ei loe kunagi teiste kirju,” ütles ta võltsi suurelisusega.
„Ja mina,” väitsin ma vastu, „ei saada kunagi teiste meeste naistele kirja, mida abielumees pole viseerinud.”
Ta heitis minu kirjakesele pilgu peale ning pistis selle mittemidagiütleva naeratusega koos oma kirjaga ümbrikusse.
Terve nädala jooksul ei näinud ma teda kordagi, kuni ühel õhtul kohtusime juhuslikult tänavanurgal. Minu nägemine paistis teda siiralt rõõmustavat, ja me läksime istuma ühte kohvikusse, kus tal avanes võimalus mulle oma südant puistata, minust oli ju saanud tema asendamatu usaldusisik.
Ta oli veetnud mõned päevad maal, oma abikaasa kuulsa nõo kodus. Kuigi ma polnud seda veetlevat noort naist oma silmaga näinud, märkasin kohe, millise jälje ta oli paruni käitumisse jätnud: too oli loobunud oma tavalisest kõrgist ja süngest ilmest; nüüd kandis ta sensuaalsuse ja rõõmsameelsuse maski; sõnavara oli rikastunud kahtlase väärtusega vulgaarsete väljenditega; ja ka hääletoon oli märgatavalt muutunud. Milline nõrk iseloom, annab järele kõikidele mõjutustele, mõtlesin mina; tühi vahatahvel, millele ka kõige väetim naisekäsi on suuteline kritseldama oma rumalusi ja primitiivse aju sünnitisi.
Mees oli muutunud operetlikuks kujuks, ta viskas nalja, klatšis, veiderdas. Erariietes ei olnud tema väärikusest enam midagi alles; ja kui ta pärast õhtusööki end täis jõi ja tegi ettepaneku naistesse minna, oli ta mulle lausa vastik. Mitte midagi muud peale kuldse tikandiga paraadmundri, – vöö ja rinnamärgi! Mitte midagi!
Kui tema joove jõudis haripunkti, hakkas ta mulle oma magamistoasaladusi välja lobisema. Katkestasin teda järsult ja tõusin nördinult lauast, hoolimata tema väidetest, et abikaasa on andnud talle suveleseperioodiks täieliku vabaduse lustida nii palju kui tahab. Minu arvates oli see igati inimlik ja kinnitas veelgi minu arusaama parunessi sündsast loomusest. Läksime varakult lahku ja mina kõmpisin koju, pea äsjakuuldud taktitutest paljastustest paks.
Naine, kes on pärast kolmeaastast abielu veel oma mehest sisse võetud, annab talle täieliku vabaduse, iseenda jaoks midagi vastu nõudmata! Tõepoolest kummaline! Ebanormaalne nagu armastus ilma armukadeduseta, kui õige pool ilma pahupooleta. Kogu see jutt ei tähendanud mitte kui midagi! Parun oli mulle usaldanud, et tema naine on kombekas. Veel üks anomaalia! Siin siis oligi see neitsilik madonna, kellest ma olin unistanud. Ja kombekus kui kõrgema rassi lahutamatu omadus ja tunnus; hinge puhtus, mis on vastavuses kõrgklassi kultiveeritud tavadega! Täpselt nii nagu ma olin nooruses endale ette kujutanud, olin suuteline ühe kõrgemast soost tüdruku vastu tundma üksnes austust, mingit iha ta minus ei äratanud.
Lapsikud fantaasiad, helge teadmatus naise olemusest, mis on märksa keerulisem kui üks poissmees uneski aimata oskab.
Lõpuks saabus paruness koju tagasi. Ta pakatas tervisest, noorusmälestused ja noorepõlvesõbrad olid teda märksa nooremaks muutnud.
„Tuvi tuleb tagasi, õlipuuoksake nokas,”31 ütles ta ja ulatas mulle kirja daamilt, keda taheti ette kujutada minu mõrsjana.
Lugesin seda südametu sinisuka ambitsioonikat ja mittemidagiütlevat loba; selle naise ainsaks sooviks oli abielluda, ükskõik kellega, ja sel teel endale vabadus kätte võita.
Alustasin lugemist halvasti teeseldud innukusega, aga lugemise lõpetanud, tahtsin ma sellest trööstitust loost täit selgust saada.
„Kas te võiksite mulle öelda,” küsisin, „on see daam lauljaga kihlatud või mitte?”
„On ja ei ole!”
„Kas daam on talle midagi lubanud?”
„Ei!”
„Tahab ta temaga abielluda?”
„Ei!”
„Kas tema vanemad tahavad lauljat endale väimeheks?”
„Nad vihkavad teda!”
„Miks ta siis tahab end nii kangekaelselt sellele mehele kaela määrida?”
„Sellepärast et … ma ei tea!”
„Armastab ta mind?”
„Võib-olla.”
„Siis tahab ta lihtsalt mehele saada! Ta ei saa lahti mõttest, et peab abielluma sellega, kes teeb kõige kõrgema pakkumise! See daam ei tea, mis on armastus, kas pole?”
„Aga teie, mida teie armastuse all mõtlete?”
„Otse välja öeldes: tunnet, mis on üle kõigest muust, loodusjõudu, millele miski ei suuda vastu panna; midagi säärast nagu äike, tõusulaine, kosk, torm …”
Ta vaatas mulle üksisilmi otsa ja jättis välja ütlemata kõik sõnad, mis tal oma sõbranna kaitseks juba keelel olid.
„ Ja teie armastategi teda just nõnda?” küsis ta.
Sel hetkel tundsin kiusatust kõik üles tunnistada; aga mis mulle sellisel juhul veel üle jääks? Meie suhtel oleks sellega kriips peal, ja vale – minu kilp patuse armastuse vastu – oli muutunud paratamatuseks.
Jaatavast vastusest pääsemiseks palusin parunessi, et ta seda teemat enam ei puudutaks. Too daam, see väike hani, pidi olema minu jaoks surnud ja minu püha kohus oli ta unustada.
Paruness andis oma parima, et mind lohutada ega püüdnudki minu eest varjata, et laulja näol oli tegemist ohtliku rivaaliga, kuivõrd tal oli see suur eelis, et võis neiuga isiklikult kokku saada.
Parun, kes oli meie jutust tüdinenud, katkestas meid, andes mõista, et tulega ei maksa mängida ja teiste inimeste südameasjadesse ei tohi sekkuda.
Ta ütles seda nii järsul toonil, et parunessi põsed hakkasid vihast punetama, ja mina leidsin, et minu ülesanne on ähvardav torm ära hoida.
Kivid veeresid edasi; vale, mis esialgu oli olnud vaid uitmõte, muudkui kasvas; häbi ja hirm sundisid mind säärasele enesepettusele, et luuletasin kokku poeetilise muinasloo, mida ka ise uskuma jäin. Võtsin endale ärapõlatud armastaja rolli, mille esitamine reaalset olukorda silmas pidades ei osutunudki raskeks, kui mitte arvestada minu tunnete tegelikku objekti.
Aga nüüd olin omaenda punutud võrku kinni jäämas. Ühel ilusal päeval leian oma toast tolliameti registraatori härra X-i visiitkaardi; tegemist on sellise tähtsa persooniga nagu selle tobukese isa. Läksin kohe vastuvisiidile. Väike vanamees, kes oli oma tütrega hirmuäratavalt sarnane; karikatuuri karikatuur, kes kohtleb mind kui oma tulevast väimeest, pärides minu perekonna, majandusliku seisu, karjäärivõimaluste kohta. Asi võtab tõsise pöörde. Mida ma pean tegema? Ma püüan tema isalike pilkude kõrvalejuhtimiseks jätta endast võimalikult tühist ja kehva muljet. Tema Stockholmi-reisi eesmärk oli minu jaoks liigagi läbinähtav. Ta tahtis vihatud lauljast lahti saada, või oli kaunitar minu kasuks otsustanud, ja saatis oma eksperdi mind eelnevalt üle vaatama. Korraldasin asjad nii, et mind polnud kuidagi võimalik kätte saada, vingerdasin igast kokkusaamisest kõrvale, jätsin parunessi juurde õhtusöögile minemata, tüütasin vaese äiapapa oma mitteilmumistega lõplikult ära, vabandades end välja asjaoluga, et mul on raamatukogus väga palju tegemist; lõpptulemuseks oli see, et registraator sõitis ennetähtaegselt minema.
Kui komödiant oleks vaid osanud aimata, kellele ta oma madonnaga abielludes võlgneb tänu oma tulevaste
Vihje Moosese Esimesele raamatule 8:11.
