pilgud kohtusid ja olid sama kõnekad kui trobikond tagamõttega lausutud sõnu.
„Ma tahan surra!” tegin jutule lõpu. „Elu on mulle vastik, minevik tundub sasipuntrana, mille lahtiharutamiseks pole mul jõudu. Tulgu siis juba pimedus ja las langeb eesriie!”
Minu ülevoolav tundepuhang jättis ta külmaks.
„Jälle need sinu vanad kahtlustused!” pomises ta.
„Jälle! Peleta need kummitused minema; sina oled ainus, kes on seda suutnud!”
Ta pani käe minu laubale nagu tavaliselt.
„Kas niimoodi on hea?” küsis ta hellitavalt oma „väikese emme” hääletoonil.
„Oh kui hea.”
Selle väikese käe puudutusel, mis oli nii tugevalt minu saatust juhtinud, oli tõepoolest võime sünged deemonid eemale kihutada, minu seesmised kõhklused olematuks manada.
Hetk hiljem tõusis palavik endisest ägedamalt. Minu naine tõttas kohe tassikest leedriõieteed keetma. Viivuks üksi jäänud, ajasin end voodis istukile, et läbi vastasseinas asuva akna välja vaadata. Akna-ava oli lai, kolmeosaline nagu triptühhon, väljastpoolt raamisid seda viinamarjaväädid, mille lehtede vahelt paistis vilksamisi tükike maastikku. Esiplaanil küdoonia latv, mida ehtisid tumerohelistest lehtedest ümbritsetud kuldsed viljad, taamal muruväljale istutatud õunapuud, kabeli kellatorn, sinine laiguke Bodeni järve ja taustal kõrguvad Tirooli Alpid.
Oli kesksuvi, ja õhtupäikese kaldu langevates kiirtes moodustas see kõik kokku väga kauni maali.
Madalamalt kostus viinamarjaistanduse tugivaiadele kogunenud kuldnokkade sädistamist, pardipoegade siutsumist, ritsikate siristamist, lehmakellade kõlinat, ja kogu selle reipa kontserdiga segunesid minu laste naer ja minu abikaasa hääl, mis jagas korraldusi aedniku naisele ning arutas temaga haige seisukorra üle.
Siis tärkas minus uuesti tungiv soov edasi elada ja hirm surma ees võttis võimust. Ma ei tahtnud enam mitte mingil juhul surra, mul oli vaja veel nii palju asju korda saata, nii palju võlgu kinni maksta. Mind vaevasid südametunnistuse piinad ja ma tundsin suurt vajadust pihtida, paluda kogu maailma käest vabandust ükskõik mille eest, ennast kellegi ees alandada. Tundsin end kurjategijana, kelle südametunnistusel lasuvad talle endalegi teadmatud kuriteod, ma põlesin soovist vabaneda kogu oma kujuteldavast süükoormast põhjaliku pihtimuse abil.
Selle kaasasündinud eneseusupuudusest tulenenud nõrkusehoo ajal tuleb minu naine tagasi kausikese leedriõieteega ja rüüpab enne minule ulatamist ise lonksukese, vihjates nõnda mind varem vaevanud tagakiusamismaaniale.
„Mürki selles pole,” ütles ta naeratades.
Piinlikkusest ei osanud ma selle peale midagi kosta ning tühjendasin tema meelehaks kausikese ühe sõõmuga.
Uimastav jook, mille lõhn äratas minus mälestusi kodukandist, kus salapärane leedripõõsas on rahvalikuks kultusobjektiks, kutsus minus esile emotsionaalse enesesüüdistamispuhangu.
„Kuula mind ära, kallis, enne kui ma suren. Ma tunnistan, et olen ääretu egoist; ma purustasin su teatrikarjääri, et ise kirjanduses läbi lüüa; ma olen valmis kõik üles tunnistama; andesta mulle.”
Ta püüdis minu lohutamiseks vastu vaielda, aga ma ei lasknud tal rääkida ja jätkasin:
„Sinu soovil sõlmisime abielludes abieluvaralepingu, ja sellest hoolimata olen ma sinu kaasavara ära raisanud, et välja lunastada mõtlematult sõlmitud tagatiskirju. Mulle teebki kõige rohkem muret see, et minu surma korral ei päri sa õigusi minu ilmunud teostele. Seepärast saada kohe advokaadi järele, et ma saaksin kõik oma tulud, kujuteldavad või olematud, testamendiga sinule pärandada. Ja siis pühendu taas oma kunstile, millest sa minu pärast loobusid.”
Ta ei tahtnud minu juttu tõsiselt võtta ja püüdis kogu asja naljaks pöörata, ütles mulle, et ma peaksin veel veidi magama, kinnitas, et küll kõik saab korda ja ega surm siis nii järsku ka ei tule.
Kurnatud nagu ma olin, võtsin tal käest ja palusin istuda enda kõrvale, kuni ma uinun; ja samal ajal, tema väike käsi minu peos, palusin talt veel viimast korda andeks kõige halva eest, mida ma talle olin teinud, siis vajusid mu silmalaud mõnusas unetardumuses kinni ja ma tundsin, et tema pilgust hoovava kiirguse käes sulan ma nagu jää, tema suurtes silmades peegeldus piiritu õrnus; ning sel ajal, kui ta oma huuled jaheda pitserina minu hõõguvale otsmikule surus, tundsin end vajuvat kirjeldamatute õndsuste sügavustesse.
Kui ma unetardumusest ärkasin, oli väljas juba valge. Päike valgustas rulookardinat, millele oli maalitud Schlaraffenland9, ja altpoolt kostuvate varahommikuste häälte järgi pidi kell olema umbes viis hommikul. Olin maganud ühtejutti ja unenägusid nägemata terve öö.
Kausike leedriõieteega seisis endiselt öölaual; minu abikaasa tool oli samas kohas, aga mulle oli peale pandud tema rebasenahaga vooderdatud palitu, mille pehmed karvad kõditasid hellitlevalt mu lõuga.
Mul oli tunne, nagu poleks ma viimased kümme aastat üldse maganud, sedavõrd värske ja väljapuhanud tundus minu üleväsinud pea; mõtted, mis varem olid ohjeldamatult ringi tuisanud, koondusid nüüd korrapärastesse ridadesse, tulvil jõudu, karastunud, valmis tagasi lööma haiglaste süümepiinade rünnakuid, mis on degenereerunud inimese füüsilise nõrkuse ilmseks sümptomiks.
Esimesest hetkest peale painasid mind kaks hämarat punkti minu elus, mille eile olin üles tunnistanud, nagu oleks tegu surija pihtimusega armastatule, kes oli aastaid mind piinanud ja minu nii-öelda viimased hetked mürgitanud.
Nüüd tahtsin neisse probleemidesse lähemalt süüvida – senini olin need ilma igasuguse kriitikata omaks võtnud, küll veidi üllatunud hämarast aimdusest, et miski siin ei klapi.
Uurigem täpsemalt, ütlesin ma endale, milles ma olen siis nii rängalt eksinud, et pean ennast armetuks egoistiks, kes on oma ambitsioonikate sihtide saavutamise nimel toonud ohvriks abikaasa kunstnikukarjääri.
Vaadakem, kuidas kõik tegelikult aset leidis. Abiellumiskuulutuse sisseandmise ajal mängis ta juba teisejärgulisi või pigem kolmanda kategooria rolle, kuivõrd tema teine debüüt10 ebaõnnestus; tal jäi puudu andest, enesekindlusest, isikupärast, kõigest. Päev enne meie pulmi sai ta endalegi üllatuseks osaraamatu, milles tal oli vaid kaks repliiki, nende lausujaks tähtsusetu seltskonnadaam tühises komöödias.
Kui palju pisaraid, kui palju täitumatuid lootusi, kõik abielu pärast11, mis röövis näitlejannalt kogu tema prestiiži, mille ta varem oli kunsti nimel lahku läinud parunessina laval oma võluva sarmiga saavutanud!
Loomulikult oli kõik minu süü, see nüüd alanud allakäigu rada, mis pärast kaht aastat pisaraid üha väheütlevamate rollide pärast leidis oma loogilise lõpu vallandamisteatega hallil paberil.12
Just sel ajal, kui tema teatrikarjäär läheneb lõpule, löön mina läbi romaanikirjanikuna, mind saadab korralik, vaieldamatu menu.13 Kuivõrd varem olid lavale jõudnud mõned minu näidendid, millest siiski erilist märki maha ei jäänud, pidasin nüüd esmatähtsaks kirjutada üks korralik näidend, lavateos, mis meeldiks publikule ning sisaldaks rolli, mis võimaldaks minu armastatul taas igatsetud lavalaudadele pääseda.
Siri von Esseni teiseks debüüdiks Kuningliku Draamateatri laval oli peaosa Charlotte Brontë romaani „Jane Eyre” instseneeringus.
Strindberg ja Siri von Essen abiellusid 30. detsembril 1877.
1881. aasta kevadel Siri von Essen vallandati Kuninglikust Draamateatrist.
1879. aasta detsembris ilmus Strindbergi läbimurderomaan „Punane tuba”.
