rel="nofollow" href="#b00000319.jpg" alt="vinjett"/>Peaministri prouaks olemise ajal loobub sõnakas Cherie intervjuude andmisest. Seevastu on teda vastuvõttudel alati meeldiv kohata. Ning selge, et halvad kogemused, mis seostuvad välklampide sähvimisega ja väljasirutatud kätega, milles mikrofonid tunduvad relvadena, teevad naise valvsaks. Meedia vahenduseta on aga energiast pakatav peaministriproua igati võluv. Ta on tippadvokaat, kellega on huvitav vestelda nii seadustest, perekonnast, lastest, köögist kui ka teatrist. Nagu iga teine tänapäeva suurlinnanaine, käib Cherie vähemalt kolm korda nädalas võimlas. Sellest siis ka tema isikupärane, hoogne liikumisviis ja hea tervis.
Tarmuka Cherie eestvõtmisel kujundatakse kaasaegsemaks ja funktsionaalsemaks kogu Downing Streeti elamine. Tema mõju ulatub isegi kaugemale. Mäletan, kuidas peaministri residentsi vahetus naabruses asuva välisministeeriumi protokolliosakonna daam mulle riietumisnõuetest rääkides kord ütles, et kuna nüüd on meil juba lubatud tööl käia pükskostüümis, võite teiegi julgesti kohtumisele ilmuda pükskostüümis. Mis ajast alates võivad siis naised välisministeeriumis tööl käia pükskostüümis? Tuleb välja, et seda hakati lubama alles õige hiljuti – Blairi ajal.
45-aastane sünnitaja pole Ühendkuningriigis mingi haruldus. Täpselt nii, nagu seda pole ka 15-aastane või veelgi noorem sünnitaja: teismeliste emade arv selles riigis on suurim kogu Euroopas. Seda võib võrrelda maailma vaeseimate maade lapssünnitajate arvuga. Enamasti on Ühendkuningriigiski tegemist elanikkonna vaesema osaga. Seevastu on 40ndates sünnitaja enamasti tervisliku eluviisiga, haritud ja edukas naine, kes on teadlik, et riskib nii lapse kui ka enda tervisega.
Jätkem kõrvale erakliinikud, kus tehakse suure raha eest kõike, mida klient soovib. Ka riiklik tervishoiusüsteem, mis on patsiendile peaaegu tasuta, on lahkesti nõus abistama hea tervisega keskealist naist, kes soovib peret suurendada.
Teisalt on muidugi nii, et paljud keskealised naised mõtlevad juba kindlakskujunenud pere- ja tööelule, aga ka lapse tulevikule kaugemas perspektiivis. Sageli mõeldakse veel ka Downi tõve ohule. Ning kui arst soovitab planeerimata raseduse puhul võtta paar päeva otsustamisaega, otsustavad paljud keskealised protestantlikus kultuuris kasvanud naised lapse kahjuks. Ent Cherie Blair on katoliiklane.
Enne seda, kui tema mehest sai peaminister, teenis Cherie advokaadina kuni veerand miljonit naelsterlingit aastas. Esinduskohustuste tõttu on ta nüüd sunnitud loobuma suurest osast erialasest tööst, mida ta on muide alati teinud kui Cherie Booth (mitte Blair). Hinnatud advokaadina on tal aga suhteliselt kerge tööd valida, ning tema päevateenistus võib osutuda kõrgemakski kui endistel aegadel. Uhke selle üle, et on oma perekonnas esimene, kes ülikooli lõpetas, pole naine ametist loobunud. Ta on vaid ümber lülitunud teistsugusele elurütmile, osates nii ka tööst ergastavat rahuldust saada.
Vastupidiselt levinud müüdile ei ole Cherie karjäärinaine, kelle jaoks on kõige tähtsam ametiedu. Samuti pole ta ilmselt seda tüüpi võimuahne naine, kes püüab kodunt juhtida riigi poliitikat. Väga tähtsaks peab ta suhet laste ja mehega. Edu on oluline, ent selle nimel ei taha ta midagi loovutada. Ta tunnistab, et lähtub sisemisest õiglustundest, püüdes ka iseennast teistest lähtuva õiglustunde valguses näha. Sellesse suhtuvad aga paljud skeptiliselt. On ju inglastel väga hea ütlus: you stand where you are. Mis äraseletatult tähendab, et paratamatult nähakse samu asju peaministri, peaministri naise või näiteks kooliõpetajana täiesti erinevalt. Nii nagu pole olemas absoluutset tõde, pole kellelgi täit arusaamist teise tõest.
Cherie on suutnud andeks anda oma näitlejast isale, kes jättis pere maha siis, kui tema ja ta õde olid veel päris pisikesed – tehes maha jäetud lastega emast skandaali katoliiklikus Liverpoolis. Enamgi veel, praegu on ta hea poolõde isa tütardele järgnevatest abieludest, ning mõistev sõbranna isa naisele. Kahetsust on ta avaldanud selle üle, et isa kuulis beebiuudist mitte pereringis, vaid uudistesaatest. Seega mitu nädalat hiljem kui kuninganna Elizabeth II. Aga eks kuningriigis ole omad seadused.
Emakodust on Cherie pärinud iseseisvuse, töökuse, katoliikliku ellusuhtumise ja leiboristlikud veendumused. Ta on kasvanud keskkonnas, kus tavatsetakse öelda: kui sa ennast ise ei aita, siis ei aita sind ka jumal. Veel on ta lapsepõlvest kaasa saanud hirmu vaesuse ja viletsuse ees. Aeg-ajalt on tal seda isegi praeguse materiaalse kindlustatuse juures raske maha suruda. Naine on veendunud, et vaesumine on otsene tee peresuhete purunemisele. Tasub vaid näha seda maja Liverpoolis, kus möödus tema lapsepõlv – ning kõik muutub korrapealt arusaadavaks.
Cherie’d on alati kannustanud kirglik soov õnneliku perekonna järele. Beebiuudise avalikustamise järel lepitigi varakantsleriga kokku, et viimane kolib naaberelamust välja, andes peaministri perele võimaluse oma residentsi laiendada. Cherie otsus oli, et lapsed ei pea mitte mingil juhul elama kaugel isa töölauast. Vastupidine oleks tähendanud minna sedasama teed, mida oli käinud tema enda isa, kelle filminäitleja-ellu väikesed lapsed ei mahtunud.
Igasugused jutud sellest, et Blairid tahtsid tavapärasest elukohast üldse ära kolida, ei vastavat tõele. Downing Streeti eelis on ju see, et pere julgeolek on kindlustatud. Ka soovimatute ajakirjanike ja fotograafide ligipääs on välistatud. Cherie on alati osanud lapsi meedia häirivast tähelepanust eemal hoida. Tegelikult on isegi nii, et külmus ja põlgus ajakirjanduse alpuse suhtes – olgu siis tegemist õigustamatu kleidi- või kehakriitikaga – teeb ta paljudele väga armsaks.
Kui mehe valitsusaeg on läbi, ilmub Cherie Blairi autobiograafia „Iseenda nimel rääkides”. See on varustatud rohke pildimaterjaliga kõigi nende aastate kohta, mil ta peret ajakirjanike ja fotograafide eest kaitses. Huumoriga pooleks pajatab ekspeaministri proua sellest, kuidas temast, Liverpooli töölisklassi hulgast võrsunud tüdrukust sai edukas advokaat, vahel liigagi sõnakas pereema ja peaministri abikaasa. Esimene peaministriproua, kes ei käinud mehest veidi tagapool, vaid mehe kõrval.
Tegelikult on raamatus kirjas palju rohkem, kui ühe pere kümme aastat (1997–2007) kestnud elu Downing Streetil. See räägib suurtest muutustest kogu ühiskonnas. Abielueelsest ajast pihtides kirjeldab Cherie, kuidas ta kolme boyfriendiga korraga hakkama sai, end seejuures patusena tundmata. Ning sedagi, kuidas tal tuli homoseksuaalse kultuuriministri Chris Smithi partnerit seltskonnas tutvustada neile, kes seksuaalmoraali muutumisest midagi teada ei soovinud.
Mõtlema panevad tema tähelepanekud brittide klassisüsteemi kohta ja arutlus sellest, et peamiselt iseteadvate ning sidemetega keskklassi võsukeste taimelavana tuntud Londoni Majanduse ja Poliitikateaduse Kool andis talle julgust ja enesekindlust edasiliikumiseks nii meeste pärusmaaks olnud õigusalal kui ka ühiskonnas laiemalt. Meenutades, kuidas tema, töölisklassi tüdruk, valmistus sõjakalt esimest korda kohtuma Tony Blairi konservatiivse perekonnaga, on ta lõbusalt enesekriitiline – lähed lahingusse ja leiad vastaste asemel ees ootamas liitlased. Üllatuslapsest pesamunale pandigi isapoolse vanaisa järgi nimeks Leo.
RUMAL KOER ROSIE EHK KODUTIIK RICHMONDI PARGIS RUMAL KOER ROSIE
Kui tiik on selline nagu tiik ikka, siis park on kunagine kuninglik jahipidamisala – tammesalud, niidud, aasad, künkad ja veesilmad, millede vahel tekib tunne, et oled maale sattunud ja mitte enam 7 miljoni inimesega metropolis ehk Londonis.
On septembri pühapäev. Soe, mõnus, kuldkollase valgusega õhtupoolik. Otsustame minna Richmondi parki, „kodutiigi” äärde lehti lugema. Minu lektüür on Guardiani laupäevane kirjanduslisa ja Timesi kultuurilisadega numbrid. Lisaks veel kaks pooleliolevat raamatut: ühe autor on Leelo Tungal ja teise on kirjutanud Julian Barnes. Küllap natuke liiga palju ühe suhteliselt lühikese lugemise jaoks… aga olgu pealegi! Derek, nagu tavaliselt, vaatab läbi nädala
