teda vastu meie tahtmist oma armuasjadesse, ning sooviga kaitsta teda minu enda eest, katkestasin selle riskantse vestluse ja küsisin, kus parun on. Tema näole ilmus muie; ta tõlgendas minu veidi kohmakalt väljendatud kõhklusi täiesti õigesti. Aga võib-olla – see kahtlus tekkis mul just praegu – tegi minu abitus tema erakordse ilu ees talle lihtsalt nalja. Võib-olla taipas selsamal hetkel temagi, kui kohutavalt lummavalt ta sellele näiliselt külmale, olude sunnil siivsale Joosepile mõjus.
„Teil on minu seltskonnas igav!” lausus ta. „Ma kutsun kohe abi.”
Ja kõlava häälega hüüdis ta oma meest, kes oli jäänud teisel korrusel asuvasse korterisse. Aken lükati lahti, parun pistis oma pea välja ning tervitas meid sõbraliku ja avala naeratusega. Hetk hiljem oli ta juba all aias. Kuningliku ihukaitseväe paraadmundris nägi ta uhke välja. Üleni tumesinises, mundrikuuel kuldsed ja hõbedased siidtikandid, oli tema mehine ja jõuline kuju kõrvalseisvale alabastrivärvi ilmutusele väärikaks täienduseks. Harvanähtavalt esinduslik paar, kelle puhul mõlema väärt omadused üksnes rõhutasid partneri eeliseid. See oli tõepoolest otsekui näitemäng, hiilgav kunstielamus.
Pärast õhtusööki tegi parun ettepaneku, et ma tuleksin koos nendega aurikule, millega paruness pidi ära sõitma, meie kahekesi, parun ja mina, astuksime viimases tollipunktis laevalt maha. Ma olin selle ettepanekuga nõus, ja parunessi paistis see rõõmustavat, ta oli valmis nautima elamust, mida pakub reis laevatekil läbi suveöise Stockholmi saarestiku.
Järgmisel õhtul kell kümme olime niisiis sadamakai juurest lahkuval laeval. Öö oli valge, taevas oranž, meri sinine ja rahulik. Metsased kaldad libisesid mööda hämaruses, mis oli pooleldi öö ja pooleldi päev ning tekitas vaataja meeltes ebamäärase tunde nii päikese loojumisest kui hommikuhahetusest.
Ekstaatiline seisund, millele uued kaunid vaated ja elluärganud mälestused pidevalt uut ainest pakuvad, annab pärast keskööd järele; uni tikub võimust võtma, kuid veel ei taheta alla anda; näod on koiduvalguses kahvatud ja hommikune briis toob külmajudinad ihule. Äkitselt muutume sentimentaalseteks; kuulutame, et oleme sõbrad kogu eluks, et meid on kokku viinud saatus, ja samas tekib meis kahtlus, kas see saatuslik side, mis peaks meid koos hoidma, osutub piisavalt tugevaks. Kuna minu tervis on üle päeva korduva halltõve tõttu kehv ja ma näen halb välja, poputatakse mind nagu haiget last. Paruness mähib mind oma suure alpakasalli sisse, sunnib mind istuma tuulevarju, kallab mulle taskupudelist madeirat, jagab mulle „väikese emme” hääletoonil õpetusi, ja mina lasen sel kõigel sündida. Olen unepuudusest omadega täiesti läbi, minu tugevasti lukku keeratud süda läheb paokile, ja kuivõrd ma pole harjunud sellise naiseliku hellusega, mida on võimeline meie peale raiskama vaid emalik naine, puistan talle alandliku imetlusega oma südant ja lausa pakatan luulelistest unistustest, mis sünnivad minu unevaegusest põletikulises ajus. Kõik kaotsiläinud öö enneaegsed uned omandasid kuju, uduse, müstilise, õhulise kuju, allasurutud andekuse väljendusvajadus ilmutas end äkitselt põgusates nägemustes. Ma rääkisin vahetpidamata, tund tunni järel, saades kannustust mind väsimatult kuulavast silmapaarist. Tundsin, kuidas minu habras keha mõtteaparaadi pidevas tulevärgis hävineb ja füüsilise olemasolu tunne haihtub.
Päike tõuseb, ja tuhanded merelahel ujuvad laiud süttivad põlema, kuuseokste väävelkollased okkad muutuvad vasevärvi tuleleegiks; kaldalolevate majakeste aknaruutudes peegeldub päike, korstnatest tõusev suits kuulutab, et on kohvikeetmise aeg, kaluripaadid heiskavad purjed, et minna lahele võrke nõudma, tumerohelistes lainetes räimeparvi märganud kajakad kriiskavad oma hääle kähedaks.
Laeval valitseb veel täielik vaikus, reisijad magavad oma kajutites, ainult meie kolmekesi oleme jäänud ahtritekile. Komandosillalt jälgib meid kapten, kelle silmad kipuvad kinni vajuma, ja imestab, mida küll on inimestel nii pika aja jooksul üksteisele öelda.
Kell on kolm hommikul, kui neeme tagant ilmub välja lootsipaat, mis peab meid peale võtma. Avamerest lahutab lahte veel vaid paar piklikku saart, nii et juba on tunda merelainete liikumist ja kuulda, kuidas lained mühinal vastu järske laiukaljusid peksavad.
Lahkumishetk on käes. Nad suudlevad teineteist, mees ja naine, südantlõhestavalt liigutavalt, ja seejärel surub ta minu käe kirglikult oma pihkude vahele, silmis pisarad, usaldab mind oma abikaasa hoolde ja kohustab mind selle neljateistkümnepäevase suveleseperioodi jooksul lohutama teda nii hästi kui suudan.
Ma kummardusin, suudlesin tema kätt ja ei mõelnud nii selle žesti sobimatusele ega ka sellele, et paljastasin seeläbi oma salajasimaid tundeid. Laevamasinad jäid seisma, laev aeglustas kiirust ja samal hetkel seisis loots vahetekil. Kaks sammu mööda köisredelit alla ja olingi paruni kõrval lootsipaadis.
Aurik kõrgus üleval meie peade kohal, ja üle reelingu jälgis meid pisarsilmi väike peakene, igatsev naeratus näol.
Propeller hakkab tööle, koletis liigub edasi, ahtris lehvib Vene lipp ja meie õõtsume merelainetel, lehvitades taskurättidega, mis on äsja silmist pühitud pisaratest läbimärjad.
Väike nägu muutub veel väiksemaks, kaunid näojooned hägustuvad, jäävad vaid kaks suurt silma, mis taanduvad pilguks, ja siis haihtub seegi. Ja järgmisel hetkel paistab sealt vaid Jaapani kübara kohal lehviv sinine loor ja innukalt lehvitatav batistist taskurätik; ja siis vaid valge laik, valge täpp ja viimaks mitte midagi muud peale haisvasse suitsu mähkunud koletise vormitu massi.
Meie paruniga astusime maale lootsi- ja tollijaamas, mis suvel muudetakse supeluskohaks. Kogu asula magas, kail, kus me seisime, polnud näha ainsatki hingelist. Meie pilgud saatsid laeva, mis loovis vastu tuult, et pöörata siis tüürpoordi ja kaduda avamere vastu viimaseks kaitsetammiks oleva neeme taha.
Kui laev haihtus silmapiirilt, langes parun mulle nuuksatustest vappudes kaela, ja me seisime nõnda teineteist emmates mõnda aega ega lausunud sõnagi.
Kas need pisarad olid tingitud unepuudusest, magamata öö järelmõju? Kas johtusid need süngetest eelaimustest või lihtsalt igatsusest? Seda ei oskaks ma isegi praegu veel öelda.
Seejärel läksime külakeskusse, et kohvi juua, vaikivad, rusutud meeleolus, omavahel sõnakestki vahetamata. Aga restoran oli veel suletud ning me hulkusime niisama mööda tänavaid, mida palistavate väikeste lukustatud majade rulookardinad olid alla tõmmatud. Külast läbi minnes jõudsime üksildasse paika kitsa lahesopi ääres. Vesi oli puhas ja selge, lausa kutsus meid nägu loputama. Avasin oma tualett-tarvete kotikese ja võtsin välja puhta taskurätiku, seebi, hambaharja ja odekolonnipudeli. Parun kergitas kulmu, otsekui pidanuks ta minu rafineeritust naeruväärseks, aga samas ei takistanud see teda laenamast minu käest hommikuseks pesuks hädatarvilikku ja seejärel mind talle võimaldatud naudingu eest tänamast. Tagasiteel tundsin ranna poolt läbi lepalehestiku immitsevat kivisöesuitsu haisu. Andsin žestiga parunile mõista, et see on viimane hüvastijätutervitus aurikult, mille meretuul meieni kandis. Aga paistis, et see jäi talle arusaamatuks.
Kohvikus kujutas minu sõber endast haledat vaatepilti: suur pea jõnksus unesegaselt, nägu oli punsunud, ilme trööstitu. Meie vahel valitses teatud nõutus; ta oli pahur ja hoidus kangekaelselt oma suud avamast. Aeg-ajalt haaras ta mu käest ja pigistas seda soojalt, paludes mul talle andestada, et ta ei suuda oma mõtteid koos hoida, aga juba järgmisel hetkel vajus ta taas kohatusse masendusse. Andsin oma parima, et teda turgutada, aga ta ei võtnud vedu, side meie vahel oli kui läbi lõigatud. Tema varem nii rahulikku ja armastusväärsesse näkku ilmus ajapikku vulgaarseid ja tooreid jooni. Enam ei peegeldunud sealt vastu jumaldatud naise veetlevat olemust ja puhast ilu, nüüd tungis esile pigem mehe puudulik haritus.
Ma ei tea, mida ta mõtles. Kas ta nägi mind läbi? Tema mõistatusliku käitumise järgi otsustades valdasid teda vastuokslikud tunded; kord pigistas ta mu kätt ning nimetas mind oma ainsaks ja parimaks sõbraks, siis jälle pööras mulle selja.
Mina
