tal isalikul toonil alpakasall ümber võtta, sest tuul oli tugev ja ta võis külma saada. Asetasin pikakarvalise villase salli talle õlgadele ja raamisin sellega tema näo oma äranägemise järgi nõnda, et rõhutada selle sulnist ilu.
Ta naeratas mulle tänulikult – kui kaunis ta sel hetkel oli! Ta nägi nii õnnelik välja, tänulik nagu hellitusi ihkav laps.
„Mu vaene abikaasa, mulle valmistab suurt rõõmu näha teda kordki nii reipana. Tal on nii palju muresid, nagu te kindlasti teate.”
„Kuulge, paruness,” söandasin ma öelda, „ma ei taha olla taktitu, aga taeva pärast, rääkige siis ometi, mis on valesti, sest ma ju näen, et teie elus on praegu midagi viltu. Mina võin teile vaid hüva nõu anda, aga kui ma nõnda võiksin teile kuidagi kasulik olla, siis võite arvestada minu sõprusega.”
Sünge saladus, mis minu armsaid sõpru pidevalt vaevas, oli järgmine: paruni ebapiisavat palka oli siiani korvanud parunessi kaasavara, kuid äsja oli selgunud, et see osutus imaginaarseks, kuivõrd oli paigutatud kahtlastesse väärtpaberitesse. Ja parun kavatses nüüd erru minna, et taotleda endale pangas kassiiri kohta.
„Just sellepärast,” lisas paruness, „otsisingi ma oma andele rakendust, et kodustes majapidamiskuludes abiks olla. See oli ju minu süü, et ta säärastesse raskustesse sattus, mina ju rikkusin tema karjääri …”
Mida ma pidin ütlema, mida ette võtma nii keerulises ja mulle igas mõttes üle jõu käivas olukorras? Ma hakkasin tegelikkust ilustama, sisendasin endale, et see kõik on tühi-tähi, ja ise seda valet uskuma jäädes luuletasin talle kokku muretu ja paljulubava tulevikupildi. Põikasin majanduslikku statistikasse ja tõestasin, et kohe saabuvad paremad ajad, kohe tõusevad väärtpaberite hinnad lakke, pajatasin tohututest ressurssidest ja improviseerisin uuendustest armeekorralduses, millega kaasnevad paljud ootamatud edutamised.
Kõik see oli puhas väljamõeldis, aga oma fantaasia abil süstisin ma temasse eneseusku ja lootust ning mul õnnestus isegi tema tuju heaks muuta.
Kohale saabudes läksime parki jalutama, paarikaupa, et teatrisaali uste avamiseni aega viita. Ma polnud siiamaani nõoga ainsatki sõna vahetanud, sest parun oli ta täielikult oma hoole alla võtnud, kandis tema teatrikeepi, ahmis teda pilkudega, ujutas ta üle oma sõnadevooluga, üritades teda oma hingeõhuga üles sulatada, aga neiu ei teinud sellest kõigest väljagi ja jäi ükskõikseks, tema silmad olid jääkülmad, näol range ilme. Aeg-ajalt ta mõne sõna siiski poetas, parunile andis see uut indu, aga neiu näos ei liikunud ükski lihas. Tema vestluskaaslase vallatu miimika järgi otsustades kostus neiu suust kõrvalmärkusi, varjatud vihjeid, jah, isegi kahemõttelisusi. Lõpuks tehti saaliuksed lahti ja me istusime kohtadele, mis ei olnud reserveeritud. Eesriie avaneb. Paruness on elevil, et saab taas heita pilgu lavalaudadele, hingata sisse liimvärvi, dekoratsioonide, värske puidu, grimmi ja higi lõhna.
Mängitakse „Kapriisi”34. Äkitselt hakkab mul halb, seda nii valusa meeldetuletuse pärast, et olen läbikukkunud kirjanik, kelle jaoks näitelava jääb halastamatult suletuks, kui ka eilsest laaberdamisest. Eesriide sulgudes põgenen vargsi linnahotelli restorani, et turgutada end paari klaasikese absindiga, millest jätkub mulle etenduse lõpuni.
Minu sõbrad saabuvad kokkulepitud õhtusöögile. Nad näivad tülpinud ning neil on raske varjata minu põgenemisest tekkinud nördimust. Laua katmise ajal valitseb üldine vaikus. Nüüd, kus oleme neljakesi, ei taha vestlus kuidagi vedu võtta, nõbu istub sõnatult, üleolev ja kinnine.
Siis arutatakse menüü üle. Minuga nõu pidanud, otsustab paruness rootsi laua kasuks, aga parun tühistab järsul toonil tellimuse, minu närvide jaoks liiga järsult, ja olles oma sisemiste deemonite meelevallas. Teen näo, et ei saanud millestki aru ning tellin rootsi laua kahele. Parunessile ja minule – nagu ta oli soovinud!
Parun läheb näost valgeks! Õhus on äikest, aga keegi ei lausu sõnagi. Enda üle uhke, et olin julgenud karistada häbematust solvanguga, mis mõnes teistsuguste kommetega riigis võinuks minu jaoks lõppeda väljakutsega duellile, hakkasin sõnagi lausumata sööma. Paruness, kes oli minu julgest väljaastumisest tema kaitseks enesekindluse tagasi saanud, nokkis minu kallal, et mind naerma ajada, kuid tulutult. Igasugune vestlus oli täiesti välistatud, meil ei olnud üksteisele midagi öelda, meie paruniga vahetasime ähvardavaid pilke. Viimaks hakkas minu vastane oma lauanaabrile midagi sosistama, too vastas vaevukuuldavalt, noogutustega ja huuli liigutamata, seejuures mulle põlglikke pilke heites.
Ma tundsin, kuidas mul veri pähe tõuseb ja pikne oli juba lähedal, kui üks ootamatu sündmus toimis piksevardana.
Lõbus seltskond, kes oli koha sisse võtnud ühes kõrvalasuvas väiksemas ruumis ja pool tundi ühtejärge kohutavalt klaverit piinanud, võttis uksi sulgemata üles ropu laulu.
„Sulgege uks!” andis parun kelnerile käsu. Vaevalt sai uks kinni pandud, kui see taas lahti lükati, ja lauljad jätkasid oma etteastet, vürtsitades seda provokatiivsete vahelehüüetega.
Nüüd oli minu kord situatsiooni ära kasutada ja oma viha välja valada.
Tõusin toolilt, tormasin paari pika sammuga läbi saali ja lõin ukse lällava seltskonna nina ees kinni. Minu resoluutsel väljaastumisel vaenlase vastu oli sama efekt nagu püssirohutünni pistetud süütenööril. Lühikest aega õnnestus mul vastu panna ja ukselinki kõvasti kinni hoida, siis paisati uks tohutu jõuga lahti, ja mind tiriti lärmajate sekka, kes olid valmis mulle kallale tungima. Just sel hetkel tundsin oma õlal kätt ja kuulsin üht pahast häält härraseid korrale kutsumas, et olgu nad ikka aumehed ning ärgu hakaku kaklema mitmekesi ühe vastu … See oli paruness, kes unustades etiketi ja head tavad, andis voli oma erutusele ja paljastas sel kombel oma sooje tundeid võib-olla rohkem, kui oleks soovinud välja näidata.
Kakluseks ei läinud ja paruness vaatas mulle uurivalt otsa.
„Te olete ju tõeline kangelane,” ütles ta. „Ma nii kartsin teie pärast!”
Parun palus arve, kutsus ülemkelneri ja käskis tal politseiülema poole pöörduda.
Nüüd valitses meie kõigi vahel täielik üksteisemõistmine, ja me avaldasime üksteise võidu oma nördimust kohalike hea kasvatuse puudumise üle. Armukadeduse ja haavatud eneseuhkuse tormipilved olid nüüd kandunud patuoinaste kohale, ja oma hotellis punši nautides lõi sõprus uuesti lõkkele, nii et me ei pannud tähelegi, et politseiülem üldse kohale ei ilmunudki.
Järgmisel hommikul kohtusime kohvikus sädelevas meeleolus, rõõmsad selle üle, et ebameeldiv lugu, millel võinuks olla äraarvamatud tagajärjed, oli nüüdseks unustatud.
Pärast hommikusööki jalutasime kanalitammil, endiselt paarikaupa ja teineteisest sobival kaugusel. Jõudes lüüsi juurde, kus kanal tegi käänaku, jäi parun seisma ja pöördus õrnalt, peaaegu armunult naeratades oma abikaasa poole:
„Mäletad sa seda kohta, Maria?” küsis ta.
„Jah, mäletan küll, kallis Gustav!” vastas naine, ja tema pilgus oli ühtaegu nii kirge kui ka nukrust.
Ja otsekui selle vahemärkuse selgituseks lausus ta mulle otsa vaadates:
„Siin tegi ta mulle abieluettepaneku, ühel õhtul selle kase all seal, hetk enne seda olime näinud langevat tähte …”
„Kolm aastat tagasi,” lisasin ma, et tema lauset lõpetada. „Ja nüüd nämmutate te oma mälestusi, elate minevikus, sest olevik teid enam ei rahulda …”
„Aitab sellest jutust, te eksite … Ma vihkan minevikku
„Un caprice” – Alfred de Musset näidend (1840).
