Lume hääl, valju ja selge. “Me pakume teile peavarju, sööki ja jooki, kuni saate jälle oma teed minna.”
“Ema, mida sa teed? Kas sa oled hulluks läinud? Nad võivad nakatunud olla, sa ei saa –”
“Ei saa?” Lume pilk oli nagu kõrvakiil. “Sina tead paremini, eks ole? Sina, õppinud noor mees, tead oma vanast harimata emast paremini, kuidas ta peaks omaenda kodus käituma. Linnaõhk pole sulle head teinud, poiss! Ma lähen nüüd metsa ja jätan su siia kombeid meelde tuletama. Kui ma tagasi tulen ja meie külalisi siit eest ei leia, siis seda sa veel kahetsed!”
“Ema, sa ei saa… Sa ei saa praegu ära minna, see on ohtlik, kuula mind ometi…”
Lumi läks, selg sirge, kõnnak nagu metsa emandal.
Julgeim kolmest võõrast, nende eesträäkijast naine, tegi aiavärava lahti. Külalised tulid üle õuemuru lähemale. Pikka kasvu, kartulikoorekarva juuste ja hallide silmadega mees ja naine – väga sarnased ja väga erinevad, vaikija ja läbirääkija, ilmselt vend ja õde. Lühike ja kõhn tumedapäine neiu, kes neist mõlemast vaevumärgatavasse, kuid tajutavalt ettevaatlikku kaugusesse hoidus, mehe poole peaaegu kartlikke pilke heites.
Leemet vaatas neid abitult.
“Mina olen Katrin Tiidemann ja see on minu vend Kristjan,” ütles sõnakas naine. “See on Greta.”
Leemet ohkas. Ta oleks tahtnud emale järele tormata, kuid ainus viis teda tagasi saada seisis tema ees. “Mina olen Leemet. Te olete Mustallika talus teretulnud.”
Külatee oli kohutavalt auklik ning kulges siin, kus majapidamised tundusid olevat selja taha jäänud, peamiselt võsa vahel, mis oksi ahnelt üle kitsa kruusariba sirutas, püüdes seda enda alla matta. Küla polnud suur, kuid sellest läbi sõites olid nad näinud, et see on elanikke täis. Alles paarisaja meetri eest olid nad möödunud viimasest talust, kus oli ilmselgelt keegi kodus, sest kõrge sireli- ja jasmiiniheki äärde oli pargitud vana sinine auto. Nüüd kulges tee küll juba päris metsa vahel ja muutus järjest kitsamaks.
“See on vana metsavahikoht,” ütles Ants, ja Linda võpatas pärast pikka vaikust tema hääle peale. “Metsavahi maja ehitati korralikult metsa sisse, see on täitsa eraldatud. Siia see viirus vast ei jõua.”
“Terve küla on inimesi täis,” vastas Linda kojameeste rütmi kiirendades – jälle oli kõvemini sadama hakanud. “Kust me teame, et nad kõik ei otsusta metsa pakku tulla?”
Ants ei vastanud, vaikus vajus uuesti võõraste inimeste kohmaka vestluse asemele.
Tee jõudis üsna äkki väikesele puudevahelisele lagendikule, kus ümber kitsa õue seisid elumaja, kuur ja saun, kõik ilmselt viiekümnendatel ehitatud. Vihmapilvede all ja metsa vahel oli juba hämar. Hoonete ümbrus oli täis kõikvõimalikku koli, peamiselt erinevas lammutusstaadiumis autovrakke ja nende juppe. Üheski aknas ei paistnud tuld ja see koht ei näinud just külalislahke välja.
Linda jättis auto seisma, kuid ei keeranud süüdet välja – esilaternate valguses nägi lammutushoovi sarnane õu eriti kole, lausa ähvardav välja, ning tal oli suur tahtmine ots ringi keerata ja minema sõita. Tema kõrval istuv võõras mees tegi olemise veel kõhedamaks.
“Autodega jändamine on Juhani hobi,” ütles Ants rahulikult. “Sellega seoses me tuttavaks saimegi, töötasime ükskord Valgas samas töökojas. See oli just pärast seda, kui ta oma vanast töökohast ehitusfirmas ilma jäi ja endale igalt poolt mingit teenistust otsis, tütart vaja ülal pidada. Viimasel ajal ta enam ei ürita eriti. Nikerdab nendega niisama siin kodus.”
“Mis tema tütrest siis sai?”
“See elab omapead. Käib Tartus koolis ja kuskil tallides tööl.”
Kui kergelt ta seda ütleb, nagu selline asi oleks normaalne, mõtles Linda. Kui see tüdruk alles koolis käib, on ta ju veel laps.
“Juhan on vist Põlvasse läind, tema autot pole siin,” ütles Ants sellesama tasakaaluka häälega, mille järgi Linda hakkas kahtlustama, et mees saab aru, kui pingul tema närvid on, ja püüab teda rahustada. See oli ärritav. “Kas te selle mootori seisma ka jätate?”
Naine keeras süüte välja ja vaatas kaasreisijale vihaselt otsa, kuid pärast autolaternate kustumist oli autos peaaegu pime, nii et vaevalt too tema pilku tähele pani. Nad ronisid välja ja hakkasid kaasatoodud kraami maha laadima.
“Kui teie sõpra siin pole, on maja lukus,” tähendas Linda. “Kas te kavatsete sisse murda?”
“Võti on puukuuris uksepiida peal.”
Puukuur oli kuuri kahest uksest parempoolse taga. Kikivarvule tõustes kobas Linda mõnusalt puidulõhnalises hämaruses uksepiida pealset, võpatades, kui tema sõrmed ämblikuvõrku sattusid. Kuid leitud võtmekimp oli õige ja maja eesuks avanes esimesel katsel.
Vana metsavahimaja oli seest üsna väike, väga segamini ja kergelt hallituse järele lõhnav. Ants tassis nende kraami autost tuppa ning läks vett ja pliidipuid tooma, Linda aga asus vastikust äratavat kööki küürima, et seal saaks süüa teha. Kui ta oli tule pliidi alla teinud, näis mees arvavat, et tema osa majapidamistöödes on täidetud, ning kadus kuhugi. Naine pomises omaette tigedalt, üritades kõige vähem kleepuvat potti nii puhtaks saada, et selles saaks makarone keeta.
Köögiakna tagant kostev kopsimine pani Linda peaaegu potti maha pillama. Välja vaadates nägi ta, et Ants kinnitab redelil seistes majaseina külge mingit ilmselt kuurist toodud õuelampi. Mees kohmerdas juhtmete ja pirnidega nii kaua, et makaronid olid peaaegu valmis, kui õues järsku ere valgus süttis. Järgmisena kuulis naine, kuidas tema auto, millele ta oli võtmed ette jätnud, uuesti käima pandi, ning nägi aknast, et Ants keerab selle ümber ja tagurdab korralikult hoovi, majale lähemale. Viimaks lükkas mees ühe autoromu, millel kõik neli ratast veel all olid, sissesõiduteele risti ette.
“Miks te seda kõike tegite?” küsis Linda, pannes Antsu ette lauale taldrikutäie makarone ainult natuke säilimistähtaja ületanud ketšupiga.
“Noh, ma arvan ka, et nii mõnigi võib otsustada siia metsa sisse varjule pugeda. Ja sellisel juhul oleks meil hea näha, kes tuleb, ja mitte kõiki ligi lasta.”
Linda noogutas mäludes. Toit maitses siin võõralt, või siis oli ta ise viimasest söömaajast saadik muutunud, maailmapildist maitsmismeeleni.
Ants sõi taldriku kiiresti tühjaks ja otsis siis ühest kaasatoodud toidukotist õllepudeli. “Külmkappi pole mõtet vaadata,” tähendas ta muiates. “Kui Juhan juba linna läks, pole seal tilkagi järel.”
Naine kortsutas selle kohmaka nalja ja pudeli peale kulmu – ta polnud küll karsklane, kuid selline iseenesestmõistetav õhtune õllejoomine oli tema jaoks siiski häiriv. Kogu maailm oli järsku lootusetult võõras – rahuliku õpetajaelu asemel põgenemine tapva viiruse eest; töökaaslaste, õpilaste ja kõrgharidusega sõprade asemel joodikust külamees.
Kui Ants Linda hukkamõistu ka märkas, ei teinud ta sellest väljagi. Õllepudel tühjaks joodud, tõusis ta püsti ja ütles: “Ma magan ise Juhani toas, see on teie jaoks liiga segamini. Teie minge trepist üles, seal on tema tütre tuba, see peaks vähe parem olema. Kui kempsu otsite, siis see on siinsamas köögi kõrval vanas sahvris.” Sellega kadus mees tagatuppa.
Linda koristas natuke kööki, tekitamaks piisavat väsimust,
