kerkisid esile kõik mu eelarvamused suitsetamise kohta. Üritasin olla teadlik, kuid mu aktivatsioon oli liiga tugev. Ma ei soovinud seada külalist piinlikku olukorda, kuid tundsin end ikkagi abituna ja seetõttu selgelt ohvrina. Asi muutus hullemaks sellega, et ka mu kaasa läitis sigareti ukselävel, mis viis rõdule. Ma andsin talle üle toa märku, et ta astuks rõdule ja hoiaks meie kokkuleppest kinni. Oli selge, et ta tahtis pakkuda tuge meie külalisele ja talle mitte piinlikkust valmistada. Ta vastas minu žestile heatujuliselt nöökiva vastužestiga. Ma ei suutnud seda enam taluda, minus kerkis üles viha. Ma tõusin püsti ja kõndisin korterist välja. Ma kartsin, et võin plahvatada ja kõiki aktiveerida. Pärast pooletunnist jalutuskäiku, auru väljalaskmist ja partneri süüdistamist oma tunnetes, tuli mulle pähe tunnetada oma hingamist ja tundeid. Kohe, kui ma olin keskendunud oma vihale ja oma vastuseisule selle tunde suhtes, suutsin ma näha sellest läbi; näha seda, mis oli selle taga, mida ma kartsin. Ma kartsin, et mind ei väärtustata piisavalt, ei armastata piisavalt ja seetõttu ei ole ma piisavalt hea. Ma jäin seisma ja keskendusin oma vastuseisule selle hirmu tundmise suhtes. See integreerus minuti jooksul ja jättis minusse vaikse armastava rahu.
Olles integratsiooniprotsessi mitmeid kordi kasutanud, olen ma alati imestanud, et see tõepoolest toimib. See imestus tekib ilmselt sellest, et sind tuuakse tõesti praegusesse hetke, ilma igasuguse viiteta minevikule. Iga kord oleks nagu esimene kord. Võib-olla on see “uuestisündimise” tõeline tähendus.
Kohaloleku viis komponenti:
1. Hingamise ja keha teadvustamine.
2. Tunnete teadvustamine.
3. Täielik kohalolek tunnetes.
4. Lubamine ja lõdvestumine.
5. Integratsioon.
KÜMNES PEATÜKK
ESIMENE JÕUPUNKT – ÄRKAMINE PSÜÜHILISEST UNEST JA TÕELINE ELAMINE
Välistele olukordadele emotsionaalselt reageerides ei ole enamik meist tihti teadlikud oma sisemisest protsessist, emotsioonidest ja keha aistingutest, nagu näiteks pinge. Me reageerime mehaaniliselt elu situatsioonidele, partneritele, lastele ja emotsioonidele, mida meie hinnangu järgi ei tohiks meil olla. Me pole märganud, et meist on saanud ohvrid. Nendel välistel situatsioonidel ja meie tunnetel, mis on nüüdseks saanud selle situatsiooni osaks, on nii suur kontroll meie üle. Sageli ei suuda me sel hetkel ette kujutada, et meil võiks olla ka teisi võimalusi.
Psüühilisest unest ülesärkamine tähendab kõigepealt märkamist, et me oleme unes; et me oleme ohvriseisundis, mis tähendab keskendumist olukorrale; ebamugavustunnet selle suhtes ja tunnet, et meie valikud on piiratud või koguni puuduvad. Seetõttu üritame sellest olukorrast vabaneda, seda parandada või muuta. Seega näeme vaeva oma partneri, lapse ja iseenda parandamisega või muutmisega või hakkame süüdistama, et end paremini tunda. Kes poleks seda kunagi teinud? See on see, mida me tavaliselt teeme ja seda tehes anname oma jõu millelegi või kellelegi, mis või kes asub meist väljaspool. Kas keegi meist on tõsiselt huvitatud sellest, mis toimub meie sees, sisemisest protsessist, kui oleme sellises olukorras? Me vaatame haruharva iseendasse, oma “siseolukorda”.
Draakonid ja sisemine vägi
Mulle meenub lugu, mida ma kuulsin palju aastaid tagasi. Olen seda veidi mugandanud, et see sobiks minu jutu mõttega.
Elas kord üks rüütli õpilane, kes õppis draakonitega võitlemist. Tema juhendaja, kes oli võimas võlur, ütles õpilasele, et kui ta draakonile vastu astudes suunab tähelepanu draakonilt oma sisemusele, tunnetab hirmu, teadvustab seda täielikult ja selle ületab, on võluril võimalik rüütli mõõgale loits peale panna. See teeb temast võitmatu, ta suudab vastu panna ka kõige hirmsamale draakonile ja tal ei ole vaja midagi muud õppida. Kui pooled ta kaasõpilastest olid lüüa saanud, tuli selle õpilase kord draakoniga vastastikku minna. Ta pidas meeles, mida võimas võlur oli talle öelnud. Seistes raevukalt läheneva draakoni ees, meenusid talle võluri sõnad. Vastaselt pilku pööramata suunas ta oma tähelepanu sissepoole ja tunnetas oma hirmu. Ta tundis mõõgas uskumatult suurt väge ja sai ühe löögiga draakonist jagu. Võluri loits oli mõjunud. Päevad läksid ja oma võlumõõgaga sai ta jagu ühest draakonist teise järel. Ühel päeval seisis ta jälle võitlusväljal. Metsiku draakoni lähenedes märkas ta äkki, et oli haaranud vale mõõga. Oli liiga hilja pakku joosta, sest draakon lähenes talle juba ähvardavalt. Ta oli väga hirmul, vaadates draakonit ja nähes tõenäoliselt lähenemas ka enda lõppu. Siis kuulis ta kaugelt võlurist juhendajat hüüdmas, et ta tunnetaks oma tundeid; et vägi pole mitte mõõgas, vaid temas endas. Õpilane viis tähelepanu ründavalt draakonilt iseenda sisemisele protsessile ja kabuhirmule, mida ta tundis. Seal seistes otsustas ta olla täielikult kohal oma tunnetes, kogeda seda, mida ta sisemuses tundis. Ja tõepoolest, enne kui draakon jõudis hakata teda nahka pistma, tundis ta oma väge taastumas ning tegi draakonile kiiresti lõpu peale.
Me kõik oleme uskumatult võimsad, kui teeme valiku minna sissepoole, hetke tõe juurde. Paljud meist kardavad seda teha, sest me kujutame ette, et kaotame end oma tunnetesse ja jääme veelgi nõrgemaks. Seega keskendume endiselt välisele olukorrale ja kaotame tegelikult sellega kogu oma jõu. Me saame ühenduse oma tõelise väega, kui teeme teadliku otsuse minna sissepoole. Meie vägi peitub selles, et me oleme tõeliselt teadlikud sellest, et meil on valikuvõimalus. Sellele vastavalt kas tegutseme või jätame tegutsemata.
Me teeme kogu aeg valikuid: kas teha seda või teist, kas minna sinna või tänna, kas olla see või teine ja enamasti on selle eesmärgiks tunda end paremini, edukamana, rahulolevamana ja rahuldatumana. Paljud meist on keskendunud väliskeskkonnale kui rahulolu allikale; armastuse, rõõmu, raha, lunastuse, materiaalsete mugavuste ning isegi vabaduse lähtekohale. Tegelikult juhatab sisemine teekond meid läbi esimese jõupunkti meie põhiolemuse allikani ja selle kaudu ka väeni.
Esimene jõupunkt on teadlik valik ja otsus pöörata tähelepanu väliselt olukorralt sellele, mis erinevatel hetkedel meie sisemuses toimub. See on võimas, sest me saame teha teadliku valiku ja otsuse ainult praeguses hetkes. Me ei saa teha seda viie minuti pärast või viis minutit tagasi. Kui me valime ja otsustame midagi teha viie minuti pärast, siis valik ja otsus leiavad aset praegusel hetkel. Praegune hetk on väe allikas ja me tunnetame seda väge iseenda sees. Kui me seisame meie jaoks ebameeldiva välise situatsiooni tõttu vastakuti oma vaimudraakonitega, on ärkamiseks vaja kõigepealt mõista, et tunneme end sel hetkel olukorra ohvrina. See on nii, kui oleme teinud sellest olukorrast oma tunnete põhjuse ja seetõttu arvame, et me ei saa valida oma tundeid (ohvri definitsioon).
Ohvrid on inimesed, kes on nii kaasa haaratud olukorraga seostuvate mõtete ja emotsioonide poolt, et nad isegi ei märka seda. Isegi kui neile öeldakse, et nad on ohvriseisundis, on paljud valmis seda tuliselt eitama. Teised nõustuvad kurvalt, et nad on olukorra ja oma tunnete ohvrid, kuid nad pole oma tunnetest päriselt teadlikud. Nad on nende küljes nii kinni, et samastavad end nendega. Esimeseks sammuks ongi selle märkamine.
Iga valik koosneb kahest või enamast osast. Keerulistes olukordades saab valida selle vahel, kas keskendada tähelepanu täielikult sellele soovimatule situatsioonile, olles sellest nii vaimselt kui ka emotsionaalselt täiesti hõivatud (suunatud väljapoole), või viia tähelepanu sellele, mis sel hetkel meie sisemuses toimub (suunatud sissepoole). Missuguse otsuse me tavaliselt sel juhul teeme?
Meie käsutuses olevad valikud
Millele keskendub ohvriseisundis olev inimene? Antud olukorrale, kas pole nii? “See on halb olukord ja seda on vaja muuta või parandada” – selline on ohvri seisukoht. On inimesi, kes väidavad, et sellistel hetkedel on nad keskendunud oma tunnetele ja seega nende tähelepanu on juba nende sisemusel. See pole tõsi. Kui inimene on oma tunnete meelevallas, on ta nende küljes nii kinni,
