sirutas end onu poole, sigarett huulte vahel, ja küsis kenitledes: „Kas ma tohiksin tuld paluda!”
„Pole mul enam tuld, lapsuke, see sai viis aastat tagasi otsa,” vastas onu riukalikul ilmel.
Paruness andis talle kerge laksu vastu põske, aga onkel haaras ta käsivarrest, hoidis sellest mõlema käega ja mudis seda kuni õlani välja.
„Sa ei olegi nii kõhn kui välja paistad, mu tibuke,” jätkas ta naise pehmet nahka silitades.
Paruness lasi sel rahulikult sündida, kompliment paistis talle meeldivat, ja oma sensuaalset naeru lõkerdades kääris ta kleidikäise üles, paljastades kaunikujulise piimvalge käsivarre. Samal hetkel meenus talle minu juuresolek, ja ta kiirustas käist uuesti alla kerima, aga sellega jäi ta hiljaks – ma olin juba märganud tema silmis põlevat metsikut tulesädet, selline ilme ilmub naise näole, kui teda emmatakse armurõõmu kõrghetkel.
Mina süütasin parajasti sigaretti, ja kogemata kukkus hõõguv tuhk särgirinnaesise ja vesti vahele. Ehmunult karjatades sööstis paruness minu juurde, püüdis sädet kätega kustutada ja karjatas, nägu erutusest tulipunane:
„Ta põleb! Ta põleb!”
Nõjatusin täielikus segaduses tahapoole, surudes samal ajal tema mõlemaid käsi oma rinna vastu, et ähvardavat tuld lämmatada, siis lasin piinlikkusest kohmetuna tema kätest lahti, tehes näo nagu oleks mind päästetud tõsisest hädaohust ning tänasin aupaklikult parunessi, kes oli minu pärast nii endast välja läinud.
Vahetasime klanitud viisakusi kuni õhtusöögini. Päike oli loojunud, Observatooriumi kupli tagant tõusis kuu ja valgustas meie puuviljaaia õunapuid. Hakkasime mõistatama okstelt rippuvate õunasortide nimesid – õunad jäid osaliselt lehestiku varju, kuu elektrilises valguses oli see muutunud kõrkjaroheliseks. Tavaliselt tulipunane kalvill oli otsekui kollane, astrahan näis hallikasroheline, renett punakaspruun ja nii edasi. Sama lugu oli aiamaal olevate lilledega. Daaliad olid omandanud värve, millele ei oska nimegi anda, levkoide värvid olid kui teiselt planeedilt, astrid hiilgasid sõnulkirjeldamatutes nüanssides.
„Vaadake, paruness,” püüdsin ma talle selgeks teha, kui näilik kõik on. „Sõltumatuid värve ei ole olemas; kõik sõltub valguse loomusest. Kõik on lihtsalt illusioon.”
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
