on juhtunud. Nimelt murti meie korterisse sisse. Kõige muu hulgas varastati ka mu arvuti ja printer. Peaaegu lõpetatud romaanitõlge (Jean Rhysi ja Ford Madox Fordi lugu), päevik, kirjavahetus – kõik mu viimase viie aasta ettevõtmised. Iga natukese aja tagant kõnnin kui haige arvutilaua juurde, et midagi jätkata. Ent mida pole, seda pole. Moraalne löök on vaat et suurem kui materiaalne. Kuigi ka viimane on tuntav.
Kuna kogu aeg kavatsesime uude ja suuremasse korterisse kolida, siis jäi igasugune kindlustamine ripakile. Pealegi, arvuti oli nii vana ja kindlustussummad nii suured, et mõne kuuga oleksin pidanud selle ostuhinna maksma. Politsei soovitas mul ümberkaudsed komisjonipoed läbi käia. Sellise kraami müüvat vargad kiiresti maha. Ja ime küll! Mahamüümine on teatud poodides lõpmata lihtsaks tehtud. Aga see selleks, häda ajab härja kaevu – oleksin nõus isegi varastatud arvuti tagasi ostma.
Kõigele lisaks häirib mind see, et olen nüüd juba õige mitu kirja saanud mingilt (vargus)ohvrite eest hellalt hoolitsevalt ühingult, kus peetakse pühaks kohustuseks hättasattunuid toetada. Tegelikult on hoopis nii, et iga nende kiri on kui soola hõõrumine mu hingehaava.
Mul on siin soomlannast hambaarst, kelle leidsin tänu kolleegidele – me kõik käime tema juures. Hanna töötab Londonis, kuna ta mees peab ametit ühes siinses pangas. Mäletan, et kui raamatupidaja esimest korda mulle temast rääkis, kujutasin ette hästi tugevat, pikkade valgete juustega naist. Sellist, kellele ei valmista raskusi ühegi stomatoloogilise operatsiooni tegemine ükskõik millistes tingimustes. Hiljem selgus, et kujutluse esimene osa on täiesti vale. Küll blondiin, ent välimuselt on Hanna nagu haldjas ja tema puudutusi peaaegu ei tunne. Pealegi on ta tohutult täpne. Kõik, mis ta teeb, õnnestub! Ootan alati hetke, mil ta mulle oma töö kontrollimiseks ja imetlemiseks peegli ulatab.
Kui viimati tema juures olin, hakkasin ääri-veeri oma muret kurtma ja kuulsin, et nendegi koju olevat hiljuti sisse murtud. Ei aidanud isegi see, et maja on hiigla kalli professionaalse valve all. Eks püüame siis mõlemad olude kiuste olla optimistlikud. Juhtub ju palju suuremaid õnnetusi, eks ole?
4. mai 1997
Valimispäevale eelnenud ööl läks siin suviselt soojaks. Me kuuma uudist teab juba kogu maailm: seekord võitsid uusleiboristid, ja õige suurelt. Nii suurelt, et seda ei osanud Tony Blair ega ka keegi teine ette näha. Ning milline juubeldamine rahva hulgas vallandus! Minutaoline skeptik ja kõrvaltvaataja sellest muidugi päriselt aru ei saa. Ilmselt püüavad uusleiboristid luua mingit suuremat riigisõltuvust võrreldes konservatiividega, ent sügavamaid muutusi ei oska küll ettenäha – kuigi lubatakse… nii tervishoiu- kui haridussüsteemis. Aga see selleks. Muide, ka peaministri proua Cherie Blair on LSE vilistlane. Ta õppis õigust, täpsemini vist tööõigust. Olen temaga isegi kooli vastuvõttudel kohtunud.
Tahaksin juba suve. Kuigi tean ette, et see tuleb nii töine, et puhkamisele ei saa üldse mõelda. Võtsin suvesemestri lõpuni vastu koha, mida pakkus Londoni Ülikooli „vihmavarju” all tegutsev konsultatsioonifirma. Minu ülesandeks saab eesti keele ja piirkondliku kultuurilise ning poliitilise tausta õpetamine. Kahel kohal töötamine on muidugi üsna pingeline. Aga esialgu kestab see ju vaid juuli lõpuni. Eks siis näe, mis edasi saab.
Hommikuti pean tõusma hiljemalt 6.30. Kell viis õhtul lõpetan Marble Arch’i juures, et siis edasi tormata Fleet Streetile, kus asub hoone, milles annan oma tunnid. Viimase otsa sõidan metrooga, kus enne valimisi oli õige sageli häireolukordi seoses pommiähvardustega. Rahvas, nagu ikka, kahtlustab kõigepealt IRA-d. Võib ju aimata, et vagunis, mis sügaval maa-aluses tunnelis oma pool tundi seisab, läheb vastikult palavaks, umbseks ja närviliseks. Tuju püüavad üleval hoida lõõpijad, kes lobisevad „mängu lõpust” ega lase tukkujaid üles äratada. Las parem ilus unenägu olla eelmänguks igavesele unele…
Kui jutt juba IRA-le läks, ei saa ma mitte rääkimata jätta ühest väga kummalisest juhtumist. Nimelt käisin lihavõtte ajal St Anne’i ja Agnese kirikus, mis on koduks eesti kogudusele. See asub Citys, üsna St Pauli katedraali lähedal. Enne teenistuse algust jäin ma omaette istuma, ning korraga olid mul kahel pool kõrval politseinikud, kes viisakalt palusid, et ma koos nendega kirikust välja tuleksin. Mis selgus? Aga see, et ma olen väga ühe terrorismis kahtlustatava iirlanna nägu. Isegi riietus vastavat kirjeldusele. Uskumatu! Kandsin oma hõlmad-valla, voogavat, ainulaadselt erksinist kašmiirmantlit, mille ise kunagi Tartu-päevil selliseks värvisin. (Välistatud ju, et kellelgi samasugune on!) Ka auto, millega ma kohale sõitsin, vastavat kirjeldusele… Õnneks sain kohe dokumendid appi võtta. Ning selleks ajaks, kui kirikust tuldi uurima, kuhu ma olen kadunud, olid ka korravalvurid juba veendunud, et mina olen ikkagi mina. Mitte keegi teine.
8. september 1997
Juuni oli siinmail saja viimase aasta kõige vihmasem. Seda ka Jersey saarel, kus nädala puhkasime. Isegi päevil, mil ei sadanud, oli õhk niiskusest paks. Tegelikult olin seal ka natuke tööasjus: seoses hotellidega, mis meie firmaga lepinguliselt seotud. Jersey on Kanalisaartest kõige populaarsem – vähemalt Skandinaavia klientide hulgas. Ilmselt tänu filmidele, mis seal vändatud. BBC seriaal „Bergerac” on kõigile nii tuntud, et saarerahvas kutsub seda oma parimaks reklaamfilmiks.
Jersey on mahe segu inglise ja prantsuse kultuurist. Muide, kasutusel on Jersey naelsterling (mida Londonis ei taheta näha üheski poes). Ollakse lõpmata uhked oma majanduse, maksu- ja finantssüsteemi üle – finantssektor annab ju tähelepanuväärse osa elanikkonna sissetulekust.
Saareke on lausa Prantsusmaa külje all, õige lähedal Normandia rannikule. Seda, et Prantsusmaalt on sinna vägapalju lühem tee kui Inglismaalt, oli tunda ka me hotellis, kus peatus tunduvalt rohkem prantslasi. Olgugi vahel tuuline ja vihmane, tänu Golfi hoovusele on ilm Kanalisaartel enamasti soe.
Mitte ei saa rääkimata jätta Jersey maitsvatest kartulitest, piimast, koorest ja jogurtitest – eriti neist, millesse on segatud värske puuvili. Tunnen, et pean end piirama, muidu muutun veel sõltlaseks. Tegelikult olin kõige sellega juba tuttav tänu Londoni Selfridge’i kaubamaja toiduhallile, kuhu me vahel saadame mõne oma firma inimese kõigile lantši ostma. Lehmad, kelle piimast neid jogurteid ja kreeme tehakse, osutusid tõelisteks iludusteks. Nad on helebeežid, nagu piimaga tee.
Naljakas on see inimese sõltuvus toidust. Soomlannadest kolleegid ei väsi kodustele vedamast inglaste juustu cheddarit, ning Soomest tuuakse Londonisse kilode kaupa Karjala pirukaid. Hea, et mina pole millestki söödavast erilises sõltuvuses. Küll aga tunnen koos soomlannadega vahel puudust sellest, et ei saa talvel ühest korralikust saunast lumehange või jääauku hüpata. Ja sellest, et suvel ei saa siin nii palju looduses ujumas käia, kui tahaksin… kui harjunud olen. Inglismaa randades tehakse sageli kõike muud peale ujumise. Ning vabas looduses ujumist peetakse millekski küllaltki ekstsentriliseks. Sellest kirjutatakse raamatuid.
Juulis ja augustis on Inglismaal valitsenud valdavalt euroopalik leitsak. Barbadosel on +30 °C, siin aga on juba nädalaid olnud soojem. Öösiti sajab. Loodus on roheline ja lopsakas. Hommikud ja hilisõhtud on imelised, nagu need salapärases hämus inglise maastikumaalid, mis on nii kuulsaks saanud. Romantismi ja realismi üleminekud neis on sama hägusad kui idealismi ja realismi üleminekud rahvusvahelistes suhetes.
Enne kui lõpetan, veel natuke sellest, millest kirjutadagi on kummaline. Printsess Diana surm ja matused. See kõik on nii rabav!
Oli ju nii, et loidu ja palavat suvelõppu ilmestas vaid jätkuv „seebiooper” lahutunud printsess Dianast ja jõukuse ning sidemete poolest silmapaistva Mohamed Al-Fayedi pojast Dodist. Kuningliku perekonna pressiteatest võis naiivsele
