seda meenutasime. Me kogeme igavest elu, kui tuleme praegusesse hetke! Igavene tähendab ajatu. Intellekt ei mõista seda, sest mõistus on programmeeritud ajas, ajatus on väljaspool mõtte haardeulatust.
Kas on olemas elu pärast surma? See küsimus puudutas mind siis, kui ma ei teadnud, mida selle eluga siin peale hakata. Võib tunduda šokeeriv mõelda, et väljaspool praegust hetke ei eksisteerigi midagi. Väljaspool praegust hetke pole ei jumalat, nirvaanat ega taevast. Küsimus pole selles, kas on olemas elu pärast surma. Peaks hoopis küsima: “Kas on olemas elu enne surma?” Märk sellest, et me hakkame ärkama ja praeguses hetkes elama, on see, kui me ei muretse järgmise elu või isegi järgmise nädala pärast.
Eelmine nädal ja järgmine kuu ei eksisteeri muu kui mälestuse või ootusena. Nendes elamine tekitab illusioone ja ebaterveid kinnistumisi, mis tekitavad konflikte ja kurba meelt. Õnn on kas praegu või mitte kunagi.
Kui me viibime iseendas, saavutame vaikse rahulolu ja ei tunne muret ühegi lõpptulemuse pärast. Sellel pole midagi pistmist hoolimatusega tagajärgede pärast ning see pole ka passiivse rolli võtmine elus. Laiendatud teadvus on vägagi seotud elu kõikide aspektidega. Me hoolime, sest me oleme huvitatud lõpptulemusest, kuid me ei ole kammitsetud hirmust selle ees. Me avastame, et selles hetkes ei saa hirm eksisteerida.
Paanika ja ringirabelemine ei tekita muud kui segadust. See on umbes sama kui olla lennukis ja joosta ettepoole lootuses, et see paneb lennuki kiiremini liikuma. Lõpuks me mõistame, et ükskõik, mida ka teeme, elu läheb edasi ikkagi just sobivas tempos. Lennuk kannab meid. Me mõistame, et juhtimisest loobumine ei tähenda ohtu. Seevastu tähendab see meeldivat reisi.
VIIES PEATÜKK
TÄHELEPANU KVALITEET
Laiendatud teadvustamine, teisisõnu eneseteadvustamine on otseselt seotud tähelepanuvõimega või täpsemalt öeldes suunatud tähelepanuga. Tihti haaravad meie tähelepanu välised ja sisemised atraktsioonid. Sellises olukorras käitume nagu programmeeritud masinad. Kui tahame olla vabad, siis on oluline mõista, kas mina tunnen midagi või juhtub see tunne minuga? Me võime igal ajal juhtimise enda kätte haarata ja suunata oma tähelepanu sellele, millele ise tahame.
Ükski teema pole teisest tähtsam ega vääri kesksemat rolli traditsioonilistes õpetustes. Ometi on see tänapäeva maailma mõtteviisis kõrvale jäetud ja valesti mõistetud.
Ärka praegusesse hetke!
Selleks, et teadvustada, kus me tähelepanu on ja millele see on keskendunud, peame olema ärkvel. Mehaaniliselt käitudes, tunnetades või mõeldes ei ole me selles tähenduses ärkvel. Me ei käitu, tunne ega mõtle vastavalt oma valikutele, vaid nii, kuidas meid on programmeeritud. Kui meie masin, meie arvuti on programmeeritud positiivselt, siis on meie reaktsioon positiivne, kui see on programmeeritud negatiivselt, siis on ka käitumine vastav. Me võime vabandada oma kohmakuse, emotsionaalsete väljapursete või mõtlematu ja hoolimatu käitumise pärast ja isegi lubada tulevikus paremini käituda, aga see ei tööta. Kui me tähelepanu pole ärkvelolekus, siis toimime abitult vastavalt kontrollimatutele sisetungidele, õpitud käitumisele ja välismõjudele.
Budismi on nimetatud ärkamisdoktriiniks ja see räägib teadlikolemisest. “Selles, mida nähakse, on ainult nähtav; selles, mida kuuldakse, on ainult kuuldav; selles, mida tunnetatakse (lõhn, maitse või puudutus), on ainult tunnetatav; mõttes on ainult see, millest mõeldakse.”
Kui Kristus ütles oma jüngritele: “Niisiis te ei jaksanud ühtainustki tundi koos minuga valvata?”, kõnetas ta kogu inimkonda. Tuleta meelde, et asi ei ole füüsilises unes, vaid segaduses oleva tähelepanu pidevas liikumises, mis teeb meist teadvusetud ja masinlikud olendid. Ilma ennast teadvustamata, see tähendab ilma iseendast teadlik olemata kujutab inimene vaid ette, et ta ennast juhib, et tal on vaba tahe ja et ta on võimeline oma kavatsusi täide viima. Ainult neil harvadel eneseteadvustamise hetkedel, kriisiolukorras või situatsioonides, mida me varem pole kogenud, on meil see vabadus.
Eemaldumine praegusest tekitab võitlust
Praegune hetk ei domineeri, manipuleeri ega hoia kunagi oma kontrolli all. Minevik ja tulevik domineerivad võitluse ja stressi kaudu, aga praeguses hetkes võime rahulikult puhata. Märk praeguses hetkes elamisest on see, et puudub vajadus pingutada. Pane tähele, kuidas me praegusest hetkest väljaspool olles kasutame pidevalt ja alateadlikult energiat, et end seal hoida. Mida kaugemale hetkest triivime, seda rohkem energiat tarbime ja seda enam kaotame sideme reaalsusega. Me ei teadvusta endale seda energiakadu, sest minevikus elamine on nii automaatne. Praegust hetke saab kõige paremini kirjeldada kui rahulikku erksust.
Tajumine ja teadvustamine
Meie mõtetel, tunnetel ja aistingutel on ajaliselt oma algus ja lõpp, aga meil mitte. Vaimsel tasandil on aeg alati olevikuhetk. Seepärast mõjutavad muutused teadvuses koos füüsilise maailma teistmoodi tajumisega meie ajatunnetust. Näiteks koske vaadeldes ei ole meie mõtetes vesi, me ainult tajume ja teadvustame koske. Sama saab öelda igasuguse tajumise kohta. Viha teadvustamine ei ole vihane olemine. Segaduse teadvustamine ei ole segaduses olemine. Kui me eraldame ennast praegusest hetkest, hakkame samastama end oma tajudega ja mattume segaste tunnete ja viha alla.
Tajumine on teadvustamise tulemus. Selle näiteks on aja möödumine, mis tegelikult aega ei võta. Me mõõdame aega korduvates vastastikustes mõjudes füüsilisel tasandil. Mida kõrgemal tasemel on teadvus, seda vähem mehaanilised ja subjektiivsed me oleme. Meie subjektiivne ajatunnetus on sageli erinev kellast. Näiteks jälgides muna keemist või oodates bussi võib aeg liikuda väga aeglaselt. Kui mingi väline sündmus köidab meie tähelepanu, võib aeg lennata väga kiirelt. Taju on nagu filmikaamera, mis salvestab sündmusi nii nagu nad aset leiavad ja edastab selle teate ajju. Ütleme, et keegi müksab lauda ja tass kukub maha. Kui me ei teadvusta seda, siis toimib taju väga aeglaselt ja salvestab ühe sõnumi selle kohta, kus on tass kukkuma hakates, teise, kui see on poolel teel ja järgmise, kui see kukub põrandale. Kui taju on terav, saame palju rohkem sõnumeid tassi kukkumisest ja see teatab liikumise suuna. Meile jääb tunne, et on piisavalt aega tass kinni püüda, kui me vaid tahame.
Inimeste sõnul on nad kriisisituatsioonis olles oma elu päästnud tänu kiirele ja instinktiivsele tegutsemisele. Sekundi murdosa tundus siis nagu mitu sekundit. Nad suutsid kergesti tegutseda.
Vietnamis võideldes oli mul kaks sellist kogemust. Esimene oli siis, kui meie jagu (15 meest) leidis end äkitselt vaenlase poolt ümber piiratuna ja ilma igasuguse võimaluseta varjuda või põgeneda. Ma suutsin oma hirmu sekunditega integreerida ja tänu sellele hakkas kõik liikuma nagu aegluubis. Korraga suutsin ma sekundi murdosa jooksul tegeleda üheaegselt mitme asjaga ja ometi tundus mulle, et aeg ei liigu üldse. Ma ei tundnud hirmu, vaid suurt elevust.
Sellised täieliku teadvustamise hetked paneksid elu justkui seisma. Kui taju on teadvustamatuse tõttu nüristatud, tundub kõik toimuvat liiga kiiresti selleks, et taju suudaks seda salvestada, ja me satume kergesti segadusse. Laiendatud teadvustamise puhul saame rohkem sõnumeid meid ümbritsevast. See tähendab elamist täiel rinnal. Me elame iga olulist sekundit siin ja praegu.
Hetkes elamise strateegiad
Pane tähele. Oskus panna tähele, olgu see kedagi kuulates, ostunimekirja koostades või voodit tehes, tähendab olla praeguses hetkes. Kui tihti rändab aga mõte mõne teise idee, mälestuse, unistuse või mure juurde. Keskendu sellele, mida iganes sa teed. Pane tähele, kuidas meid õhutatakse tarbima arvukaid meelelahutusi, mis üritavad meie elu kõigega täita ja tekitavad hirmu, et me võime millestki olulisest ilma jääda. Rabeledes kõige omamise ja tegemise nimel jääb see meil tegelikult tabamata. Elu läheb mööda neist, kes ei ole selles kohal. Need, kes otsivad põnevust väljastpoolt, jäävad ilma iseendast,
