oli tavalisest rohkem autosid, millest enamik liikus vastassuunas, Tartust eemale. Nojah, raadios oli ju öeldud – ta oli selle kinni keeranud, tahtmata rohkem kuulata –, et on tungivalt soovitatav rahvarohketest kohtadest eemale hoida. Seda nad teevadki – põgenevad maale. Noh, tema ei saanud seda teha. Kogu tema elu oli linnas. Tema töökoht, elukaaslane, hiljuti ostetud ilus korter, vanematekodu… Ta pidi tagasi minema ega kartnud.
Kontrollimatud judinad läksid aegapidi üha hullemaks. Ta sõitis jõnksutades, sest jalg ei suutnud gaasipedaalil ühtlast kiirust hoida, ning kui üks vastutulev džiip hullumeelse möödasõidu sooritas ja ta pidi kõrvale põikama, tundis ta, et ka käed roolil värisevad. Alanud vihmasadu ei teinud olukorda paremaks. Teisel pool tee ääres hääletas paar tüdrukut, mis tundus talle praeguses olukorras täiesti absurdne, kuid mõne hetke pärast oli ta nad unustanud ja püüdis uuesti juhtimisele keskenduda. Paarisaja meetri pärast andis ta alla. Ta tõmbas Lexuse kruusakrabinal teepervele, keeras süüte välja ja langetas otsaesise vastu rooli. Ta püüdis sügavalt hingata, kuid see kõlas tema endagi kõrvus rohkem nagu hirmunud nuuksumine. Ta polnud elu sees sellist õudust tundnud.
Linda pidas auto kinni. Ta pidi aru saama, kus pagan ta õieti asub.
Ta ei olnud üldiselt eriline ringireisija, nii et polnud pidanud vajalikuks autos kaarti hoida. Praeguseks arvas ta, et selline suhtumine on põhjalikult tobe.
Viljandist eemale sõites oli ta mõelnud, et tuleb püsida väiksematel teedel, kus pole nii palju liiklust ega suurt võimalust teisi inimesi kohata. Tont teab, kuhu see viirus võis juba jõudnud olla, kui isegi Viljandi-taoline väikelinn oli karantiini pandud. Seda loogikat järgides oli ta mööda Väluste teed Mustla poole sõitnud, kuid tahtes asula läbimist vältida, sellest Võrtsjärve poolt möödumise võimalust otsides väikeste kruusateede võrgustikus põhjalikult eksinud.
Sihtkohaga oli asi sama kehvasti nagu sinna jõudmisega. Lindal polnud peret ega kaugemaid sugulasi peale Saksamaal elava onu. Peaaegu kõik tema sõbrad elasid Viljandis, kuhu ta ei pääsenud, või Tallinnas või Tartus, kus oli kindlasti päris hullumaja lahti. Talle tuli pähe ainult üks koht, kuhu ta võiks minna – ühel ülikooliaegsel sõbrannal oli Rannus suvila ning oli võimalik, et ta on praegu seal. Nad polnud aastaid kohtunud ja võis ka olla, et sõbranna on suvila vahepeal maha müünud, kuid paremat sihtpunkti polnud kusagilt võtta. Helistamine oli lootusetu, nagu ta oli juba kindlaks teinud, nii et jäi üle ainult kohale sõita.
Linda ronis autost välja ning sisises selga ja roideid läbiva valusähvaka peale. See ajas teda juba tõeliselt marru. Operatsioonist oli möödas terve aasta. Teda oli muidugi hoiatatud, et raske skolioosi opereerimine nii hilises eas on pikaajaliste ebameeldivate tagajärgedega, kuid ta poleks siiski arvanud, et ettevõtmine, mis peaks teda ravima, tekitab eluaegse harjumuspärase seljavalu asemele lihtsalt teistsuguse valu. See polnud ju tema süü, et siis, kui ta oli olnud teismeline ja tema selga pidanuks tegelikult opereerima, oli olnud kaheksakümnendate algus ja Eestis polnud ühtki piisava kogemusega arsti, keda tema vanemad oleksid usaldanud.
Tuttavast enesehaletsusest praeguste probleemide juurde tagasi tõi ta üks vanamees, keda ta järsku mööda teeäärt vantsimas märkas. Ta hõikas:
“Tervist! Ega te ei oska öelda, kuidas siit Pikasilda saaks sõita?”
Vanamees peatus, vaatas teda, tuli lähemale. “Tere kah. Pikasilda, ütlesite? Mu kõrvakuulmine pole enam säändne nagu vanasti.”
“Pikasilda jah,” vastas Linda.
“No see on päris lihtne. Keerake siin ringi, sõitke tagasi ja üits poole kilomeetri perast tuleb teerist, säält käänake vasakule. Siis põrutage muudku otse edasi, nii saate Mustlasse ja säält mööda maanteed Pikasilda.”
“Aga kui ma ei taha mööda maanteed sõita? Kas neid väikseid teid mööda ei pääse kuidagi sinna?”
Vanamees vaatas teda imestunult ja sel hetkel taipas Linda, et mees ei tea. Taevas liikus pilvi, kuid otse nende pea kohal paistis praegu päike ja oli üsna palav. Kruusatee oli veel varasemast vihmast märg, aukudes oli porine vesi. Teeäärses pikas heinas sumisesid putukad, ta nägi üht maamesilast mööda lendamas. See, mis toimus paarkümmend kilomeetrit eemal Viljandis, tundus absurdne, naeruväärne. Võib-olla see polegi tõsi. Linda ei suutnud seda rumalat lootust küll uskuda, kuid ta ei suutnud ka külamehele olukorrast rääkida.
“Ei tia küll, miks te peaks tahtma seda teha,” raputas vanamehe hääl tema mõtted segi. “Ja ega te kaugemale kui Suisleppa ikka ei saaks, Õhnest te üle ei pääseks.”
Linda ohkas. Ta oli Õhne jõe unustanud, aga muidugi, ainus sild lähikonnas oli see, mille kaudu maantee jõe ületas. Noh, kui ta peab nagunii maanteele minema, pole ilmselt vahet, millal ta seda teeb.
“Aitäh juhatuse eest,” ütles ta, tundes, et pole kunagi elus tänusõnu nii siiralt mõelnud. Ta vaatas veel kord külamehele otsa ja ronis siis vaevaliselt autosse tagasi.
“Põle tänu veart,” kuulis ta veel enne, kui autoukse kinni tõmbas. Ta pööras auto ümber ja sõitis minema, vaadates tahavaatepeeglis talle pead vangutades järele põrnitsevat vanameest, kuni too käänaku taha kadus.
Mustlas ei tundunud midagi ebatavalist lahti olevat, kuid tee, mida mööda ta sõitis, tõi ta aleviku tagumisse otsa, nii et ta ei näinud, mis keskuses toimub. Tal polnud ka mingit soovi seda teada saada; kiirusepiirangut ületades sõitis ta kirikust mööda ja asulast välja. Paar autot sõitis talle vastu, kuid temaga samas suunas mitte ühtegi.
Linda jõudis korra kergendatult hinge tõmmata, kuid avastas siis, et tal on bensiin peaaegu otsas. Äärmise vastumeelsusega peatus ta Soe külas Olerexi tanklas ning jõudis mootori seisata ja autost välja ronida enne, kui nägi, et bensiinijaam on suletud. Ta vandus – miski, mida ta väga harva tegi – ja ronis autosse tagasi. Kui ta õigesti mäletas, on Pikasillas veel üks tankla, ehk on tal seal rohkem õnne. Ta keeras võtit süüteavas, kuid kapoti alt kostis ainult valju kähisev heli ja mootor ei käivitunud.
Auto starter oli juba mõnda aega katki olnud, kuid õpetaja väikese palgaga oli alati olnud midagi paremat teha, kui seda ohutut viga parandada. Noh, vähemalt oli võimetus kohalt minema saada ohutu seni, kuni polnud vaja tapva viiruse eest põgeneda. Tavaliselt õnnestus mootor siiski mõne katsega käima saada.
Kümme minutit hiljem seisis Linda auto endiselt tühjas bensiinijaamas keset tühja küla ja ta tundis ennast nagu õudusfilmis, peaaegu valmis uskuma, et nähtamatu oht saab ta iga hetk siinsamas kätte, ehkki teadis, kui tobe see on. Ümberringi ei liikunud kedagi, ainult korra oli ta kuulnud kummide vilinat ning näinud Mustla ja Viljandi poole kihutavat autot, kuid ehkki ta oli autost välja roninud, kätega vehkinud ja hüüdnud, ei olnud teda kas tähele pandud või temast välja tehtud. Kuhu nad sõidavad? Mis siin toimub? Miks siin kedagi pole? Ta tegi veel ühe lootusetu katse mootorit käivitada. Starter kähises endiselt.
Keegi koputas autoaknale ja Linda peaaegu karjatas. Ta vaatas välja, süda kurgus tagumas, ja nägi räpasevõitu maski taha peidetud mehenägu.
“Mis te tahate?” hüüdis ta akent avamata.
Mees osutas kapoti poole. “Teil on pendiks katki. Ma lükkan teid käima.”
Sellega kadus võõras tema vaateväljast ning Linda tundis peatselt, kuidas auto aeglaselt liikuma hakkab. See veeres väikesest kallakust alla. “Proovige juba,” karjus mees väljast. Linda võpatas ja keeras võtit. Endine kähin. Auto veeres edasi, võõras lükkas seda ikka veel. Linda nägi, et sõidab
