yd, mahajäetud Terra unustatud ja ammulahkunud vallutajad. Ja kai juures sülgas Dovirr vihaselt. Argpüks! mõtles ta.
«Kai vabaks!» käskis Morgrun, ja võimendid röökisid tema häälega. Dovirr mõistis, et vanema sõnad olid talle suunatud; ujuvlinna mõistlikud kodanikud olid juba ammu oma mugavates pesades, kössitades seal, kuni mehed merelt oma saagi võtnud ja edasi liikunud olid.
Dovirr pöördus ning nägi tõmmut punases rõivas ohvitseri tema poole jooksmas. Ta tundis mehe ära: see oli noor Lackresh, Vythaini vahimehe poeg.
«Dovirr, sa sõgedik! Kao sillalt minema, enne kui Mereisandad saabuvad!»
«Ma jään siia, Lackresh. Ma tahan näha, millised nad välja näevad.»
«Nad tapavad su, idioot! Tule nüüd – mulle on käsk antud.» Lackresh vehkis närvipiitsaga – veel ühe vanade dhuchay’y vallutajate pärandiga. «Kao koju, ja kiirelt!»
«Ja kui ma ei lähe?»
Higi valgus Lackreshi nägu mööda alla. Siin Vythainis oli elu rahulik; politseinikul oli alalise rahu tingimustes vähe tööd – rahu, mida Dovirr nii väga vihkas. «Kui sa ei lähe – kui sa ei lähe…»
«Jah?»
Mereisanda laev oli nüüd sadama lähedal ja tuli kiirelt ligemale. Lackreshi värisev käsi hoidis ebakindlalt kompaktse närvipiitsa käepidet. Vaadates Dovirri poole, näol tuim mõistmatus, sõnas ta: «Miks sa ei võiks käituda nagu normaalne inimene, Dovirr?»
Dovirr naeris kalgilt: «Sa tead, et sa ei jõua mind veenda püüdes kuhugi. Parem kasuta jõudu.»
Lackreshi alahuul värises. Ta tõstis närvipiitsa ja sõnas aralt: «Olgu. Ma käsin sul su elukohta naasta. Olen niigi küllalt aega raisanud, ja…»
Dovirr kargas irvitades ettepoole ja krahmas ühe tugeva käega Lackreshi randmest. Seda alla väänates sundis ta ohvitseri närvipiitsast lahti laskma. Ta haaras relvast ja tõukas Lackreshi mitu jalga tahapoole.
«Mine,» käskis Dovirr kähedal häälel. «Mine, Lackresh, või ma tõukan su otse vette!»
«Sa oled hull!» sosistas Lackresh.
«Võibolla – kuid see pole sinu asi. Mine!» Ta pööras närvipiitsa apertuuri madalale intensiivsusele ja tõmbas nõelava jõukiirega üle ohvitseri. Lackresh värises hoobi all, tundudes olevat peaaegu valmis nutma hakkama, kuid vaatas siis end kogudes Dovirrile otsa.
«Sa võitsid mind,» sõnas ta. «Ma jätan su siia – õgigu Merelsündinud su kondid paljaks!»
«Küll mina muretsen selle pärast,» naeris Dovirr Lackreshi taandudes. Ohvitser ronis suurema väärikuseta tahutud kivitreppi mööda üles, mis viis kailt linna, ning kadus Vythaini käänuliste tänavate segadikku.
Dovirr pöördus ja pani jala meremüüri harjale. Meri rullus ikka edasi – lõputu meri, mis kattis kogu Maad, välja arvatud seal, kus vallutavate dhuchay’yde ujuvad linnad radadeta laineid kündsid.
Mereisanda laev jõudis sadamasse. Dovirr arvas end peaaegu kuulvat rämedat laulu, mille saatel karmid merekuningad sõudsid. Ta silmad tõmbusid piludeks. Must puri voogas ja laev oli juba piisavalt lähedal, et aeruridasid loendada.
Neid oli neli. See oli kvadrireem, mis tähendas, et thalassarh ise oli kulda koguma tulnud! Kannatamatusest haigena ootas Dovirr laeva saabumist.
Gowyn, Läänemere thalassarh, oli pikk kogukas mees, kelle jõhker lõunajoon kõneles karmist juhist. Ta kandis tuunikat, mis oli tehtud rohelisest villast – hinnalisest materjalist, mida toodeti Hicanthro ujuvlinnas – ning uhkeldas musta lokkis habemega, mis ulatus tema õhukeste kuivade huulte juurest poolde rinda.
Thalassarh oli kuus jalga kuus tolli pikk; tema ümber olid koturne kandvad alamad, nemadki üle kuue jala pikad. See oli uhke seltskond. Mereisanda laev jäi Vythaini äkitselt vaikinud sadamas ankrusse. Kai äärde seoti Gowyni uhkelt kaunistatud julla. Dovirr, kes peidus kükitas, kissitas silmi ja luges välja musta laeva käilale kirjutatud tähed: Garyun.
Ta naeratas. Dovirr Stargan, Garyuni navigaator. See oli väärt tiitel, mille poole püüelda.
Vythaini valitsejad tulid pidulikus protsessioonis tervitama ootavat Gowynit. Dovirr vahtis neid põlgusega: kaheksa koperdavat vanaätti, keda juhtis vanem Morgrun. Nad lähenesid, kandes aardekirstusid.
Kuld – kuld, mis oli merepõhja süvendamise ning aeganõudva hüdriidprotsessi teel saadud. Aastajagu tööd, et koguda mõned peotäied hinnalisi metalle – ning thalassarh võttis, mis oli tema osa, tasuks merede valvamise eest.
Mõned väitsid, et mingeid
