SISSEJUHATUS
Kirjutamise on mulle meeldivaks teinud ajakirjanikuks olemise aastad, ning mõtet Inglismaaraamatu kokkupanemisest olen endas kandnud päris kaua. Kui kaua just, seda on tagantjärele isegi raske öelda – ehk alates ajast, kui olin keskkonnavahetusega ja Londonis elamisega rohkem kohanenud ja taas ilukirjandust lugema hakkasin, ning juba veidi tuttav ka Põhja-Inglismaa ja Cornwalliga. Aga las ma selgitan lähemalt.
Eluperioodil, mil õppisin rahvusvahelisi suhteid ja töötasin sel alal, kaldusin lugema vaid tööga seotud raamatuid. Ja neid oli nii palju, et aeglasevõitu lugejana oleksin võinud end pikkadeks aastateks ette tegevusega kindlustada. Muidugi, ega süüvimine ajalukku, ühiskonna arengusse ja riikidevahelistesse suhetesse ei tule kunagi kahjuks ka ilukirjanduse mõistmisel, ent ühe korraliku romaani läbilugemiseks ei jäänud mul tookord lihtsalt aega. Ometi on tõetera ütluses, et võõra maa elu suudab paremini mõista see, kes suudab mõista selle pinnalt võrsunud ilukirjandust.
Samas avastasin ka, et paljud inglased ei armasta niivõrd romaane, kuivõrd hoopis biograafiaid, reisijutte, ajaloovõi majandusalast kirjandust. Ka raamatuid, mis tekitavad kõheduskõdi või annavad ajule teatud liiki gümnastikat: kriminulle, õudusjutte ja ulmekirjandust. Seevastu traditsioonilise romaani lugemine kipub inimeses tekitama süütunnet, nagu oleks aega niisama tuulde lastud või kulutatud mingisuguse tarbetu luksuse harrastamisele. Kindlasti ei tohi aga unustada, et kui tahad oma vastloetud romaanist kellegagi õhinal rääkida, pead vestluskaaslast valides olema ettevaatlik. Inimestel on väga erinev maitse.
Enamasti inglase kodusel raamaturiiulil ilukirjandusteoseid ei näe – kunstiraamatute kõrval on aukohal hoopis loodusraamatud, näiteks erakordselt põhjalikult koostatud linnuvaatlemise käsiraamatud. Ka liblikapüüdmine ja taimemääramine on populaarsed hobid. Ning isegi neil, kel selliseid hobisid pole, on olemas suurepäraseid raamatuid nende hobide kohta.
Kahtlemata on nii, et võõrsil elades mõjutavad sind lisaks teistmoodi loodusele ka erineva elukorraldusega linnad koos kõige juurdekuuluvaga – kõige enam aga kokkupuuted inimestega, kellel on erinevad tõekspidamised ja eluvaated. Hea on juba etteaimavalt teada, miks nad mõnest asjast teisiti arvavad kui sina. Siin tulevadki appi raamatud, mis sedasorti eelteavet pakuvad.
Kui oled ühel maal juba piisavalt kaua lahtiste silmadega tegutsenud, ei paku igapäevased asjad enam ah! – elamust ega üllatusi. Nüüd olen siin juba paarkümmend aastat elanud ja töötanud ja Inglismaast on saanud minu teine kodu. Minust kui kinnisest ja kurvameelsusse kalduvast soomeugrilasest on aastate jooksul saanud sõbralik, ettevõtlik, elu armastav ja tasakaalukalt optimistlik saare-eurooplane. Nii arvas mu mentor Eestis juba mõni aeg tagasi, kui rääkisime temaga asukoha mõjust inimese iseloomule.
Viimase aastakümne ettevõtmistes on mulle olnud asendamatuks kaaslaseks Derek Buckley, kellega saime tuttavaks Põhja-Walesi mägedes – ühel raskel tõusul. Ta esitas mulle küsimuse: „Are you happy?”, mis muidugi tähendas „kas oled asjade seisuga rahul?”, ei midagi enamat. Võimalus sõnamängu mängida pani mind aga vastu küsima, kas ta tahab kõike täpsemalt teada. Tuli välja, et tahtis ja tahab.
Kohanemisel on mind palju aidanud seegi, et juba vanematekodust Tartus sain kaasa huvi keelte ja kirjanduse vastu – elu enda ja selle peegelduse vastu laias maailmas. Briti Nõukogu abistas mind siis, kui stipendiaadina Londonis esimesi samme tegin. Niisiis tahaksingi tänumeeles sellesse raamatusse kirjutada peatükid, mis oleksid kui lugejat kaasa kutsuvad pildid mu jätkuvast teekonnast vanal heal Inglismaal.
Minu-sarja raamatute lugejaks sain ise üsna hiljuti. Need raamatud jäid mulle silma, kui paari aasta eest südatalvises Tallinnas Viru keskuse Rahva Raamatu kohvikus istusin, oodates toimetajat, kelle kirjastuses parajasti minu tõlge ilmumas. Ootamisaja lühendamiseks sirvisin eestikeelseid kaugetest maadest jutustavaid raamatuid.
Edasi läks juba nii, et arutasin Epp Petronega pikalt ja põhjalikult, mismoodi peaksin kirjutama oma Inglismaast. Päris kõigest ju kirjutada ei saa – igal raamatul on piirid. Ajalugu ja traditsioone arvestades jäävad Šotimaa ja Põhja-Iirimaa raamatust välja, ent üht-teist Walesist ja Kanalisaartest on sees. Olen Epule tänulik selle eest, et ta oskab näha neid nüansse, mis minul endal kipuvad kahe silma vahele jääma. Tänuväärt tööd on teinud toimetajad ja keeletoimetajad. Fotod on minu ja Dereki erakogust. Neid on aidanud valida ja esitada Denis Filby FMO stuudiost. Aga kui keegi märkab raamatus mõnda puudujääki, siis on möödalaskmine vaid minupoolne. Ometi loodan, et minu Inglismaa on lugejale sama inspireeriv, kui on olnud minule mõne teise Minu-sarja autori lood.
Richmond, Surrey
september 2011
EELMÄNG
London, Bloomsbury, september aastal 1992. On soe ja udune sügisilm. Sammun koos oma saatja Tonyga mööda Kingswayd tulevase töökoha suunas, milleks saab LSE – Londoni Majanduse ja Poliitikateaduse Kool (London School of Economics and Political Science). Tööks on kolmekuine uurimisprojekt, erialaks rahvusvahelised suhted, teemaks viimasel ajal toimunud muutused.
Tony: Kuulsin, et oled Margaret Thatcherit eesti keelde tõlkinud? Mina: Ei-ei, aga Margaret Atwoodi olen ma küll eesti keelde tõlkinud…
Iseenesest muidugi tühipaljas nimede segiajamine, ent minu jaoks kuidagi tähenduslik. Kanada vastu olen ma alati suuremat huvi tundnud kui Inglismaa vastu. Võib-olla sellepärast, et üksnes raamatutele ja tekstidele toetudes tundub Kanadas toimuv palju arusaadavam. Aga eks ma siis püüan nüüd vähemalt osa seni „lukus” olnud maa saladustest enda jaoks selgemaks teha.
Minu juhendaja, doktor Margot Light, on nii BBC raadios kui ka televisioonis hinnatud kommentaator Venemaa ja Ida-Euroopa alal. Tema tutvustab mulle kohe ka Walesi – viib Swansea Ülikooli konverentsile, kus väsimatult räägitakse sellest, mis ikkagi toimub Balkanimaadel, ning kus minule esitatakse ohtrasti umbusklikke küsimusi selle kohta, mis siis ikkgi toimub Baltimaadel. Lord Callaghani õhtusöögil istun kõrvuti noore närvilise waleslasega, kes arvab, et Eesti iseseisvus on sama loogikavastane kui näiteks Walesi iseseisvus.
Kolm kuud saavad märkamatult läbi. Tohutult palju kavatsetust on tegemata. Kohtumisplaanidele tuleb hakata kriipsu peale tõmbama. Mulle helistab Tania Alexander (sündinud von Beckendorff ), kelle omapärane Eestit inglisekeelsele maailmale tutvustanud raamat „Eesti lapsepõlv” peaks Eestiski kohe ilmuma. Ta sooviks mälestustele eraldi eessõna kirjutada. Suurepärane! Luban vana daami soovi kirjastajale edasi anda.
Juba olengi jõulupidude keerises. Komme, et inimesed, kellega päevast päeva kokku puutud ja kellele nagunii suusõnaliselt häid pühi soovid, sulle ka pühadekaardi kingivad, on mulle uudne. Ent mitte üllatav. Tean ju, et epistolaarkunsti au sees hoidvail inglastel on kaunis traditsioon suuliselt läbiarutatud asi ka paberile panna ning sulle kõigele lisaks kena kiri saata. Tänapäeval pigem e-posti kasutades.
Nädal enne ärasõitu taban end sellelt, et uurin teadusmagistri kraadi tegemise võimalusi Londoni Majanduse ja Poliitikateaduse Koolis (LSE). Doktor Margot Light arvab küll, et kui uurida rahvusvahelisi suheteid, siis tasuks järele mõelda, kummas ülikoolis seda teha – kas Oxfordis või Londoni Ülikooli juurde kuuluvas LSE-s. Viimase kasuks paneb mind aga kindlalt otsustama asjaolu, et neile osutub vastuvõetavaks Eesti ja Baltimaade kohta käiv andmestik, mis on pärit lausa eilsest päevast. Oxfordi puhul oleks nõutav teatav jahtumisperiood.
Tagasi Tallinnas. Stipendiumi taotlemine valmistab mulle tõsist peavalu. Ent kes püüab kõigest väest, saab üle igast mäest. Lõpuks saan positiivse vastuse lausa kahelt stipiandjalt Suurbritannias. Asun teele, meeles mõlkumas Lennart Meri elutark hoiatus, et kui liiga kauaks õppima jääd, on varsti kodus kõik su unustanud – ning katsu sa siis head töökohta saada! Samas tundub, et kodus on praegu nii, et neil, kel vähem teadmisi, on tohutult enesekindlust, ning neil, kel rohkem teadmisi, puudub enesekindlus. Oleks ju
