et tumedapäine kõhn Ricky on tema vend. Alumise korruse pontsakas blondiin Tracey teab aga, et ei ole ta mingi vend, ning imestab, et milleks küll tänapäeval sellised totrad valed.
Tracey on agressiivselt seltskondlik ja vahetab partnereid nii kiiresti nagu jõuab. Vaevalt saan ta järjekordse elukaaslase nime teada, kui juba ongi uus majja toodud. Selle praeguse, mustanahalise ja muskleis Willi hobi on autode parandamine. Mis tähendab seda, et maja üldesikust on saanud autokummide ladu. Ent keegi ei heida meelt, kuna ilmselt kaob Will varsti nagunii koos kõigi oma kummidega. Tracey korteris pole aga pidudel lõppu. Katsed neid kogu majale laiendada on lõppenud talle ebaõnnestumise ja teistele õnnestumisega – majaomaniku vahelesegamisega.
Selgub, et talvel on me korter nii külm, et lisaks akendele kattub õhukese jääkirmega ka osa köögi välisseinast. Kõike seda kompenseerib aga vaade magamistoa aknast – aastaajast sõltumata imerohelisse, igihaljaste puude ja ronitaimedega tagaaeda, kus voolab oja. Selle vulinat kuuleb isegi läbi ühekordsete akende. Aia, tegelikult kogu mäenõlva, kus ka naabrite aiad, on omavahel ära jaganud kodukassid ja linnarebased. Rebastele meeldivad mõnusad nurgakesed kiviktaimlates, kassid eelistavad peesitada aedu eraldavate müüride peal – ilmselt on nii julgem. Kolme aasta jooksul läheb kaduma vaid üks kiisudest. Mitzie on see, kes ei tule enam iialgi koju tagasi.
Vaatamata Mitzie ja kogu linna ulatuses paljude temataoliste kurvale lõpule (või pigem sellega seotud kurjadele kahtlustele) ei suhtu enamik londonlastest rebastesse halvasti. Otse vastupidi. Noist aegadest meenub mulle isegi üks kinnisvarakuulutus, kus keegi Croydonis otsis oma majale sellist ostjat, kes soostuks ka edaspidi tema aeda külastavaid rebaseid söötma.
Igal hommikul kell seitse pean ma olema bussipeatuses, kuhu on selleks ajaks juba moodustunud järjekord. Need, kes korralikult järjekorras ei seisa, muudavad väljakujunenud tavadest lugu pidavad bussiootajad rahutuks. Alati on targem sabas koht sisse võtta, muidu võib kuulda pominal lausutud kurtmist: „Küllap jälle mingi välismaalane!”
Esiotsa arvasin, et järjekord tekib vaid peatustes, kus oodatakse ühte bussi. Aga ei! Päris mitmes bussipeatuses tehakse nii, et ühtsest sabast astuvad välja need, kelle buss on kohale jõudnud, ja tekibki omaette väiksem saba, milles seisjad siis organiseeritult „oma” bussi sisenevad.
Igapäevasele reisimisele kulub aeg, mis esiotsa tundub igavikuna. Sõidan tavaliselt kahekorruselise bussi teisel korrusel. See on nagu ekskursioon, mis annab suurepärase võimaluse rohelusse uppunud äärelinna majadest ja aedadest ülevaate saamiseks. Ka pilguheitmiseks üle kõrge müüri, mis ümbritseb Lääne-Norwoodi surnuaeda – ühte Londoni seitsmest kuulsast Victoria ajastu matmispaigast. Kui tead, kui paljud naised tookord sünnitamisel surid, saad aru, miks pulmades – pruudi üleandmisel – alati nii palju nuteti. Ning kõik need lummavad skulptuurid ja monumendid! Pole ime, et pärast lähedasele korraldatud seisusekohaseid matuseid leidis perekond end sageli silmitsi pankrotiga. Kõige paremini neist seitsmest kuulsast surnuaiast tuntakse maailmas kindlasti Highgate’i.
Sõidu näiliseks lühendamiseks loen ma ajakirju. Harjumuseks muutub Economisti kaasaskandmine. Time Outi uurimine annab enamasti selgema pildi sellest, mis Londoni kultuurielus toimub. Hiljem harjun bussis ka kirju kirjutama, raamatuid lugema, tekste koostama. Teen seda süvenenult. Ometi tajun ümbrust nii hästi, et võin pilku tõstmata õiges peatuses maha astuda.
Kollaste nartsisside õitsemisaeg muudab tööl käimise alati eriliseks. Nartsisse on kõikjal ja ma ei liialda, kui ütlen, et lausa kosmiliselt palju. Igal kevadel, iga päev, kui Brockwelli pargist mööda sõidan, raputab nende kuldkollane sära mu lahti kõigest muust – olgu selleks siis kerge lugemine või rasked mõtted. Maal, kus paljud lilled õitsevad mitu korda aastas ja kevad tuletab end meelde mõnusate soojade ilmadega sügisel ja isegi südatalvel, on kollased nartsissid siiski need ainsad tõelised kevadekuulutajad.
Raskete nuppus nartsissikimpude ilmumine kõigisse suurematesse toidupoodidesse juba veebruari alguses tuletab mulle meelde lapsepõlves vanatädilt saadud jõulukaarte, mille tekst oli igal aastal üks ja sama: „Kevad pole enam kaugel!”. Tema optimistlikule ennustusele vaatamata pidin tookord siiski alati vähemalt märtsi alguseni ootama – alles siis tulid enamasti ikka veel lumises ja jäises Tartus müügile esimesed nõrgukesed nartsissid. Kolm valget õit kõrges ja kitsas mustas vaasis oli kui habras ime isa-ema koguka musta mööbliga toas.
Tööpäevad on pikad, ent huvitavad. Pean kirjutama teatritest ja teatrietendustest Londonis. Peamiselt küll muusikalidest, mis turistide hulgas kõige minevam kaup – seda Teise maailmasõja lõpust tänapäevani välja. Koostan reklaamväljaandeid, tekste ööbimisvõimalustest metropolis, ning see kohustab mind käima kõigis firmaga seotud hotellides, alates odavaimast Bayswateri linnaosas kuni kalleima perehotellini Kensingtonis. Absoluutseks lemmikuks saab kohe vanamoodne ja luksuslik Waldorfi hotell, mis asub Aldwych’il, puudega ääristatud kaarjal tänaval. Olin seda imetlenud juba koolipäevil – mäletan hotelli häguselt mingist uudiseklipist, kus näidati missivõistlust. Osavõtjad majutati Waldorfi ja nii sai hotellistki sündmuse osaline.
Argipäeva ilmestavad värvikad seigad. Üks veider juhtum leiab aset odavamat sorti hotellis, mis asub põhja pool Hyde Parki, Bayswateris. Sealseid tänavaid palistavais, külg külje kõrval seisvates valgetes majades on palju väikseid hotelle, mille tase on nii ja naa. Mõnes tehakse kogu aeg uuendusi, et ajaga kaasas käia. Kõnealuse hotelli ühest neljakohalisest toast näiteks on hiljuti saanud kahekohaline – seal on nüüd kaks voodit ja ka dušikabiin, ent puudub ventilatsioon. Veeaur ning niiskus jäävad tuppa. Ja mis juhtub? Rootslastest noored lõpetavad õhtu kahest eraldi seisvast voodist ühes. Ning tühja voodisse langeb keset ööd kolinal lagi sisse. Kas hotelliomanik vähemasti vabandab klientide ees? Lõpuks muidugi. Ent esialgu püüab ta neilt raha välja nõuda – tekitatud kahju eest. Turismifirma soovitab aga noortel (kel hea meel, et hing sees) hoopis hotellilt valuraha nõuda.
Huvitav ja teatavat rahvuslikku omapära peegeldav on juhtum, mis leiab aset ühes Marble Arch’i piirkonna hotellis. Austriast pärit paar kaebab pika ajalooga perehotelli peale, kuna kulunud voodilinadel on vereplekid. Ei-ei, voodilinad on muidugi pestud, need on vanad plekid, ent paari arvates kindlalt vereplekid. Asja uurima saadetuile näitab hotelli omanik lahkesti pahanduse põhjustanud voodilinu. Selgitades sinna juurde, et kõigil neil on tõepoolest plekid, aga kuna tegemist on käsitööga (tikitud initsiaalid nurgas, huvitavalt palistatud linaääred), siis võiksid turistid juhtunut pigem võtta kui väga erilist kogemust. Nagu näiteks magamist mõnes muuseumivoodis.
Kiri Eestisse, 11. detsember 1996
Mu tööreis Peterburi oli päris huvitav. Ametialaselt ja muidu ka. Ballett on neil endiselt väga hea, ent linn kahjuks laguneb nagu vaese vanainimese suu. Hambad, ma mõtlen. Kui ikka aken on katki, siis ei tõtta seda ka kesklinnas mitte keegi parandama. Kõik jutud taksondusest, hullumeelsetest hindadest ja juhtidest peavad paika. Eriti kummaline oli järgmine juhtum: pärast seda, kui olime mitmeid autosid peatanud (kõik nad tahtsid maasikaid talvel ehk jube kallist tasu), saime kaubale ühe onkuga, kes kohe uurima, et miks me nii heitunud ja pahurad oleme. Noh, meie kurtma, et taksojuhid on raske kontingent, kellega meil tuleb tahes-tahtmata suhelda. Tema vastu, et hoopis kliendid olla eluohtlikud. Üks käsi roolil, koukis mees teisega kusagilt istme tagantvälja käsigranaadi. Jätkates kurtmist, et jama lugu, auto rappub auklikul teel, granaat turult ostetud, mine sa kvaliteeti tea – teed võiksid ikka veidi paremad olla…
Ärialaselt on muidugi kahju vaadata, kuidas Venemaa iseäranis omi ärimehi nullib. Äri on endiselt halvamaiguline sõna. Selle asemel armastatakse peokõnedes kasutada sõna missioon.
