nimekiri on hästi pikk ning suuremat osa raamatuist pole Tallinnas võimalik kätte saada, sõidan Londonisse juba kuu aega varem – et proovieksami ajaks kogu see materjal Briti Raamatukogus läbi töötada. Eksamile on eelnenud põhjalik vestlus, mille käigus saan teada, et Tartu Ülikoolist pole keegi kuulnudki, ent esimene eestlane, kes LSE-s kraadi taotleb, pole ma ometi – majandusteaduse alal kraadi saanud Tanjal on taskus Moskva Ülikooli diplom. Julgustuseks mulle ja kiituseks Tartu Ülikoolile saan teada sedagi, et mu tööd – kogu see kirjalik materjal, mille olen esitanud – on heas inglise keeles.
Akadeemilise aasta algus on kohutavalt raske, kuna ka kõige lihtsamatele küsimustele oodatakse põhjalikult struktureeritud vastuseid. Mis tähendab seda, et grammatiliselt korrektsete, lühikeste ja sirgjooneliste avaldustega seminaridel kaugele ei jõua. Soome-ugri keskkonnast tulnule, kelle jaoks small talk ehk lõputu seltskondlik vestlus on täiesti võõras, on ka sõnaohter ja kindlatel struktuuridel põhinev kõnelemine väsitav kultuuriline erinevus. Sama kurdab mu „pinginaabriks” saanud Akiko, kes on pärit Jaapanist. Tokyos sai ta küll inglise keele täiesti selgeks, ent inglise keeles suhtlema õppimiseks tuli ta Inglismaale juba aasta enne kooli algust.
Suusõnalise suhtlemisvõime parandamise nimel otsustan lisaks põhiainetele läbi teha ka retoorikakursuse. Ning usun, et süstemaatiliselt antiigile toetuval iirlasest kõnekunsti õppejõul on väga suured teened minu isiku inglisekeelsele vestluspartnerile lähedasemaks ja meeldivamaks muutmisel. Keele tundmisest üksi ei piisa; tuleb teada, kuidas keelt kasutada, et edukalt suhelda. Tegelikult käib see ka nende inimeste kohta, kelle emakeel on inglise keel. Korraga on mul selge, miks nii paljud parimatest Inglismaa ülikoolidest tulnud oma ala asjatundjad on koolipõlves innukalt näiteringides osalenud. Ei, mitte selleks, et näitlejaks saada. Hoopis selleks, et advokaadi, arhitekti, arsti, õpetaja või poliitikuna keelt maksimaalselt hästi kasutada.
Miks räägivad inglased nii palju ilmast? Nüüd tean ma sedagi. Asi on nimelt selles, et ilm on väga muutlik. Pealegi enamasti selline, et kogu aeg on kindel tunne – suvi pole enam kaugel. Lihavõtete ajaks on see mõnikord peaaegu et käes. Mis aga Londoni taevasse puutub, siis selgub, et Thames Televisioni poolt toodetud ja 140 riigis populaarseks mängitud Benny Hill Show sissejuhatav kaader, kus pilved taevas peaaegu jõevoogudeni ripuvad, polegi koomiline väljamõeldis. Mõnel hommikul on just nii, et uksest tänavale astudes tuleb pea lausa madalatesse pilvedesse pista. Vihmavari, mida Eestis olin kasutanud oma kuus aastat, läks ülekasutamisest kohe katki. Päevil, mil vihma sajab külgedelt või keeristena, pole väikesest vihmavarjust mingit kasu. Üksnes korraliku metall- ja puukonstruktsiooniga kuppel pakub veidigi kaitset.
Aastaga tekivad mul Londonis lemmikkohad: tänavad, kus on huvitavad majad, mis muudavad läinud ajastud elavaks; teatrid, millest igaüks on ise nägu; pargid, kus õitsevad aastaringselt lilled ja Thamesi kaldapealne, kus harjun käigu pealt kohvi jooma ja üldises melus lantši sööma. Muidugi ka Shaw raamatukogu Londoni Majanduse ja Poliitikateaduse Koolis, kus on tumedast puust klaasustega seinakõrgused raamatukapid ja mõnusad sügavad vanaaegsed tugitoolid, milles tukastamine on täiesti lubatud. Vaid norskajaile pööratakse keelavat tähelepanu. Seda tehakse väga viisakalt.
Shaw raamatukogu on mu lemmikkoht kõigi kohalike ajalehtede lugemiseks – õpin tundma äärmiselt erinevaid stiile ja vaatenurki, ning ka loetut analüüsima. Traditsiooniliselt on nii, et teatud väljaanded esindavad teatud klasside ja parteide seisukohti, ning ühe ja sama ürituse või sündmuse kohta võib lugeda täiesti erinevaid kokkuvõtteid ja hinnanguid. Financial Times on neist ehk kõige neutraalsem. Ühel heal päeval märkan seda sirvides faktiviga, mis seab Eesti mitte just kõige paremasse valgusse. Helistan toimetusse. Lisaks tänusõnadele selle eest, et veale on tähelepanu juhitud, lohutatakse mind – Eesti olla lugejale nii kosmiliselt kauge teema, et õnneks ei pane ilmselt mitte keegi peale minu juhtunut tähele.
Lõpuks on mul valmis kirjutatud terve virn akadeemilisi töid, eksamid tehtud, magistrikraad rahvusvahelistes suhetes käes. Lisaks ka veidi kogemusi Londoni kirjastajate, ajakirjanike ja diplomaatidega suhtlemisel – ning olengi tagasi Tallinnas. Ent poole aasta pärast selgub, et see kõik oli vaid eelmäng mu Inglismaa-elule.
ESIMENE TÖÖKOHT EHK ARGIELU LONDONIS
Suured elumuutused saavad alguse kas pika aja vältel viimistletud plaanidest või hetkest, mil kindlalt otsustad tundmatu tuleviku kasuks. Hetk kasvab välja elusituatsioonist. Ning kui õige hetke mööda lased, siis läheb elu oma rada. Ja sul ei jää hiljem muud üle kui tunnistada, et elu on lihtsalt nii läinud, või veelgi hullem – mööda läinud.
1995. aasta lihavõttepuhkuse ajal abielludes ja Londonisse elama asudes seisan silmitsi probleemiga, et kohe-kohe tuleb leida töökoht. Uudist kuuldes ütleb mu kreeklannast kursusekaaslane rahvusvaheliste suhete õppimise päevilt jahmunult, et tema oleks küll kõigepealt töökohale ja alles seejärel abiellumisele mõelnud. Ent julgete päralt on võit. Töökoha leian tänu uuele tuttavale peaaegu kohe. Mõneti on see vist isegi halb: kas pole nii, et mis kergelt käes, seda ei osata eriti hinnata?
Nüüd siis kõigest lähemalt. Ühel jahedal ja rõskel õhtul sammun Holborni metroojaamast Soome Instituudi suunas, valmistudes mõttes oma esimeseks ajakirjanikutööks Londonis. Nimelt on soomlased korraldanud Kersti Uibo filmiõhtu: nad näitavad tema „Evaldimaad”. Kersti vastab pärast filmi linastust küsimustele. Ja neid on õige ohtralt. Jääb üle vaid imetleda tema talenti publikuga suhtlemisel. Ajakirjanikud kuulavad rõõmuga lookesi ja seoseid, mida filmitegija kogenult puistab. Ühega soomlannadest, kel õige palju küsimusi, tekib mul hiljem mõnus võimalus veiniklaasi juures asju veel edasi arutada.
Muu hulgas tuleb välja, et Marja-Riitta on otsustanud võtta vastu pakkumise korraldada Soome ja Prantsuse omanikega Briti firmale turundust Ida-Euroopas avanenud ja avanevatel maadel. Ta küsib, kas mina saaksin ja tahaksin selles ettevõtmises tema partneriks hakata. Ning mu jah-sõnale järgnebki kiiresti tööintervjuu ja vestlus ühega firma omanikest.
Nii saab järgnevaks kolmeks aastaks mu töökohaks Scancoming Ltd – juba tookord Põhjamaades, Londonis ja Pariisis tuntud turismi ja konverentsikorraldusega tegelev firma (mis praeguseks on tegevuspiire laiendanud ka Iirimaale, Hispaaniasse ja Belgiasse). Minu ja Marja-Riitta tööpiirkonnaks on Eesti, Läti, Leedu, Poola, Tšehhi, aga ka Moskva ning Peterburi.
Niisiis, esimest korda elus töötan ma eraettevõttes. Kõigepealt kogen, et palk sõltub väga täpselt sellest, mida mu töö firmale sisse toob. Õpin ära ka selle, et õnnestumine peab alati olema 100 %-line. 95 %-liselt tehtud töö eest võib akadeemilises maailmas saada küll kõrge kraadi ning riigiametis kiitust pälvida, ent eraettevõtluses on see kõigest… ebaõnnestumine.
Paigalseis on vastuvõetamatu. Asju, mida ametnik edasi lükata saab, pole eraettevõtluses edasi lükata võimalik. Kui riigiametis töötav inimene võib end tunda nagu sõdur suures sõjaväes ja vooluga kaasa minna, siis väiksemat sorti eraettevõttes töötades tunned end pigem kui partisanivõitleja, kes peab hästi tajuma (majandus)maastikku, arvestama oma salgaga, ning muidugi ka suurte vägede asetuse, liikumise ja seda mõjutavate (poliitiliste) asjaoludega.
Minu kodu on ligikaudu kahe tunni tee kaugusel töökohast, mis asub kolmnurgas Baker Street, Oxford Street ja Marble Arch – teisisõnu, Londoni keskel. Sõita tuleb kas kahe bussiga või bussi ja rongiga. Elan Crystal Palace’i ja Croydoni vahel, George’i ajastu stiili matkiva arhitektuuriga valges majas, mille seinad on imeõhukesed ja aknad ühekordsed.
Maja on kunagi kuulunud ühele perekonnale. Nüüd, mil see on korteriteks ümber ehitatud, loob ühe suure pere tunde see, et kogu aeg kuuled, mida ülemise ja alumise korruse
