purkides konservid. Ja kas teate, need haisevad.”
Vihaselt, täielikult enesevalitsuse kaotanud, jättis ta minuga pikema jututa hüvasti.
Kui see asi oli päevakorrast maas, kiirustasin oma sõprade juurde Djurgårdenisse, kus veetsime kogu pika valge öö.
Järgmisel hommikul, olin veel kerges pohmeluses, sain naiselikust kõrkusest pakatava kirja, milles too daam külvas mu üle etteheidetega, tundis mulle kaasa, ilmutas järeleandlikkust, lubades palvetada minu vaimse tervise eest, ja lõpetuseks kutsus ta mind uuele kohtumisele, et üheskoos tema peigmehe eakat ema külastada.
Hästikasvatatud mehena soostusin kannatlikult veel üht sõnavalingut ära kuulama, ning et kogu sellest loost võimalikult lihtsalt välja tulla, peitusin maski taha, mis väljendas täielikku ükskõiksust maailma, Jumala ja kõige muu suhtes.
Milline kohtumine! Ta nägi oma karusnahkadega ääristatud kasuka, Rembrandti stiilis kübara ja kõvasti kinninööritud taljega päris kena välja; tulvil vanemõelikku hella hoolitsust vältis ta kõiki tuleohtlikke teemasid, nii et meie hinged, tänu vastastikusele soovile meeldida, kohtusid armastusväärses ja sümpaatses vestluses.
Pärast visiiti võtsime ette kevadõhtuse jalutuskäigu.
Johtus see nüüd minu kättemaksuihast või sellest, et sõbra ja usaldusisiku roll mulle vastu hakkas, aga mulle turgatas pähe kuratlik mõte tunnistada üles, et olen peaaegu kihlatud, mis oli vaid poolenisti vale, sest parajasti kurameerisingi ühe noore daamiga.
Selle peale ilmus neiu näole vanaemalik ilme, ta tundis tüdrukule kaasa ja hakkas minult pärima tema iseloomu, välimuse, ühiskondliku positsiooni ja elutingimuste kohta. Mina visandasin portree, mis pidanuks ta armukadedaks tegema, ja asi lõppes sellega, et meie vilgas keskustelu hääbus. Minu kaitseingli huvi rauges silmnähtavalt, sest ta aimas minu hinge päästmise üritusel konkurenti. Ja me läksime lahku, suutmata vabaneda meie vahele märkamatult hiilinud jahedusest.
Järgmisel päeval kokku saades ringles jutt eranditult armastuse ja minu väljamõeldud mõrsja ümber.
Koos veedetud nädala jooksul, millega kaasnesid teatri- ja kontserdikülastused ning jalutuskäigud, oli ta lähedase sõbrana mu ellu imbunud, igapäevane läbikäimine temaga kuulus juba minu elukorraldusse, nii et ma ei osanud enam ilma selleta olla. Viljeleda vestluskunsti hästikasvatatud naisega pakkus peaaegu sensuaalselt lummavat elamust, oli tunda hingede puudutusi, vaimude kallistusi, mõtete hellitusi.
Ühel hommikul saabub ta minu juurde äärmiselt erutatult ja loeb mulle ette lõigu kirjast, mille tema armukadedusest peaaegu hullunud peigmees talle päev tagasi on saatnud. Nüüd tunnistab ta üles, et on peigmehe korraldusi eiranud, mees käskinud tal olla minuga äärmiselt ettevaatlik, otsekui aimates, et kogu lugu võib halvasti lõppeda.
„Ma ei suuda säärast kohutavat armukadedust mõista,” ütles ta õnnetu näoga.
„See tuleb sellest, preili, et te ei suuda mõista armastust,” vastasin mina.
„Oo, armastus!”
„Armastus, preili, on omamise ülevaim tunne, ja armukadedus pole mitte midagi muud kui hirm kaotada seda, mida omad.”
„Omamine, huhh!”
„Vastastikune omamine, mõistate! Mõlemad omavad teineteist, mõlemad!”
Tema ei tahtnud armastust sellisena näha. Armastus, see on ju midagi omakasupüüdmatut, ülevat, puhast, üllast, kirjeldamatut!
Ja kui meie jutt otsa sai, ei armastanudki ta enam oma peigmeest, kes oli temasse ometi meeletult armunud, mida ma talle ka vihjasin.
Ta sai maruvihaseks ja teatas otsekoheselt, et tema pole kunagi seda meest armastanud.
„Ja ometi kavatsete temaga abielluda?”
„Jah, sest muidu läheb ta hukka!”
„Ikka ja jälle see hingede päästmine!”
Ta oli täielikult endast väljas ja väitis, et tegelikult ta polegi tema mõrsja.
Nüüd olime siis mõlemad teineteist valelt tabanud. Milline vedamine!
Mul jäi üle vaid talle puhtsüdamlikult üles tunnistada, et tegelikult ei ole ka mina kihlatud, ja seejärel võisime vabalt oma vabadust nautida.
Kui tema oli oma armukadedusest üle saanud, saime jätkata mängu märksa julgemate vahenditega. Ma esitasin talle kirjaliku armastusavalduse, tema saatis mu kirja kokkuvoldituna edasi oma peigmehele, kes mu pikemalt viivitamata juba järgmises kirjas korralikult läbi sõimas.
Siis palusin kaunitaril asi ära klaarida ja meie kahe vahel lõplik valik teha. Aga sellest ta targu keeldus; tema oleks olnud nõus valima mõlemaid või kahte, kolme või nelja, nii paljusid kui võimalik – kõik pidid tema ees põlvili anuma, et saaksid teda kummardada.
Tegelikult oli ta lihtsalt üks eputis, meesteneelaja, vooruslik polügaam!
Ja mina armusin, parema puudumisel, rentslierootika oli mulle vastik ja ärklitoa üksindus oli mind ära tüüdanud.
Tema Stockholmis viibimise aja lõpul kutsusin ta endale raamatukokku külla, eesmärgiga talle muljet avaldada Tahtsin end talle näidata keskkonnas, mis pidi enesesse armunud kanaajule kindlasti rabavalt mõjuma. Vedasin teda mööda sammaskäike ja uhkeldasin oma bibliograafia-alaste teadmistega; sundisin teda imetlema keskaegseid miniatuure, kuulsate isikute autogramme; ladusin tema ette olulisi ajaloolisi rariteete, manuskripte ja inkunaableid, nii et tal hakkas oma alaväärsuse pärast häbi.
„Te olete ju väga haritud mees!” hüüatas ta.
„Muidugi olen, preili.”
„Mu vaene komödiant,” pomises ta, mõeldes oma tulevase – näitleja peale.
Oleks võinud arvata, et sellega on näitleja lõplikult pildilt pühitud, aga võta näpust.
Komödiant ähvardas mind kirja teel oma revolvriga, süüdistades mind, et olen üle löönud tema mõrsja, kelle ta oli minu hoolde usaldanud. Andsin mõista, et mina pole temalt kedagi üle löönud ja et tema pole ka kedagi minu hoolde usaldanud, sest ta ju ei omanud kedagi, keda kellegi hoolde jätta.
Sellega meie kirjavahetus ka lõppes ja maad võttis ähvardav vaikus.
Ärasõidupäev lähenes. Päev enne lahkumist sain kaunitarilt optimistliku kirja, milles ta ennustas mulle helget tulevikku. Ta oli lugenud minu kirjutatud tragöödiat kõrgemasse seltskonda kuuluvatele isikutele, kellel olevat oma sõna öelda ka kuninglike teatrite juhatustes. Näidend olevat mainitud isikutele sügava mulje jätnud ja nad olla avaldanud soovi selle autoriga tuttavaks saada. Üksikasjalisemaid detaile kuuleksin juba otse tema enese suust, kui me kella kaheteistkümne ajal kokku saame.
Kokkulepitud ajal lohistas preili X mind mööda poode, et teha viimaseid sisseoste ja rääkis vahetpidamata draama ettelugemisest; olles hästi kursis sellega, kui väga ma põlgan igasugust protežeerimist, üritas ta anda endast maksimumi, et mind ümber veenda. Mina protesteerisin ägedalt:
„Kallis sõber, mulle on igasugune niiditõmbamine vastik. Milleks on mul vaja kokku saada võõraste inimestega, rääkida kõikvõimalikest asjadest – peale selle, mis on oluline. Ma tunneksin ennast nagu kerjus, kes tahab üht
