kaks Mina
Igal inimesel on kaks erinevat Mina – üks neist on tõeline, teine, mis on tekkinud isiklike tähelepanekute ja programmeerituse tulemusena ning on suurelt osalt võlts. Võltsmina tugineb aega (minevikku) kinni jäänud hirmu pettekujutelmadele. Enamikel inimestel on sellest alguses raske aru saada, aga selle mõistmine on esimene samm integratsiooni teel.
Psühholoogia kirjeldab võltsmina kui ego või õpitud, treenitud käitumist. Religioonid näevad seda kui kuradit või patu allikat. Filosoofia nimetab seda madalamaks loomuseks, mis elab illusioonides. Ükskõik, kuidas me seda ka kutsume, põhjustab see sisemisi pingeid, mis väljenduvad vägivallas, kuritegevuses, sõjas ja teistes inimtragöödiates.
Samastudes võltsmina ehk egoga ei suuda inimesed elada selles hetkes, vaid on juhitud mineviku poolt. Neis võtavad võimust sundmõtted, vihased reageeringud ja ettekujutatud mured. See on nagu samastumine filmi tegelastega põnevusfilmi vaadates. Kui kangelane on hädaohus, kogeme oma kehas adrenaliini tulva. Meie poolt kogetu on tõeline, kuid see põhineb ekraanil projitseeritud illusioonil. Kui me samastume oma egoga, oma rollide ja imidžitega, mis ei ole tõelised, ei erine see filmist, kuid ometi ei suuda me aru saada, et käitume nii, nagu oleks film päriselu. Vahe on selles, et me ei suuda oma elu illusoorset reaalsust sama lihtsalt välja lülitada nagu televiisorit, sest meid on oma minapildiga nii kaua samastatud. Me usume, et oleme võltsmina.
Me võime olla unustanud, et vaid meie kõikide sees olev jumalik säde on see, mis on tõeline. Me võime teada seda intellektuaalsel või isegi emotsionaalsel tasandil, aga sellest ei piisa, et olla vaba ego halvavast haardest. Kõik inimkonna valud ja hädad tulenevad mõttetust püüdlusest tõestada seda ekslikku identiteeti. Kas me arvame, et tõeline Mina vajab kiitust ja imetlust, januneb heakskiidu järele ja nõuab kuuletumist? Mis osa meist tahab hoida asju oma kontrolli all, olla see, kellel on õigus, võistelda ja teiste arvel võita? Kas me arvame, et enese tähtsustamine ja haletsemine tähendavad midagi meie tõelisele Minale? Päris kindlasti mitte!
“Nagu kaks kuldse sulestikuga lindu, lahutamatut kaaslast, istuvad individuaalne mina ja surematu mina sama minapuu okstel. Esimene neist proovib puu magusaid ja kibedaid vilju, teine aga jälgib seda rahulikult, maitsmata kumbagi.” (Mundaka Upanišad).
Kui me ometi suudaksime näha probleeme ja hädasid oma surematu mina vaatevinklist.
Kas me oleme kunagi näinud last sügavas ahastuses, kui talle keelatakse jäätist? Me pole seda mitte ainult näinud, vaid oleme lapsena olnud mitmeid kordi sellises olukorras, kus kogu meie maailm tundus kokku varisevat. Nüüd, täiskasvanutena, teame, et ei sobi sellepärast endast välja minna, et me jäätist ei saa. Kuid autost ilma jäämine võib olla juba hoopis teine asi.
Ego pole midagi muud kui rida sinu reaalsust puudutavaid uskumusi. Kui sa usud, et oled komitee liige, siis võid kergesti endast välja minna, kui midagi läheb komitees halvasti. See on vaid üks sinu etendatavatest rollidest. Kui sa osaled isetegevuslikus näidendis ja sa mängid lurjust, ei võta sa seda isiklikult, kui kangelane sinusse halvasti suhtub. Sa lihtsalt mängid mingit rolli.
Meil tasub endale meelde tuletada, et me oleme enamat kui meie rollid ja imidžid. Me samastume oma egoga, aga tegelikkuses ei ole meie ego midagi rohkemat kui meie tõelise Mina vari. Me saame oma varju näha vaid siis, kui me vaatame valgusest eemale. Pöörates end valguse, teadlikkuse valguse poole, meie varimina haihtub.
Miks me usume, et ego on tõeline? Meid on pandud uskuma, et aeg on tõeline, kannatus on tõeline ja hirm on tõeline. Aja, hirmu ja kannatuse kogemine on iseenesest tõelised, sest me kogeme neid kui mõtteid, emotsioone ja füüsilisi aistinguid. Illusioon tekib, kui meie hinnangud muudavad millegi vääraks. Hormoonitaseme tõus organismis on tõeline, aga selle tekkepõhjuseks on hinnang, järeldus, millele me oleme jõudnud tänu mineviku uskumustele. Ego eesmärgiks on kaitsta meid uuesti haiget saamise eest – oluline ellujäämisoskus, mis hakkab oma tähtsust minetama.
Tõhus ja teadlik elamine sõltub meie sisemiste sõnumite ja juhendite allikast. Kujuta ette, et elad kahe raadiojaama vahel. Ühel pool on jaam, mis laseb eetrisse vaid tõtt: häid uudiseid ja sõnumeid lahkusest. Teisel pool asub teine jaam, mis saadab maailma kohta välja valeinformatsiooni: hoiatusi võimalikest ohtudest; kuuldusi sõdadest, hädast ja viletsusest; tervisemanitsusi; teateid sellest, kuidas muuta paremaks meid ennast, meie välimust; kuidas jätta teistele head muljet; meeldetuletusi “õigetest” reeglitest, kuidas oma elu elada.
Jaam, mida me kuulame, mõjutab meie suhet maailmaga, aga tõepärast juhendust saaksime ainult oma tõelisest sisemisest raadiojaamast. Meie tõelise Mina hääl ei ole tihti kuuldav ja on moonutatud tänu ego segavatele mõjudele. Samas on meie võltsjaama juhendus tihti turvalisem, loogilisem ja kergemini teostatav, pikemas perspektiivis külvab aga rahulolematust ja rohkem hirmu.
Filtrid
Rahvaste juhid vajavad nende poolt juhitavatelt inimestelt tagasisidet. Nendele saadetavast tohutust informatsioonist kõrvaldavad nõunikud ja personal vähem tähtsa informatsiooni, võimaldades juhini jõuda ainult kõige olulisemal. Niisamuti saavad kõik meie meeled tohutul hulgal igasugust informatsiooni. Sellega toimetulekuks loome oma meeltele filtreid, mis heidavad kõrvale suure osa sellest informatsioonist, et muuta ülejäänu vastuvõetavaks ja mõistetavaks. Nendeks filtriteks on meie omandatud käitumine: see, kuidas meid on õpetatud asju kogema. Meie teadlikkuse aste määrab ära nende filtrite tugevuse. Need, kes on vähem teadlikud, omavad rohkem filtreid. Filtrid mitte ainult ei heida informatsiooni kõrvale, vaid ka moondavad, üldistavad ja kustutavad fakte, et teatud informatsioon muganduks paremini programmeeritud uskumuste süsteemiga, mille küljes me kinni oleme. Näiteks tundub paranoilisele inimesele, et teised tahavad teda kinni võtta, kuna ta tõlgendab mineviku valusate kogemuste tõttu teiste inimeste käitumist kui tema jaoks ohtlikku.
Võltsmina sees on mitu ego
Seda väljendab tabavalt üks mõjuv lugu “Be, Do, Have” (“Olla, teha, omada”), mida ma autori, Marina, loal olen kohandanud.
Elas kord kuningas. Nagu enamik valitsejaid uskus ka tema, et ta juhib oma kuningriiki. Tal oli mitmeid ministreid, kelle ülesandeks oli kuningat informeerida ja kuninglikke käske täide viia. Selline korraldus oleks olnud ideaalne, kui kuningas poleks olnud nii laisk. Aga ta oli. Tal ei olnud piisavalt enesedistsipliini. Ta laskis oma ministritel mitte ainult otsuseid täide viia, vaid neid ka vastu võtta. Selle tulemusena oli tõeline võim nüüd ministrite käes ning kuningal oli see vaid nime poolest.
Ühel päeval tegi minister, kes vastutas kuninglike naudingute eest, ettepaneku, et kuningas peaks abielluma ühe kauge maa printsessiga. Kuningas nõustus ja andis kõikidele ministritele teada oma abiellumise otsusest. Ja igaühel oli selle kohta midagi ütelda.
Välisminister ütles: “Teie Majesteet, kogu lugupidamise juures arvan, et see abielu oleks viga, sest see rikuks ära meie head suhted ühe lõunapool asuva sõbraliku kuningriigiga, mis on sõjas selle kuningriigiga, kust tuleb printsess”.
Selle peale ütles finantsminister: “Teie Kõrgus, mina pooldan abielu, sest me oleme laostumise äärel. Printsess on väga rikas ja see tooks meie kuningriigile juurde palju raha ja võimu.”
Siis tõusis üles usuasjade minister: “Teie Kõrgeausus, printsess kuulub teise usku ja see tekitab kindlasti probleeme”.
Järgmisena kõneles planeerimisminister: “Meil on tarvis troonipärijat, seega olen mina selle abielu poolt. ”
Selle peale ütles salaluureminister: “Me oleme kuulnud, et printsessil on armuke ja see tekitaks skandaali. ”
Järgmisena
