style="font-size:15px;"> Kui Tombrele ei pääse ligi otse, võib kasutada kaudseid teid, mehe asemel rünnata alguses hoopis naist. See keldrikorrus oma suurepärase heliisolatsiooni ja tugeva uksega on pantvangi hoidmiseks kui loodud, seda enam, et siit eliitrajoonist keegi vaevalt otsida oskab. Naist pole raske endaga kaasa meelitada ja siis – siis on ka Tombre tal peos, sest seesuguse naise pärast jookseks viimane kui mees kasvõi maailma lõppu.
Ta vaatas keldrikorruse veelkord hoolikalt üle, kandes plusspoolele ka akende puudumise ning jõudis tagasi õue just täpselt siis, kui Küllike muruga lõpetanud oli.
"Tulevikus saab sellest siin uhke elamine!" kiitis ta ja küsis siis otsekui jutujätkuks: "Kui tihti sa siin käid?"
"Vähemalt korra nädalas," vastas naine midagi kahtlustamata. "Nüüd võiks tegelikult harvemini ka, rohi enam nii ruttu ei kasva kui kevadel, aga noh, silma peab peal hoidma ikka!"
"Kas siin naabrivalvet pole?"
"Minu teada mitte."
Nüüd oli Mardo kõik vajaliku teada saanud ja kiirustas lahkuma. Naine aga viivitas: tõmbas püsilillepeenrast välja paar maltsataime, tõstis murult sinna pudenenud oksarao.
"Kas me ei peaks hakkama bussi peale minema?" tegi Mardo juba selge vihje.
"Viimase bussini aega on," vastas Küllike veidi hajevil olles. "Või kiirustad sa kuhugi?"
Kuhu tal ikka kiirustada oli.
"Istume!" viipas naine sirelite vahel seisva pingikese poole ja kui Mardo ta palve täitis, alustas kõheldes:
"Ma tean küll, et see kõlab naeruväärsena, aga alati, kui ma siin käin, kujutan ma ette, et see kõik on minu oma, et ma toimetan omaenda aias. Noh, ja täna ma mõtlesin, et oleme kahekesi, paneks sauna kütte, ma koristan pärast kõik ilusti ära, nad ei saaks arugi. Homme ma ei pea vara tööle minema, jääksime ööseks."
"Mängiksime õnnelikku rikast perekonda!" lõpetas Mardo lause. Ta ei pilganud, kuid ometi oli ta hääles midagi, millest naise põsed punaselapiliseks lahvatasid.
"Ja siis! Ma ei tee kellelegi sellega kurja! Mis selles halba on, kui ma vahel veidike unistan, kujutlen, et ka minu elu on elamisväärne! Sellist maja ei saa ma ilmaski, las siis olla vähemalt mu unistused!"
Mees raputas aeglaselt pead.
"Sa said minust valesti aru, ma ei tahagi sinult su unistusi võtta, veel vähem sind kuidagi solvata! Kuid see ei ole minu jaoks, mina pole unistaja, vaid pigem tegudeinimene, ma ei suudaks sisse elada ja rikuksin kardetavasti ka sinu õhtu! Aga aitäh, et sa mulle oma unistustes osa pakkusid!"
Küllike pööras talle selja ja asus õuekraani all käsi loputama.
"Hakkame parem minema," sõnas ta mõnevõrra summutatult. "Ole hea, pane palun uksed lukku!"
"Kohe!"
Mees kiirustas ta soovi täitma, pärast aga unustas võtme otsekui kogemata oma taskusse.
"Kas ma sain eile õhtul õigesti aru, mida sa ütlesid? Et just sina olevat kutsunud siia selle… selle… marutõbise hobuse unenäo?!" Tõnis põrnitses naist üle spagetitaldriku sellisel ilmel, et Kadil tekkis kindel veendumus: mees ei tulnud koju niivõrd lõunat sööma kui epistlit lugema.
"Täpselt nii!" vastas ta veidi trotslikultki. "Kohtusime turul ja ma palusin ta arbuusi sööma. Vaatamata sellele, et ta juuksevärv sulle nähtavasti ei meeldi, on ta väga mõistlik ja eluterve maailmavaatega noor daam!"
Tõnis korsatas kui ülalmainitud hobune.
"Noor daam! Ükski normaalne inimene ei tee oma peaga nõnda ja sina räägid veel mõistlikust maailmavaatest! Ma olen sulle piisavalt rääkinud, et kui tahan valimistel edu saavutada, peab meil olema kõik ideaalne! Mina ja Thalia näeme vaeva, et luua mulle korraliku inimese, armastava pereisa imidž, kuid sina! Hea küll, Thorist võib veel kuidagi aru saada, raske vanus ja muu selline, aga sina! Sina peaksid kujutama hoolitsevat pereema, oma mehe mõttekaaslast ja abilist, kuid selle asemel käitud sa nagu mingi puberteetik!"
"Pereema, ütled sa!" Kadi lükkas taldriku hooga kõrvale. "See, et meil lapsi pole, ei seisa igatahes mitte minu taga! Varsti unustan ma äragi, mis tunne on abielunaine olla!"
"Ära hiili teemast kõrvale! Me ei räägi praegu pereplaneerimisest, vaid sinust! Mul on pingeline aeg, energia läheb ühe asja peale…"
"Kas ka seksuaalenergia?" torkas Kadi.
Tõnis virutas lapiti käega vastu lauda, nii et nõud hüppasid.
"Vait!"
Naise silmad läksid solvunult suureks.
"Kas sa sedasi loodki oma korraliku pereisa imidžit?" küsis ta vaikselt.
"Vabanda, läksin ägedaks!" Toonist võis aru saada, et see oli pigem formaalsus. "Mulle teeb väga haiget, kui mu lähedased inimesed mulle kaikaid kodarasse loobivad! Thori jaoks ma kehtestasin reeglid, kuidas käituda ja milliste inimestega läbi käia ning ka sina peaksid nende täitmise eest hea seisma! Sa ju tead, et poisil olid pahandused ja…"
"Sellepärast tulekski täpsemalt uurida, kes ta sõbrad on, aga mitte neid lihtsalt niisama eemale peletada! Ma rääkisin tüdrukuga sel teemal, ta on narkootikumide äge vastane…"
"Hea küll, hea küll!" lõi Tõnis tülpinult käega. "Olgu ta tore ja mõstlik ja mis tahes, aga välimus! Sellise peaga…"
"Sa tahad oma poja sõpru valida välimuse järgi?!"
"Välimus annab inimesest esmamulje! Mida ütleksid valijad, nähes mu poega jalutamas sellise tüübi kõrval?!"
Nüüd Kadi kihvatas.
"Aga mida ütleksid su valijad, kui saaksid teada, et igati vastuvõetava välimusega Egle tarvitab narkotsi?" nähvas ta.
Sellist reaktsiooni ei osanud naine uneski aimata. Üheainsa hetkega oli Tõnis laua tagant väljas ning kõrgus suure ja ähvardavana tema kohal.
"Mida sa seletad!" peaaegu et möirgas ta. "Tahaksin teada, kust sa sellised lollused võtad? Kas Egle lobises midagi?"
"Ära karju…" alustas Kadi, kuid mees haaras kui tangidega ta käsivartest ning sõna otseses mõttes rebis ta laua tagant välja.
"Vasta, kui sult küsitakse!"
Nüüd naisele piisas. Järsu rapsakuga vabastas ta oma käed, tegi kannapöörde ja tormas välja. Minema siit!
Ta peatus alles siis, kui maja vastast asuvast pargist läbitud tublisti üle poole. Kuhu ta õieti sedasi tormab? Õnn veel, et ta pole kodukitlis, vaid teksade ja T-särgiga, mida võib ka läbi häda tervisesportlase riietuseks lugeda. Nüüd teeb ta näo, et kõik on kõige paremas korras, jalutab veel veidike ning läheb siis tagasi, et konflikt Tõnisega rahulikult, arukate inimeste kombel ära klaarida.
See ilus plaan õnnestus täide viia vaid osaliselt. Ta oli jõudnud kõndida mööda kastanialleed pargi teise serva ja pöörduda suurele ringteele, kui järsku kerkis ootamatult, otsekui maa alt, ta teele keegi mees.
"Tere, proua Tombre!" sõnas ilmutis viisakalt. "Vabandage, et ma teid sedasi tülitan, kuid ma tahtsin nii väga
