tagasi. Kui ta võõrast möödus, lõi too äkki käega vastu kapotti – see tekitas ehmatavalt valju heli. Ta vajutas järsult pidurile.
“Ma paluks nüüd küüti,” hüüdis mees kõrvalukse juurde kõndides.
Linda vahtis teda, tundes suurt soovi lihtsalt gaasi anda ja minema sõita. Millal sa nii alatuks muutusid?
“Kuhu te minna tahate?”
“Põlva kanti.”
Ei tule kõne allagi!“Mul on väga kahju, aga sinna ma küll sõita ei saa. Mul on bensiin peaaegu otsas, järgmine tankla võib samamoodi kinni olla ja ma pean Randu jõudma.”
Hetk vaikust, siis: “Mul on kodus kanistritäis bensiini.”
Miks sa talle seda ütlema pidid? Kui sa tema abi vastu võtad, pead ta ju viima sinna, kuhu ta tahab.Aga Linda teadis, et sellega, mis tal praegu paagis on, ta Randu ei jõua, ja järgmise bensiinijaama peale lootmine oli ülimalt kahtlane. “Kus see teie kodu on?”
“Suislepas.”
Linda andis alla. “Istuge peale. Sõidame sinna ja siis vaatame edasi.”
Mees tõmbas kõrvalukse lahti ja istus autosse. Tema silmad olid nurkadest kissis ja hetke pärast taipas naine, et ta naeratab näomaski all. Pagan võtaks, uks oli kogu aeg lukust lahti – ta oleks võinud millal tahes autosse istuda, ta oleks tõenäoliselt jaksanud sinu välja visata ja ise minema sõita. Linda pani käigu sisse ja võttis kohalt järsemalt kui tavaliselt.
Võõras mees oli temast ilmselt mõnevõrra vanem. Mehe lühikesed hallid juuksed olid turris. Ta kandis tööriideid ning lõhnas tugevalt värskelt saetud puidu ja määrdeõli järele.
“Mina olen Linda Saare,” ütles naine viiendat käiku sisse pannes. Viisakas tutvustamine kõlas praegu kummaliselt, kuid ta vajas midagi harjumuspärast.
“Ants Koort,” vastas mees.
“Mis siin toimub?” küsis Linda oma mõtete kõrvalejuhtimiseks. “Siin on nii… täielik tühjus.” Kas see mees ikka teab, mis lahti on?
“Ah, vallavalitsus kutsus kõik inimesed Mustlasse ambulatooriumi juurde, et neile näomaske jagada ja õpetada, mida teha. Kõik, kellel autod olid, läksid ise, jalakäijatele tuldi bussidega järele. Eks väiksemates külades on veel inimesi laiali (jaa, nagu see vanamees, keda sa nägid, mõtles Linda), aga Soelt saadi üsna ruttu kõik kokku.”
“Ja miks teie ei läinud?”
“Ma olin saekaatris tööl ja mulle oli tolmu vastu juba nagunii mask antud, nii et ma mõtlesin, et mis ma ikka sinna seda pisikut korjama lähen.”
“See on viirus,” ütles Linda automaatselt ja vaatas siis kerge piinlikkusega mehe poole. Too kergitas kulme. “Vabandust,” ütles naine end pisut naeruväärselt tundes. “Ma olen õpetaja. Harjumus inimesi parandada.”
Mõne aja pärast, olles järele mõelnud, tähendas Linda: “See on valla poolt väga kiire ja mõistlik reageerimine.”
Ants norsatas. “Jah. Kes oleks võinud seda sellest kambast uskuda.”
“Miks te Põlvamaale tahate minna?” küsis naine siis ettevaatlikult.
“Ühel sõbral on seal elamine. Kenasti metsa sees. Praegu on ilmselt tark end rahvamassidest eemale hoida.”
“Ah nii.” Sul pole mingit tahtmist Põlvamaale sõita. Aga ilma bensiinita ei jõua sa ka Randu.
“Ja mis teid Rannus ootab?” katkestas mehe küsimus tema mõtted.
Suislepa paistis juba eespool.
“Sõbranna suvila. Loodetavasti. Ma pole seal ammu käinud.” Järgmisel hetkel vihastas ta enda peale – ta pidi lõpetama kõigi oma plaani nõrkuste ettekandmise. Ta polnud harjunud inimesi umbusaldama, kuid seda tuli ilmselt kiiresti õppida.
Linda nägi eespool kiirusepiirangu märki, võttis käigu välja ja vajutas pidurit.
“Noh, te võite mu siin maha panna ja tühja paagiga edasi Rannu poole sõita. Või te võite minu juurest bensiini võtta ja minuga Põlvamaale tulla,” esitas Ants tema kaalutluste täpse kokkuvõtte.
Naine pidurdas veel ja pigistas otsustusvõimetult rooli.
“Kus see teie sõbranna suvila Rannus asub?”
“Oh… üsna keskuse lähedal, natuke maad poest edasi…”
“Ühesõnaga teiste majade juures?”
Linda vakatas.
“Minu sõbra talu on metsa sees.”
“Ja te võtaksite minu sinna kaasa?”
Ants haugatas naerda. “Mul pole tahtmist sinna jala vantsima hakata. Ma olen valmis kokkulepet sõlmima. Kui te siit vasakule keerate, saate minu juurde.”
Naine kõhkles veel hetke ja pööras siis rooli.
Mehe maja oli ühekorruseline ja pisike ning mitte eriti heas korras. Üldse nägi kõrvalseisev kuur välja, nagu oleks see hoopis tähtsam ja sagedamini kasutatav hoone. Maja ja kuuri vahele kitsale õuele oli pargitud vana Villis.
“See tahab putitamist,” ütles Ants auto poole viibates. “Muidu ei peaks ma teid tüütama.”
Linda ronis rooli tagant välja ja seisis ebakindlalt hooletussejäetud ilupõõsa kõrval, kuni mees tassis majast paar kotitäit toiduaineid ja riideid ning kuurist bensiinikanistri ja tööriistakasti.
“Ma pole kindel, kas see pagasnikusse mahub,” ütles naine viimase kohta, arusaamatuses, miks mees seda kaasa võtta tahab.
“Siis paneme toidukotid tagaistmele. Seda võib vaja minna,” vastas Ants, ja Linda ei hakanud vaidlema.
Naine hoidis lehtrit, kui mees kanistri tema auto paaki tühjaks kallas. Ta ei olnud eriti ettevaatlik ja loksutas bensiini Linda kätele, ning andis talle nende puhastamiseks õlise lapi, mis asja just paremaks ei teinud. Kuid naine unustas oma ärrituse, kui tabas kummalise ilme, millega Ants oma kodu enne äraminekut vaatas. Mees keerutas kimpu maja ja kuuri võtmetega käes ning pani selle siis nähtavale kohale Villise kapotile.
“Saagu see koht kellelegi, kellel sellest kasu on,” pomises mees ja istus siis autosse. Linda järgnes talle. Seekord käivitus mootor esimesel katsel.
Nastja ärkas kiirabiautos. Tema kohale kummardus keskealine punases kostüümis naine. Too ütles midagi, kuid Nastja ei saanud millestki aru. Teda haaras paanika. Kas ta oli oma pea ära löönud või hulluks läinud?
Naine – ilmselt kiirabiarst – kordas oma küsimust ja seekord suutis Nastja aju end ümber häälestada. Muidugi. Eesti keel. “Kuidas sa ennast tunned?”
Ta mõtles järele. Kõik oli hägune ja kogu keha valutas, kuid midagi väga hullu ei tundunud ka lahti olevat. Ta leidis, et võib valetada. “Hästi.”
“Kui sa vähegi tunned, et suudad, siis katsu püsti
