ohvriks oma kirjanduslikud põhimõtted. Tahtsin iga hinna eest oma armastatut publiku huviorbiiti tõsta, kõiki läbiproovitud võtteid kasutades teda vaatajaile lausa peale suruda, teda salakaubana tõrksa üldsuse soosingusse sokutada. Aga miski ei aidanud.
Näidend kukkus läbi, näitlejanna etteaste kujunes fiaskoks, publik ei võtnud lahutatud ja uuesti abiellunud naist omaks, teatri direktoril oli kiire tema jaoks väärtusetu lepingu lõpetamisega.
„Oli see minu süü,” küsisin endalt voodis mõnusalt ringutades – ma olin pärast seda esimest vaagimist endaga äärmiselt rahul ja hüüatasin: „Oo, küll on hea tunne, kui su südametunnistus on puhas!”, ja läksin kerge südamega oma inventuuriga edasi.
Möödub aasta, üksluine, sünge ja pisaraterohke – vaatamata kauaoodatud tütre sündimise kingitud rõõmule. 15
Äkitselt lööb teatrihullus juba kahekordse jõuga välja. Jookseme mööda teatrite kontoreid, pressime end teatridirektorite jutule, teeme endale reklaami, oleme pealetükkivad, aga pidevalt tulemusteta, kõikjalt saadetakse meid minema, kõik soovitavad meil see mõte maha matta.
Minu näidendi ebaõnnestumine on mind maha jahutanud, ja kuna ma olen saavutamas kindlat positsiooni ilukirjanduses, ei taha ma enam komödiantide tellimuse peale teatritükke kirjutada – ma pole põrmugi huvitatud, et riskida oma pereeluga mingi hetkelise tuju pärast, ja nii piirdungi sellega, et võtan oma osa igapäevastest probleemidest enda kanda.
Aga lõpuks osutub see mulle üle jõu käivaks, ja kasutades ära oma suhteid ühe Soome teatriga, õnnestub mul korraldada oma abikaasale külalisesinemisi terves reas lavastustes. 16
See osutus ise endale augu kaevamiseks. Kuuajalise suveleseks, poissmeheks, pereisaks ja ülemkokaks olemise eest olid kaks pagasiühikut kodukolde juurde toodud lilli ja pärgi üpris kesiseks lohutuseks.
Aga tema oli nii õnnelik, nii nooruslik ja nii veetlev, et olin kohemaid sunnitud saatma teatridirektorile taotluse järgmise lepingu sõlmimiseks.
Kujutage endale ette: ma otsustan maha jätta oma kodumaa, oma sõbrad, oma teenistuse, oma kirjastaja – et rahuldada ühte tuju. Kuid mis teha! Inimene kas armastab või ei armasta.
Õnneks pole lahkel direktoril enam võimalik ilma repertuaarita näitlejannat tööle võtta!
„Nii et see oli siis minu süü! Oli või?” Ma leban oma voodis ja olen suurest rahulolust otsekui arust ära. Oo, kui hea on vahetevahel endas väikest inventuuri teha, nagu inglastel kombeks. Minu süda muutub sellest oluliselt kergemaks ja ma loodan, et ma saan jälle terveks.
Ja vaadakem, mis edasi sai! Lapsed sünnivad riburida pidi siia maailma; esimene, teine, kolmas!17 Tihe külv! Ja teatrihullus muudkui jätkub. Me peame seda ohjeldama. Äsja on avatud uus konkureeriv teater.18 Mis võiks olla lihtsamat kui pakkuda neile välja üks näidend, sedapuhku spetsiaalselt ühele naisele kirjutatud tükk, mis tekitab sensatsiooni, sest naisküsimus on üliaktuaalne.
Mõeldud-tehtud, sest nagu juba öeldud: inimene kas armastab või ei armasta.
Niisiis: draama, üks naisroll, stiilsed kostüümid, häll, kuuvalgus, kontrastiks lurjus, oma naisesse armunud hädine abielumees (see olen mina); rasedus (seda pole laval varem näidatud), üks kloostriinterjöör ja nii edasi. 19
Kolossaalne triumf näitlejanna jaoks ja fiasko autori jaoks, – jah, fiasko –!
Tema oli päästetud ja mina jäin kaotajaks, mind materdati maatasa.
Vaatamata kõigele, hoolimata sada krooni inimese peale maksma läinud banketist, kuhu kutsuti ka teatri direktor, ja politseile makstud viiekümnekroonisest trahvist ebasobival ajal teatrijuhi ukse taga toimunud liiga valjuhäälsete elagu-hüüete eest, ei tehtud lepingu sõlmimisest juttugi.
Minul polnud selles kõiges mingitki süüd! – Aga märter, ja ohver? Mina! Mitte vähimatki kahtlust! Ja ometigi olen ma ära teeninud kõikide korralike daamide põlguse, sest olen ohvriks toonud oma naise karjääri, ja juba aastaid kannatan ma sääraseid süümepiinu, et pole võimeline oma silmi rahus sulgema. Kui tihti on mulle seltskonnas kibedaid etteheiteid näkku paisatud, vastuvõttude ajal! Jah, tõesti! Ja siiski oli kõik hoopis vastupidi. Üks karjäär purustati, aga milline, ja kelle poolt?
Minus ärkavad taas ellu rängad kahtlused ning mu hea tuju kaob mõtte juures, et järeltulevad põlved oleksid mind mäletanud kui oma abikaasa karjääri hävitanud meest, ja mitte keegi poleks minu hea nime puhtaks pesemiseks midagi ette võtnud.
Nüüd oli jäänud veel klaarida „raisatud kaasavara” teema.
Mulle meenub, et olin ühe ajaleheartikli objektiks kui kaasavara omastaja. Mäletan selgesti juhtumit, kui mulle öeldi otse näkku, et minu abikaasa on sunnitud oma meest ülal pidama. Nende kaunite sõnade peale laadisin oma revolvrisse kuus padrunit! Uurigem seda asja, sest seda on soovitud uurida; mõistkem siis selle üle kohut, kui juba on peetud vajalikuks selle üle kohut mõista.
Need kümme tuhat krooni, mis minu abikaasa kahtlaste aktsiate kujul meie ühisesse pesasse tõi, panditi minu nime all laenu tagatiseks ühele hüpoteegipangale; laenusumma vastas viiekümnele protsendile nende nominaalväärtusest. Aga siis leidis aset suur krahh ja paberid kaotasid praktiliselt kogu oma väärtuse; midagi sellist olime aimanud juba varem, sest kriitilisel hetkel osutus nende müümine võimatuks. Hiljem maksis need kahtlased aktsiad ringlusse pannud pankur minu naisele kakskümmend viis protsenti tema nõutud summast, teisisõnu dividendid panga maksujõuetuks muutumise korral.
See probleem jäägu matemaatikute lahendada: kui palju ma siis ära raiskasin?
Paistab niimoodi, et mitte kui midagi! Müügiks kõlbmatud väärtpaberid tagavad omanikule nende reaalväärtuse, samal ajal kui minu isiklik tagatis on tõstnud nende väärtust kakskümmend viis protsenti.
Näete nüüd! Niisiis olen ma selles asjas süütu, nii nagu eelmiseski.
Ja süümepiinad, meeleheide, enesetapukavatsused, mis mind nii sageli on painanud! Ja jälle tõstavad pead kahtlustused, vana usaldamatus, kohutavad kõhklused, ja mõeldes sellele, et äärepealt oleksin võinud surra armetu närukaelana, valdab mind raev. Kuivõrd olen murede ja tööülesannetega koormatud, pole mul kunagi aega pöörata tähelepanu kõigile neile kuulujuttudele, vihjetele ja salakavalate torgetele, ja samal ajal, kui mina keskendun palehigis oma tööle, luuakse minust kadestajate väljaütlemiste ja kohvikuklatši põhjal vale legend. Issand jumal! Ja mina veel usaldasin kõiki inimesi peale iseenda.
Aga äkki oli asi nii, et ma polnudki hull, et ma polnudki kunagi haige ega mandunud? Äkki oli asi nii, et mind oli lihtsalt petetud, ja petjaks oli mulle armas võrgutajanna, kelle väikesed käärid olid Simsoni lokid maha lõiganud, kui too parajasti oma naise ning tema laste pärast muredest raskele peale veidi puhkust andis?
Heausklik ja pahaaimamatu mees oli kaotanud oma au, magades kümme aastat ahvatlejatari kaisus, kaotanud oma mehelikkuse, oma elutahte, oma intelligentsi, oma viis meelt ja mida kõike veel!
Äkki oli asi nii – mul oli piinlik midagi sellist ette kujutada –, et kogu selles hämus, kus ma olin aastaid liikunud nagu kummitus, pidi olema varjul mingi üleastumine? Alateadlikult toime pandud väike patt, mille oli põhjustanud ebamäärane võimuiha, emaslooma varjatud soov saavutada isase vastu ülekaalu selles võitluses, mida
Tütar Karin Strindberg sündis 26. veebruaril 1880.
10.–16. mail 1882 mängis Siri von Essen külalisena Jane Eyre’i rolli Helsingi rootsikeelse Svenska Teaterni laval.
Greta Strindberg sündis 9. juunil 1881, Hans Strindberg 3. aprillil 1884.
Aastal 1875 avati Stockholmis Blasieholmenil Nya Teatern, mis 1888. aastal nimetati ümber Svenska Teaterniks.
Draama „Härra Bengti abikaasa”, mille Strindberg kirjutas augustis-septembris 1882. Esietendus toimus 25. novembril, peaosas Siri von Essen.
