maale. See oli augusti algul. Tervislikke põhjusi ettekäändeks tuues oli ta valinud elukohaks Mariefredi kuurordi, Mälari lahe kaldal asuva kõrvalise väikelinna, kus elas tema nooruke nõbu koos oma vanematega.
Ootamatu lahkumine pärast pikalt reisilt naasmist tundus mulle kummaline, aga kuna asi mind lähemalt ei puudutanud, ei hakanud ma mingeid küsimusi esitama. Kolm päeva hiljem saatis parun mulle käskjalaga küllakutse. Ta mõjus mureliku, närvilise ja salapärasena ning rääkis, et paruness kavatseb lähemal ajal koju tagasi tulla.
„Mispärast ometi?” küsisin üllatunumalt kui oleksin tahtnud välja näidata.
„Sellepärast, et … ta on liimist lahti; ta ei talu sealset kliimat. Ta saatis mulle arusaamatu kirja, mis teeb mulle tõsiselt muret. Tegelikult pole ma kunagi temast aru saanud; tema peas pöörlevad kõige pöörasemad mõtted; muuhulgas kujutab ta endale ette, et sina oled tema peale pahane.”
Võite ise arvata, millist enesevalitsemist olukord minult nõudis.
„Noh, see on ju üle mõistuse? Igal juhul,” jätkas ta, „palun sind tungivalt mitte välja näidata, et sa midagi tead, kui ta tagasi tuleb, sest ta häbeneb oma muutlikku meelt, ja kuna ta on ääretult uhke, siis võiks ta kahtlustada, et sulle tema tujukus ei meeldi, ja midagi järelemõtlematut ette võtta.”
Nüüd läheb mu jalgealune kuumaks, mõtlesin ma. Ja sellest hetkest peale olin valmis põgenema, kartes, et mind kistakse kaasa kireromaani, mille lahendust poleks vaja kaua oodata.
Järgmisele küllakutsele vastasin eitavalt, halvasti välja mõeldud, aga siiski vastuvõetud ettekäändega. Tulemuseks oli jutuajamine paruniga, kes nõudis selgitust minu ebasõbraliku käitumise kohta. Ma ei osanud talle midagi vastata, ja minu hämmeldust ära kasutades sundis ta mind tõotama, et lähen nendega koos retkele linnast välja.
Kui ma taas parunessi kohtasin, nägi ta minu arvates halb välja, nägu oli kurnatud, silmad läikisid. Ma sulgusin kohe oma kesta, rääkisin jääkülma tooniga ja minu hoiak oli äärmiselt reserveeritud. Pärast laevasõitu astusime maale ühe kuulsa võõrastemaja lähedal, kus meil oli kokku lepitud kohtumine paruni onuga. Õhtusöök vabas õhus kujunes üsna tüütuks koosviibimiseks; istusime saja-aastaste jämedate tumedaks tõmbunud tüvedega pärnade all, sealt avanev vaade mustendavate mägede vahele litsutud mustavale järvele oli üpriski ahistav.
Vestlus kulges ebahuvitavalt ja venis, puudutatavad teemad jätsid kõiki ükskõikseks, ja mulle tundus, et abikaasade vahel oli olnud tõsine riid, mida oli õnnestunud kustutada vaid osaliselt. See hõõgus edasi ja ma lootsin, et selleks ajaks, kui see uuesti leegina lahvatab, olen juba kaugel. Õnnetuseks tõusid onu ja vennapoeg lauast, et minna omavahelisi eraasju arutama. Ja siis lõhkeb miin. Paruness pöördub äkitselt minu poole ja ütleb tormakalt:
„Kas te teate, et Gustav oli minu ootamatu tagasituleku pärast väga vihane?”
„Ei, paruness, mul pole sellest aimugi.”
„Oli jah, ta oli arvestanud, et saab pühapäeviti kohtuda minu veetleva nõoga, kujutate seda ette.”
„Kas tohiksin parunessi paluda,” katkestasin ma teda, „et te esitaksite oma süüdistused süüdistatava juuresolekul.”
Millega ma olin hakkama saanud? Paisanud truudusetule naisele näkku jämeduse, terava ühemõttelise etteheite, ja seda lojaalsusest oma sookaaslase vastu.
„See oli nüüd küll liiast!” pahvatas ta ja tema näos vaheldus kahvatus punastusega.
„Jah, see oli tõepoolest liiast, paruness!”
Kõik oli öeldud. Nüüd oli kõik lõpetatud, alatiseks.
Niipea kui abikaasa tagasi tuli, liibus ta mehe vastu ja võttis tema käest kinni, otsekui vaenlase vastu abi otsides. Parun märkas seda, aga ei saanud millestki aru.
All kai juures jätsin jumalaga, tuues ettekäändeks, et pean ühest lähedalasuvast villast läbi astuma.
Ja siis tulin linna tagasi – mul polnud aimugi, kuidas. Minu jalad kandsid koju elutu keha; elusõlm oli läbi raiutud ja see siin oli iseenda matuserongkäigus sammuv laip.
Üksi, veel üks kord hüljatud, ilma perekonnata, ilma sõpradeta. Polnud midagi, mille poole püüelda! Jumalat polnud võimalik uuesti avastada; madonna kuju oli pjedestaalilt maha võetud ja selle asemel oli koha sisse võtnud naine: võlts, truudusetu, küüsinäitav. Paludes mul saada tema usaldusisikuks, astus ta esimese sammu teel, mis paratamatult viib abielurikkumiseni; ja sel hetkel tärkas minus viha vastassugupoole vastu. Ta oli solvanud mind kui meest, kui isast, ja ma tundsin end olevat liidus tema mehega, valmis võitluseks kogu naissoo vastu.
Nüüd aitab vooruslikkusest! Sellega ei saanud ma põrmugi uhkustada, sest mees ei võta kunagi midagi muud kui antakse, ja seetõttu pole ta kunagi varas. Ainult naine on see, kes varastab või ennast müütab. Ja ainukene kord, kui ta annab, omakasupüüdmatult, riskides kõigest ilma jääda, siis on kahjuks tegemist abielurikkumisega. Lõbutüdruk müüb ennast, abielunaine müüb ennast, ja ainult abielurikkujast naine annab oma armukesele, varastades seejuures oma mehe tagant.
Pealegi ei tahtnud ma teda oma armukeseks; naisena pole ta kunagi äratanud minus muid kui vaid sõbralikke tundeid. Tema lapse kaitsval juuresolekul kaunistas teda alati emaduse oreool, ja oma mehe kõrval olles ei ahvatlenud ta iial osa saama neist iseenesest räpastest naudingutest, mida õilistab vaid täielik ja jagamatu omamine.
Muserdatult ning pihuks ja põrmuks tehtult jõudsin tagasi oma üksildasse kambrisse; üksildasemasse kui kunagi varem, sest oma boheemlastest sõpradega olin katkestanud suhtlemise kohe pärast esimest kohtumist parunessiga.
Elasin katuseharja all üsna avaras ärklitoas, mille mõlemast aknast avanes vaade Nybro sadamale, Strömmenile ja Söderi kaljustele mäenõlvadele. Aknaorvadesse olin rajanud väikese lillekasvanduse. Bengaalia roosid, asalead ja kurerehad olid mul alati omast käest võtta, kui vajasin lilli oma salajase madonna-lapsega-kultuse jaoks. Mul oli kujunenud harjumuseks õhtu saabudes rulookardinad alla lasta, seada lillevaasid poolringi ja asetada nende keskele lambivalgusse parunessi pilt. See kujutas teda noore emana, tema näojooned olid erakordselt puhtad, ehkki veidi ranged, ja tema kaunist väikest pead kroonisid blondid juuksed; ta kandis kõrge kaelusega heledat rüüsidega kleiti ja tema kõrval olevalt lauakeselt vaatas oma sügavate silmade nukra pilguga vastu tema väike tütreke, üleni valges. Selle pildi ees kirjutasin kirju, mis algasid sõnadega „Kallid sõbrad!”, mis järgmisel päeval said saadetud härra paruni aadressile. See oli ka ainus viis rahuldada oma kirjutamisvajadust, ja nendesse kirjadesse panin parima osa oma hingest. Kuivõrd parunessi kirjadest oli aimata tema allasurutud kunstnikunatuuri pärssivat mõju, soovitasin tal püüda leida oma poeetilistele fantaasiatele väljendust ilukirjanduslikus vormis. Olin viinud talle lugeda erinevate autorite kirjanduslikke meistriteoseid ning esitanud omapoolseid ülevaateid, arvamusi, analüüse, seisukohti, andnud talle nõu ja praktilisi näpunäiteid, tutvustanud kirjandusliku kompositsiooni põhitõdesid. Ta ilmutas mõõdukat huvi, ja avaldas kahtlust, kas tal jätkub kirjutamiseks piisavalt annet. Mille peale ma tõestasin talle, et iga haritud inimene on võimeline vähemasti kirja kirjutama ning on seega nii või teisiti in petto32 kirjanik. Aga see osutus tulutuks, sest teatrihullus oli juba liiga sügavalt tema kangekaelsesse hinge juurdunud. Ta leidis, et tal on kaasasündinud deklameerimisanne, aga kuna tema seisus ei võimalda tal näitelaval üles astuda, – ja kuivõrd ta polnud valmis sellest mõttest loobuma, siis lõbustas ta end abieluõnne nimel märtri mängimisega.
Mees, minu kaassüüdlane heategevusürituses,
