sündinud haritud boheemlasringis, kaastööline tõsistes ajalehtedes ja surmtõsistes ajakirjades, mille honorarid olid nigelad, aktsionär Eduard von Hartmanni teose „Philosophie des Unbewussten” tõlkimiseks moodustatud kirjastuskooperatiivis, kuuludes vabadust ja ostetavat armastust pooldavasse salaühingusse, kandes kõlavat, aga mõttetut aunimetust „kuninglik sekretär”, kahe Kuninglikus Draamateatris etendunud ühevaatuselise näidendi autor, olin suurivaevu kokku ajanud summa, mis võimaldas vaid peost suhu äraelamist. Seepärast valdas mind põlgus elu vastu – mitte küll ses mõttes, et oleksin tahtnud endalt elu võtta, kaugel sellest, ma pingutasin kõigest väest, et oma keerukat eksistentsi pikendada ning iseennast ja oma sugu jäädavalt ajalukku kirjutada. Ning tuleb tunnistada, et pessimism, mida valdav enamus võtab sõnasõnaliselt ja nii ebapädevalt raskemeelsusega samastab, on väga tujutõstev ja reibas viis maailma vaadelda. Kuivõrd kõiksus on relatiivne tühjus, siis misjaoks selle ümber üldse nii suurt kära tõsta; kuivõrd tõde on muutuv – äsja on ju täheldatud, et eilne tõde on homsel päeval rumalus – milleks siis raisata oma noorusjõudu uute rumaluste avastamiseks; kuivõrd ainus kindel asi, mis meid ees ootab, on surm, siis elagem edasi! Kelle jaoks, mille nimel? Kõik see vana saast, mis eelmise aastasaja lõpuks oli hävitatud, tõsteti taas au sisse, kui troonile astus Bernadotte, illusioonides pettunud jakobiin; 1860-ndate aastate generatsioon, kuhu ka mina kuulusin, oli näinud, kuidas nii suure lärmiga läbi viidud parlamendireformi tagajärjel purunesid kõik lootused. Nelja seisuse asemele moodustatud ülem- ja alamkoda hakkasid koosnema suuremjaolt talupoegadest, kes muutsid riigipäeva kohalikuks omavalitsuseks, kus tegeldi neid endid puudutavate tühiste asjadega ning jäeti kõik arengut puudutavad küsimused tähelepanuta. Poliitika oli meie jaoks nagu kauplemine ühiskondliku või üksikisiku huvide vahel, nii et viimsedki riismed usust, mida tollal nimetati ideaalideks, haihtusid olematusesse. Kui siia lisada veel Karl XV surmale ja Nassau Sofia troonile astumisele järgnenud usuline reaktsioon, tuleb tunnistada, et valgustatud pessimismiks on peale isiklike veel mitmeid muid põhjusi.
Raamatutolmu kätte peaaegu lämbumas, avan vahel Lõvide aia poole jääva akna, et hingata sõõm värsket õhku ja hetk aega nautida avanevat vaadet. Sirelid õitsevad ja õõtsuvad kerge tuuleõhu käes, mis on tulvil paplitest jooksva mahla meeldivat aroomi; lõhnav kuslapuu ja metsviinamari katavad võrestikku oma rohelusega, akaatsiad ja plaatanid on hilja peale jäänud, teades hästi maikuu ilmade kapriissust. Kevad on igal juhul käes, ehkki äsjapuhkenud lehtede vahelt paistavad puude ja põõsaste oksad veel läbi. Ja balustraadi taga, mille sambakesi kroonivad Karl XII sinivärviliste initsiaalidega Delfti portselanist lillepotid, kõrguvad kai äärde kinnitatud aurulaevade mastid, mis on maipühade tähistamiseks vimplitega ehitud. Taamal paistab pudelroheline Saltsjö laheriba, selle mõlemat kallast ääristavad leht- ja okaspuumetsad. Kõik reidil ankrus seisvad laevad on heisanud masti oma rahvuslipud, mis suuremal või vähemal määral neid riike ka sümboliseerivad: Inglise punane kui härjaveri, Hispaania punakollasetriibuline kui mauri rõdu markiiskangas, siis Ameerika Ühendriikide vöödiline puuvillast madratsikate, Prantsuse rõõmus trikoloor Saksa sünge lipu kõrval, mis oma varda poole jääva risti ässaga kehastaks nagu pidevat leina; Taani lipp meenutab naise pluusi, Vene oma kaudselt trikoloori. Kõik on siin esindatud, külg külje kõrval, põhjamaise taeva meresinise liniku all vaatamiseks välja pandud. Ja siis kogu see lärm: vagunite, vintside, laevavilede ja kellade hääled. Ja veel lõhnad: masinaõli, värskelt soolatud heeringa, nahkade, vürtside, kohvi ja kakao lõhn seguneb sirelite omaga, kõiki neid on värskendanud merelt puhuv idatuul ja möödudes jahutanud Läänemere triivjää.
Olin pööranud raamatutele selja ja pistnud pea aknast välja, et pakkuda kümblust kõigile oma viiele meelele, sest parajasti mööda marssiv vahtkonnaparaad alustas marssi ooperist „Faust”. Muusika, lipud, sinitaevas, lilled: see kõik joovastas mind sedavõrd, et ma ei pannud mulle kirja tooma tulnud uksehoidjat tähelegi. Ta koputas mulle kergelt õlale, ulatas ümbriku ja kadus.
Kiri oli ühelt daamilt. Mul oli selle avamisega kiire, aimasin õnnelikku armuseiklust. Mul oli õigus, nii oligi.
„Tulge minuga kohtuma pärastlõunal täpselt kell viis Regeringsgatan nr 65 maja ees. Tunnete mu ära noodirulli järgi käes.”
Kuivõrd mind oli äsja alt vedanud ja pika ninaga jätnud üks pisike naissaatan, olin valmis kohe nõustuma – nimelt olin endale pühalikult vandunud, et võimaluse avanedes mina paastuma ei hakka. Aga miski selles kirjas häiris mind. Kirja järsk, peaaegu käskiv toon haavas minu mehelikku eneseväärikust. Kas too väike tundmatu lootis mind niisama lihtsalt õnge võtta! Mida need daamid õige mõtlevad, kas nad on meie moraalist nii madalal arvamusel! Saagi käest vastust ei küsita, talle antakse korraldus. Pealegi olin lubanud õhtupoolikul osaleda retkel linnast välja, mul polnud vähimatki viitsimist hakata päise päeva ajal linna ühel peatänaval mingi daamiga flirtima. Kui kell lõi kaks, läksin vastavalt varasemale kokkuleppele meie keemiku laboratooriumisse sõpradega kohtuma. Esikus tunglesidki juba filosoofia- ja meditsiinidoktorid, kes kõik tahtsid innukalt teada saada tänaste pidustuste deviisi.
Kui olin teatanud, et ma nendest osa ei võta, nõuti minult selgitust, miks olen otsustanud õhtustest orgiatest loobuda. Kiri rändas nüüd zooloogi kätte, keda peeti taolistes asjades eksperdiks, ning pälvis vaid tema kerge pearaputuse, millele järgnes pahvatuste kaupa hinnanguid:
„See on mõttetu! Säärased lähevad mehele ega müü ennast! Korraliku pere korralik tütreke! Ilmselt kenakene! Tee mis tahad! Mine siis pealegi sinna, ja saame hiljem Djurgårdenis kokku, kui sul tahtmist on ja daam sinu ootustele ei vasta!”
Määratud kellaajal seisin niisiis kõnniteel mainitud numbriga maja ees ja ootasin kauni tundmatu ilmumist.
„Noodirull käes” kõlas nagu tutvumiskuulutus, ja asi hakkaski juba mulle kahtlane tunduma, kui äkki seisin silmitsi ühe daamiga. Esimene mulje, mida mina pean väga tähtsaks, oli äärmiselt segane. Vanus ebamäärane, kahekümne üheksa ja neljakümne kahe vahel; riietus väljakutsuv, võinuks kuuluda nii kunstnikule kui sinisukale, hästikasvatatud peretütrele või vallalisele naisele, emantsipeerunud naisele või lipakale. Ta tutvustas end kui minu vana sõbra ooperilaulja24 pruuti, kes olla usaldanud ta minu kaitse alla; see väide osutus hiljem valeks.
Ta oli õppinud esitama vahetpidamatult sädistava väikese linnukese rolli. Poole tunni jooksul jõudis ta mulle rääkida kõigest, mida ta tunneb ja mõtleb, ja mulle pakkus see mõõdukat huvi. Nii ma siis küsisingi temalt, millega võin talle kasulik olla.
„Mina peaksin olema noorele daamile saatjaks?” pahvatasin ma. „Kas te siis ei tea, et ma olen püsti kurat!”
„Te tahate niimoodi arvata, mina tunnen teid väga hästi,” vastas tema. „Aga te olete lihtsalt õnnetu, ja sellistest süngetest mõtetest tuleb teid säästa.”
„Või nii, teie arvate, et tunnete mind läbi ja lõhki, aga tegelikult teate vaid seda ajast ja arust ettekujutust, mis teie tulevasel minust on jäänud.”
Minu vastuväidetest polnud mingit kasu – enda arvates teadis ta kõike ja oskas mehe südant ka kauge maa tagant lugeda. Ta oli üks neid külgekleepuvaid tüüpe, kes maniakaalselt tahavad saavutada võimu teiste inimeste meelte üle, tungides kavalusega nende hinge salajasimatesse soppidesse. Tema kirjavahetuse haare oli tohutu, ta külvas oma kirjadega üle kõik väljapaistvad isikud, jagas pillavalt manitsussõnu noortele inimestele, uhkeldas sellega, et juhib inimeste saatusi. Võimuahne ja isehakanud hingede päästmise teenistuse juht nagu ta oli, tundis ta, et on kutsutud ja seatud mind päästma. Lühidalt öeldes kõige puhtam intrigant, olematu intelligentsi ja tohutu annuse naiseliku pealetükkivusega.
Alustuseks õrritasin teda, keerasin kõik pilaks, maailma, inimesed, Jumala. Ta nimetas mind pehastunuks!
„Te ei mõtle ju seda ometi tõsiselt, preili! Minu igati värsked ja aktuaalsed mõtted
