Praegune hetk on täielik vabadus. Tõesta seda endale. Kui tunned, et oled endast väljas või ärevuses, jälgi hoolega, kuidas need tunded on seotud minevikuga. Millegagi, mis on juba juhtunud, või siis tulevikuga – millegagi, mida sa arvad, et hakkab juhtuma. Mineviku kahetsemine ja tuleviku kartmine on nagu vargad, kes röövivad meilt meie õnne. Kui sa oled praegusel hetkel õnnetu, siis on see sellepärast, et sa võrdled seda meeldiva minevikumälestusega või lootusrikka väljavaatega tulevikku.
Lapsed hakkavad kartma, kui nad on uidanud kodust kaugele ja ei suuda leida tagasiteed. Meie mõistusesse tungib hirm, kui me triivime ilma põhjuseta kodust liiga kaugele, kas minevikku või tulevikku. Kui mõtted peatuvad oma kõige loomulikumas kohas, praeguses hetkes, võime olla rahulikud, sest me tunneme ennast.
Alan W. Watts kirjutab oma raamatus “The Supreme Identity” (“Ülim identiteet”):
“Vabaks laskmine või oma praeguse kogemuse ja meeleseisundiga leppimine tähendab elamist täielikult ja täiuslikult selles hetkes. Sest me oleme märganud, et egoteadvus on aja küljes kinni ja on tegelikult mälestuste ja ootuste kogum. Kõik egokesksed teod vaatavad kas minevikku või tulevikku, olevikus selle kõige rangemas mõttes ego ei eksisteeri. Seda on kergem tõestada eksperimendi kui teooria abil, sest keskendudes lihtsalt ja ainult praegusel hetkel toimuvale, kaovad nii ootus kui ärevus… Seetõttu on paljud vaimse elu meistrid pööranud erilist tähelepanu pelgalt praeguses hetkes elamisele ja mõtlemisele, tuleviku ja mineviku kõrvaleheitmisele, sest ka ego heidetakse nendega kõrvale, koos uhkusega mineviku üle ja hirmu ning ahnusega tuleviku suhtes.” 4
Kujuta ette mis oleks, kui kogu maailm mõistaks ajatuse saladust, mis mõjutab iga osa inimese elust. Kujuta seda vabadust, mis see kõigile annaks. Näiteks tervishoius. Miljonid haiglates ja psühhiaatriakliinikutes olijad, olles mõistnud seda saladust, saaksid üles tõusta ja täiesti tervetena minema kõndida.
Kõik psühhosomaatilised haigused tulenevad survest elada väljaspool praegust hetke. Me võime end tagasi tuua oleviku õndsusesse, jälgides seda, kuidas mõtted libisevad eilsesse ja homsesse. Jälgi, kus su mõtted on ja too nad õrnalt tagasi.
Inimesed küsivad tihti: “Ma pean ju ometi tulevikku planeerima, muidu läheb elu minust mööda. Ei ole väga praktiline elada ainult siin ja praegu. Mis siis, kui keegi mulle helistab ja soovib mulle järgmisel nädalal külla tulla?”
Kui telefon heliseb, siis võta toru ja kui keegi tahab sulle nädala pärast külla tulla, siis kirjuta see üles. See tähendab praeguses hetkes olemist. Loomulikult tee nii palju tulevikuplaane, kui sa soovid, aga ära ürita seal elada.
Vastavalt avaldumise seadusele on füüsilises maailmas soovitud tulemuse ettekujutamine võimas protsess. Tulevikusündmuste planeerimine loob meie elus korra. Need plaanid on üks teadvuse vorme sotsiaalses maailmas. Ometi on enamik inimesi nii pühendunud ellujäämisele, et sellised kujutelmad põhinevad tihtipeale hirmul. Inimesed teevad plaane kardetavaks tulevikuks. See ongi muretsemine.
Ühiskond ei tundu praegusest hetkest üldse hoolivat. Meid õhutatakse end mineviku vigade pärast süüdi tundma ja muretsema tuleviku pärast. Ärevus, hirm, edasirühkimine ja tuleviku planeerimine, aga ka kahetsemine ja häbi mineviku pärast, on enamikele meie seast saanud elu harjumuslikuks osaks.
Suur hulk inimesi üritab vältida praegust hetke. See tuleb selgelt esile siis, kui inimene jäetakse üksi ja tal ei ole tähelepanu kõrvalejuhtijaid. Ta muutub ruttu rahutuks ja tal hakkab igav. Ta peab pidevalt leidma midagi, millega tegeleda, midagi, mis viib ta eemale kõige suuremast aardest otse tema nina all – tema väärtuslikust sisemaailmast. See oligi Kristuse sõnumiks, kui ta ütles: “Otsige esmalt Taevariiki, kõik muu antakse teile peale”.
Kõik muu! Kõik meie soovid täituvad, kui me otsime õigest kohast, ja õige koht on just siin, praegu.
Praeguse hetke vältimine
Meid ahvatletakse praegust hetke vältima lugematute väliste peibutustega, mis pakuvad põnevust ja meelelahutust. Meelelahutus tähendas algselt puhkust tööst (re-creation – taasloomine – tõlkija), et koguda jõudu; aega unistamiseks ja iseenda taasleidmiseks. Maailmas, kus nõutakse ikka enam vaba aega, on inimesed üha rohkem pinges ja igavuses. Nad tahavad rohkem põnevust, meeldivamaid võimalusi aja surnuks löömiseks, aga see tekitab lõpuks pettumust ja sõltuvust välistest naudingutest.
Kui tihti me istume vaikselt mediteerides või mõtiskledes ei millegi muu kui oma peopesal oleva lille üle? Elu on selle kogemine, kes me tegelikult oleme, just praegu.
Praegust hetke aitab vältida igasugune põgenemis-sõltuvuslik käitumine (addictive behaviours – tõlkija) ja sellel on mitmeid vorme. Siin on neist mõningad.
Keemilised ained ja tegevused. Põgenemislik käitumine tähendab ükskõik millist tegevust või keemilist ainet, mida me harjumuspäraselt kasutame, et põgeneda igavuse, tunnete ja raskete olukordade eest. Selleks võivad olla narkootikumid, alkohol, televisioon, filmid, raamatud, arvutid, füüsiline tegevus, söömine, töötamine, sport, seks, rääkimine, ostlemine või paaniline seminaridel käimine. Isegi eneseabiraamatute lugemine võib aidata vältida praegust hetke, kuigi inimesed väidavad, et nad loevad neid seepärast, et need pakuvad uudsust ja rõõmu, mitte sellepärast, et nad on lugemisest sõltuvuses.
Muretsemine. Muretsemine on soovimatu tulevikku loov visualiseerimine. Me üritame kangesti magama jääda, aga meid takistab pidev mõtlemine järgmise päeva tegevustele ja nende pärast muretsemine. Me kardame, et jääme ilma igasugustest võimalustest. Muretsemine pole midagi rohkemat, kui katse ületada silda enne, kui oleme selleni jõudnud.
Kahetsus. Kahetsus, süütunne ja kurbus on kolm emotsiooni, mis hoiavad meid mineviku vangistuses. Need on selle uskumuste süsteemi tulemus, mis ütleb, et me oleksime pidanud käituma teisiti. Me veedame nii palju oma väärtuslikke olevikuhetki, piineldes mineviku pärast, mis on juba möödas.
Fantaasia. Me fantaseerime ja unistame, et millalgi tulevikus saabub mingi imeline hetk, näiteks kooli lõpetamine, edutamine, juhuslik kohtumine Selle Õigega, abiellumine, lotovõit, lapseootele või pensionile jäämine, ja alles siis algab elu tõeliselt. Kuid isegi siis, kui see eriline sündmus kätte jõuab, valmistab see meile pettumuse ega vasta meie ootustele ja ettekujutustele. Ja et vältida pettumustunnet, fantaseerime me uuesti tulevikust. Tegelikult on see suur sündmus PRAEGU, mitte millalgi tulevikus.
Hetke väljalülitamine. Puhkusel olev mees veedab suure osa ajast mõeldes sellele, kuidas tööl ilma temata hakkama saadakse. Ta muretseb selle segaduse pärast, mis teda tööle naastes ees ootab. Ta naise mõtted on hõivatud laste, kodu, lemmiklooma ja kõige muuga. Nende mõtted on puhkusest kaugel, kuid kui nad koju jõuavad, unistavad nad oma järgmisest puhkusest.
Oled sa kunagi raamatut lugedes äkitselt avastanud, et oled lugenud pool lehekülge, samas kui su mõtted olid kusagil mujal? Kuigi su silmad lugesid iga sõna, ei tabanud sa sellest ühtki mõtet.
Tihti me ei teadvusta endale, et mingi tegevuse ajal – olgu selleks teistega vestlemine, televiisori vaatamine, söömine või armatsemine – viibime ise eemal. Enamasti on see märk sellest, et me oleme kaugenenud reaalsusest.
Valmistumine järgmiseks eluks
Osa minu religioossest kasvatusest rõhutas ettevalmistust järgmiseks eluks. Usuti, et järgmine elu või elu pärast surma tuleb parem kui praegune. Ma mäletan, kui väga ma pingutasin, et olla piisavalt hea, saamaks Taevasse. Ma ei keskendunud sellele, mis on siin ja praegu, vaid paremale elule tulevikus.
Mis
Alan W. Watts, “The Supreme Identity” (London: Faber and Faber)
