sedagi, et mu teksataolised püksid on lausa vettinud. Olgu see mulle õpetuseks! Igasugused kunstmaterjalist püksid on alati parem valik, kuna need kuivavad kiiresti.
Mida kõrgemale tõuseme, seda selgemaks läheb taevas ja korraga ongi päike väljas! Vaatan tagasi – voogavate udupilvede vahelt vilksatavad org ja järv, millel on üksik punase purjega paat. Ning ainuüksi sellest vaatepildist piisab, et aru saada, miks Järvepiirkonda nimetatakse Inglismaa Alpideks. Romantilisemaid vaateid annab otsida!
Kahjuks pole ilusat ilma kauaks. Varsti sammume taas paksus piimjas udus. Mark, kes on siin varem palju kordi käinud, loeb kogenult kaarti ning annab teada, et oleme peaaegu mägijärve ääres. Järve muidugi näha ei ole. Alles siis, kui jalgealune soiseks muutub, on selge, et olemegi vee äärde välja jõudnud. Kohe algab uus tõus. Pinnas on endiselt soine – must muda lirtsub saabaste all. Läheb aega, ent lõpuks ometi kinnitab Mark, et olemegi viimasel tõusul. Udus tundub ka lühike teelõik õige pikk.
Teeme puhkepausi. Joome tuulte eest kaitsva kaljunuki taga parajasti kuuma teed, kui korraga ilmuvad udust välja kaks suviselt riietunud inimest, mõlemad pealaest jalatallani valges. Need on sihvakad, kergel sammul astuvad mees ja naine. Mehel on jalas Bermuda püksid, naisel seljas vanamoodne tenniseseelik ja peas rätik. Mõtlen korraks, et küll need inglased on ikka karastatud rahvas. Seejärel jõuab kohale seegi, et nad mõlemad on päris eakad – nii seitsmekümnesed. Vaata siis, kui sportlikuks teeb mägedes matkamine! Kindlasti on nad kohalikud, kuna liiguvad sellisel kergel teadja sammul. Pealegi pole kummalgi ei seljakotti ega kaarditaskut.
Kui mägedes võõrastega kohtutakse, siis tavaliselt tervitatakse ja vahetatakse teavet näiteks selle kohta, kas tipus on väga tuuline ja kas orus on heinamaarajad vee all. Küsime, kuhu karastatud paar teel on, ning saame vastuseks, et Martindale’i orgu. Sinna, kus elavad hirved? Jah, just nii. Sinna on üsna pikk tee. Et otse minna, tuleb metsikut nõlva pidi laskudes ühelt sissekäidud rajalt teisele üle minna. Kergelt, justkui vaid varvastega maad puudutades kaob paar, haihtudes uttu.
Kõhedust tekitava vaikuse, mis hakkab juba meie teejoomist rikkuma, lõhub lõpuks Maggie, öeldes: „Niipea kui High Streetile jõuame, kohtume kindlasti ka sandaalides roomlastega.” Roger lisab muiates, et tark on udus kokku hoida ja mitte sidet kaotada – seltskondlikus vaimudega kohtumises polevat aga midagi ebameeldivat. Loomulikult on kõigile, kes me eile Inglismaa kõige väiksemas pubis olime, meenunud lugu vaimudest.
High Streetil me roomlaste vaime siiski ei kohta. Ning lõpuks on kõigil laskumisega kibekiire, kuna mõtteis ollakse juba tagasiteel Londonisse. Kahe päevaga on minusse kinnistunud teadmine, et tulen Patterdale’i tagasi. Luban isegi Maggie’le, et kui ta klubi teisipäevaste Londoni-ürituste organiseerijana oma ameti kunagi maha paneb, võib minu kui selle ülevõtjaga arvestada. Nii lähebki. Minust saab klubi Londoni sekretär.
ÜLLATAJA CHERIE BLAIR EHK MUUTUSED PERES JA RIIGIS ÜLLATAJA CHERIE BLAIR
Briti ajakirjanduses on just vallandunud vaidlus, kas peaministri proua ei kuluta mitte liiga palju raha ekstra talle disainitud voogavatele rõivastele, kui saab avalikuks, et Cherie Blair ootab neljandat last. Aasta on 1999 ja naine 45-aastane.
Lootusetult ülerahvastatud 10 Downing Streeti briifinguruumis pole enam ainsatki vaba kohta. Olen koos prantslannast kolleegi Adrienne’iga lõpuks turvakontrolli läbinud. Meestesummast ukse juures läbi trüginud, sammume me otse laua poole, mille taga peaminister Tony Blairi pressiesindaja Alastair Campbell juba kannatamatult sagimise vaibumist ootab. Istume tema laua läheduses seina äärde maha. Just nimelt maha. Tegelikult on seal juba kaks noormeest ees – Saksa ajakirjanikud. Ent nemad ei ärata nii palju tähelepanu kui meie, kuna juhtumisi kanname mõlemad kitsast seelikut. Campbell küsib, kas nii on ikka mugav. Jah, meil on piisavalt mugav. Aga temal ilmselt pole. Ta tõuseb püsti, pakub meile kahe peale oma tooli – mis jääbki vabaks – ning istub ise hoopis lauale. Võime alata.
Campbelli suhtumine välisajakirjanikesse on alati leebem kui Briti ajakirjanikesse. Meiega ei kaota ta iial kannatust ega lähe närvi. Samas tundub mulle, et teda häirib välismaalaste naiivsus, eriti poliitiline naiivsus, ning oma iganädalast etteastet meile ei võta ta kunagi erilise väljakutsena. Hoopis teine asi on teda jälgida siis, kui ta peab debatti Briti peamiste väljaannete tippajakirjanikega.
Käimasolev nädal on üks neist tavalistest, millest on raske põnevat kokkuvõtet teha. Küsin, kas peaministri järgmise nädala kava on muutusteta – kas mul õnnestub ikka saada lindistust ühest tema esinemisest õigeks (ehk minu toimetaja poolt soovitud) ajaks. Campbell vastab, et Blair kui pühendunud pereisa ei läheks sellele kohtumisele üldse, ent mis ette planeeritud, saab tingimata ka tehtud. Pühendunud pereisa… hmm, see on uudne rõhuasetus Campbelli retoorikas.
Kas on veel küsimusi? Jah, palun. Jätkuks keskustelule peaministri maitse-eelistustest küsib Adrienne, mis on peaministri lemmikvein. Seepeale Campbell ohkab, viivitab veidi ning vastab naeratades, et kuna Cherie ei joo praegu üldse veini ja peaminister ise pole kunagi olnud eriline veinipruukija, siis tõenäoliselt ei joo temagi praegu tilkagi. „Huvitav, kas ootavad last,” pomiseb Adrienne. Ning tagantjärele mõeldes – kui terane järeldus!
Peagi on uudis kõigile teada. Peaminister ja proua tunnistavad, et kuigi uudne olukord valmistab neile mõlemale hämmingut, on nad väga õnnelikud. Beebi ei olnud planeeritud, vaid üllatas keskealisi vanemaid. Nad on ka veidi mures. „Oleme ju juba üsna vanad,” selgitab Blair.
Uudis püsib nii kollaste kui ka tõsiste ajalehtede esikülgedel. Üle 150 aasta sünnib beebi aadressil 10 Downing Street, peaministri residentsis. Päris haruldane on see, et valitsusjuhi vahetut tähelepanu hakkab nõudma kõik, mis on seotud väikelastega. Põnevusega ootavad lapsevanemad kogu riigis, kas Tony Blair läheb isapuhkusele. Nad tahavad teada, kas Cherie Blair jääb rahule riikliku tervishoiusüsteemiga, mille teenuseid ta on lubanud kasutada nii raseduse kui ka sünnituse ajal. Haiglad ja meditsiiniabi on siiani olnud leiboristide üks suuremaid komistuskive.
Peaminister on lubanud neljanda lapse sünni ajal ise kohal olla. Juba valimistel kogus ta oma pereisa kuulsusega tohutult populaarsust. Enne nädalalõppudele langevaid rahvusvahelisi tippüritusi ohkavat mees sageli, et veedaks puhkepäevad pigem koos perega. Sõbrad, kes mäletavad Tony Blairi ajast, mil pojad Euan ja Nicholas ning tütar Kathryn olid veel väikesed, teavad rääkida lugusid, kuidas ta vahetas mähkmeid, toimetas köögis ning arutas samal ajal telefonitsi majandusasju Gordon Browniga, kellest sai hiljem tema valitsuse varakantsler. Cherie kinnitab, et last rinnaga toitvale emale on niisugusest kaasast lõpmata suur abi.
Blairide ajal hakkab ühiskonnas domineerima uut tüüpi mees. New Labour – New Man, öeldakse naljatledes. Kodus pole enam meeste ja naiste töid, vaid on ühised tööd. Uus mees on huvide poolest demokraatlik. Jalgpall kuulub nüüd kõigile – vastupidiselt varem kehtinud jaotusele, et ragbi ja kriket olid ühte sorti ja jalgpall teist sorti meestele. Siinkohal tasub meenutada inglaste ütlust, et ragbi on barbarite mäng, mida mängivad džentelmenid ja jalgpall on džentelmenide mäng, mida mängivad barbarid.
Uus mees on haavatav ja emotsionaalne. Ta on heas füüsilises vormis usaldusväärne intellektuaalne partner, kes tahab elult igal juhul rohkemat kui head autot, hinnalist ülikonda ja edukat karjääri. Ta tunneb huvi oma tervise vastu ning loeb meestejakirju nagu Men’s Health, milles räägitakse kehakultuurist, atleetvõimlemisest, spordist, kokandusest ja tervishoiust. Seal on juttu emotsioonidest, enesetapu põhjustest ja depressioonist. Loomulikult ka karjääritegemisest. Ning suhete hoidmisest ja suhete lõpetamisest. Kõik endiste aegade teemad – nagu ilusad naised ja kiired autod – leiavad muidugi samuti käsitlemist,
