on siin sõnal tunneb, sest ohver olla tähendab tunda end ohvrina. Kvantteadus, metafüüsika ja kõik esoteerilised õpetused kinnitavad, et sellist asja nagu ohver pole olemas. Tegelikkus, nagu meie seda tajume, on meie enese teadvuse poolt tekitatud koha, aja ja valguse illusioon. Teisisõnu on meie kogemused meie enda looming. Seetõttu ei saa me tegelikult olla ohvrid. Alati on valikuvõimalus luua midagi erinevat. Kui meil on olemas valik (isegi kui me seda endale ei teadvusta), ei saa me väita, nagu oleksime ohvrid. Kui me ei ole teadlikud sellest, et kogemused on enese poolt tekitatud, siis luues ebateadlikult tegelikkust vastavalt oma ohvrimentaliteedile tunneme end paratamatult ohvritena. See tunne süvendab meie piiravat uskumuste süsteemi ja ohvrilikku hoiakut. Ja nii see jätkub. Seepärast tunneme me kõik aeg-ajalt, et ei juhi ise oma elu. Meil on tunne, et ebameeldivad situatsioonid juhtuvad meiega ja kui meil on mingisugune valikuvõimalus, siis on see valik vastu seista ning proovida seda olukorda muuta. Ohvri valikuteks on tahtmine olukorda parandada ja sellele lahendus leida. Sellised välised valikud pakuvad vaid kergendust ja viivad tunnete mahasurumiseni.
Armastus ja hirm
Tegelikult on olemas ainult kaks emotsiooni – armastus ja hirm. Iga tunne, mis tuleb armastusest, on vastus praegusele hetkele. Need tunded on näiteks kaastunne, heldus, lahkus, huumorimeel, rõõm ja vabadus. Sõna “vastus” ingliskeelne vaste “response” tuleneb sõnast “vastutustunne” (responsibility) – see on võime vastata sellele hetkele.
Iga tunne, mis tuleb hirmust, on reaktsioon, mis tuleb minevikust. “Reaktsioon” on huvipakkuv sõna: “re-aktsioon” – ennast kordav tegevus.
Kes on ohver? Keegi, kes elab minevikus ja on klammerdunud mineviku nõudmiste või tulevikuootuste külge, mille võrdluseks on mineviku kogemused. Ta on eraldanud end praegusest hetkest. Ja kõik reaktsioonid tulenevad hirmust. Kui me eemaldume praeguse hetke õndsusest, tekib meis reaktsioon. Seega on ohver keegi, kelle tegutsemise ajendiks on hirm.
Alustades reisi sissepoole, avastame peagi oma alateadvuses rühma ministreid, kes on kogu aeg valvel, et leida võimalust hüüda: ebaõiglane, see on sinu süü, mina pole süüdi, tunne mulle kaasa, armasta mind. See grupp egosid on seotud meie mahasurutud hirmudega ja nende peamiseks funktsiooniks on kindlustada teiste austus meie ohvriseisundi vastu.
Duaalsus
Kõrgema vaimse tasandi tegelikkuses pole olemas sellist nähtust nagu duaalsus, on vaid üks tervik. Maisel tasandil eksisteerib duaalsus: öö ja päev, naissugu ja meessugu, positiivsed ja negatiivsed energiad, yin ja yang jne. Need on loomulikud nähtused. Inimesed on aga sünnist peale programmeeritud looma kinnistumisi, sest elu ei vasta nende ootustele. Selline käitumine põhjustab lõhet inimpsüühikas, loob ebaterve duaalsuse, mis viib desintegratsioonini ehk terviku lagunemiseni koostisosadeks.
Inimesed on ainus liik, kes väärtustab kogemusi. Loomariik, kes juhindub instinktidest, elab praeguses hetkes. Meid on aga harjutatud ebateadliku ühiskonna poolt võrdlema, hinnangut andma, vastu seisma jne. See tekitab duaalse maailma.
Selline maailm näeb kõike kas positiivse või negatiivsena, hea või halvana, õige või valena, parema või halvemana. Need on vaid taju olekud ja see, kui kinni me oleme oma tajudes, uskumustes ja väärtustes, sõltub sellest, kui sügavalt tunneme me ennast ohvrina.
Elu on neutraalne. Elu lihtsalt on. Kui me peame elu valeks, loome kinnistumise ja langeme ohvriseisundisse. Isegi hirm pole vale. See lihtsalt on ja seda valeks pidada tähendab järjekordset hinnangu andmist.
Väljaelamine
Me arendasime kasvades endas kaitsemehhanisme, et saada eluga hakkama ka siis, kui kõik ei lähe ootuspäraselt. Ma tundsin kedagi, kellel oli kombeks oma viha välja elada, ja ta tegi seda üsna tihti. Ta uskus, et tervisele on kasulikum oma tundeid näidata, kui neid enda sees hoida.
Pärast oma emotsionaalseid plahvatusi rahunes ta ruttu maha ja temaga oli mõnus koos olla kuni järgmise plahvatuseni. Ma pean tunnistama, et ta tervis tundus olevat hea. Kuid ta oli õnnetu oma pereringis, kus kõik ta ümber olid närbumas. Kogu see mürk, mida ta välja valas, oli avaldanud oma mõju. Teine asi oli see, et ta sai vihaseks alati samadel põhjustel. Situatsioonid, mis ta viha esile kutsusid, tekkisid samal kujul üha uuesti ja uuesti. Oli ilmselge, et viha väljaelamine ei aidanud neid situatsioone lahendada. Iga kord, kui need ilmnesid uuesti, vallandasid need taas ta kontrollimatu vihahoo.
Mõned väljaelamise vormid võivad mõningates olukordades tunnete teadvustamisele kaasa aidata, eriti nende puhul, kellel on raske ennast väljendada. Kuid üldjuhul on tulemuseks see, et väljaelamine võtab meie üle võimust. Seega jääb see algne hirm, mis põhjustas vihareaktsiooni ja vajaduse seda välja elada, teadvustamata. Tunnete väljaelamine muutub olulisemaks kui see tunne ise.
Kas me peaksime oma tundeid välja näitama, et kõik meie ümber teaksid, et tunneme end halvasti? See on pingesituatsiooni lahendamine aktiivse väljaelamise teel. See ei ole adekvaatne väljendusviis ja sel pole mingit pistmist teadvustamisega. See on põgenemis-sõltuvuslik käitumine.
Üks mees teatas mu seminaril, et tema arvates on negatiivsuse väljendamine väga ohtlik, sest siis levib see üle kosmose ja tuleb tagasi “halva karma” näol. Ta väitis, et parem on olla vait ja oma tundeid isegi maha suruda. Ma küsisin temalt: “Kas te tunnete, kui keegi on vihane isegi siis, kui ta seda välja ei ela?” Ta tunnistas, et nii see on.
Allasurumine
Allasurumine on väljaelamise teine vorm. Allasurumine on loobumine kogemuse teadvustamisest. See on allasurumise sisu ja see võib varieeruda kirglikust väljaelamisest külma vaikimiseni.
Paljud meist ei näita oma tundeid välja, sest nad kardavad teiste hukkamõistu. Meie ministrid kinnitavad meile, et peame oma emotsioone kontrolli all hoidma ja mitte lubama neil oma tegusid mõjutada.
Enamike jaoks on allasurumine loomulik reageerimisviis soovimatus olukorras. Tundub, et kui me juhime tähelepanu ebameeldivalt tundelt kõrvale või ignoreerime seda, siis kaob see tunne ära. (“Ma ei mõtle sellele praegu või muidu lähen ma hulluks.”) See on eitus, usk, et näiliselt on kõik hästi, kuid salajas tunneme vastupidist. Elusalt maetud tunded ei sure kunagi. Nad tulevad tagasi meid kummitama psühhooside ja haiguste näol.
Meie alateadlike kannatuste põhjuseks on kõik, millele me keeldume teadlikult näkku vaatamast. Sellest saab allasurutud ja diskrimineeritud osa meie isiksusest. See diskrimineeritud mina jääb alati otsima väljendusvormi enda jaoks, olgu selleks siis haigus, irratsionaalne konflikt või enesesabotaaž. (Inglisekeelne vaste sõnale “haigus” (“dis-ease”) tähendab hea ja kerge tunde (“ease”) puudumist, loomuliku harmoonia puudumist). Oscar Wilde kirjeldas “Dorian Gray portrees” mahasurumise protsessi kui enesemürgitamist:
“Ka kõige julgem mees meie seas kardab iseennast. Metslase sandistamine jätkab oma traagilist eksistentsi eneseeituses, mis me elusid hävitab. Meid karistatakse keeldumiste eest. Iga impulss, mida üritame lämmatada, haudub edasi meie mõtetes ja mürgitab meid…”
Kui piibel ütleb: “Ärge hakake vastu kurjale”, tähendab see mitte vastu seismist oma negatiivsusele ega ka teistele asjadele meie tegelikkuses. Vastuseis tähendaks usku, et solvavad märkused või teiste inimeste käitumine võib meile haiget teha. Seega anname oma jõu ära ja meist saavad ohvrid. Kui millelegi vastu seisame, kuhjub energia meie peas ja kehas hirmuna, mis kas elatakse välja või surutakse maha. Kuid see ei lähe ära, sest see, millele me vastu seisame, jääb püsima.
Kui me väljendame mõnda tugevat tunnet, siis see kiirgab ja tõepoolest mõjutab maailma meie ümber.
