istus ja kuulas ära, mis ta sadadel ministritel oli öelda. Ta oli täielikus segaduses. Lõpuks vaatas ta uuesti võimaliku kuninganna portreed ja langetas oma otsuse. Ta teatas, et oma kuningriigi nimel kavatseb ta abielluda ja ei taha kuulda enam mingisuguseid vastuväiteid.
Kõik need ministrid, kes olid abielu pooldanud, toetasid kuningat ja mõnda aega sujus kõik hästi. Samas aga tundsid kõik abielule vastu seisnud ministrid end solvatute ja pettunutena. Nad olid täiesti veendunud, et see oli kuningriigi jaoks katastroof ja olid valmis seda ükskõik mil moel tõestama. Ja seda nad ka tegid. Nad korraldasid ja tõukasid tagant kõiki neid probleeme, mida nad olid ennustanud. Ministrid peavad ju alati tõestama, et neil on õigus. Et kuningriik saaks funktsioneerida, tuli need ministrid jõuga maha suruda.
See mõistulugu näitab üsna selgelt, et võltsmina sees asub mitu erinevat alamego. Ülesäratamata inimesed ei ole terviklikud. Neil on tuhandeid minasid, kellest igaüks väidab olevat see õige ja üritab inimeses ülemvõimu saavutada.
Väljendite “mina”, “ma olen näljane”, “ma olen vihane”, “ma tahan seda” või “ma ei taha seda” valimatu kasutamine annaks justkui mõista, et tegu on tervikliku olendiga ja “mina” esindab kogu tervikut. Tegelikult on need parajasti võimust võtnud alamisiksused.
Selline terviklikkuse puudumine on põhjuseks, miks me oleme füüsiliselt teadvusetud, üsna mehaanilised ja etteaimatavad. Me pole eriti palju paremad masinast, mida juhivad sisemised ministrid, ajendatuna välistest mõjudest. On üsna etteaimatav, et kui keegi meid solvab, siis läheme me endast välja. Kui me midagi kaotame, siis oleme kurvad või vihased. Kui keegi meie lähedane sureb, oleme me rusutud. Võib ju öelda, et need on loomulikud reaktsioonid. Meie nii ei arva. Need on tingitud reaktsioonid, teisisõnu õpitud reageeringud. Meid kõiki on programmeeritud üsna ühtemoodi, seepärast peame oma reageeringut loomulikuks. Kõik teised on ju samasugused. Selles asi ongi! Kuni me tahame olla nagu kõik teised, magame me edasi täpselt nii nagu kõik teisedki selles karjas.
Ärkamine ei vaja pingutust, kuid nõuab isiklikku julgust ja otsusekindlust. Mitte tahtejõudu, vaid otsustavust ja ausust iseenese suhtes. Tegelikult pole meie arvates tahtel jõudu olemaski. Tahtejõud – kelle tahet me silmas peame? Missugusel nendest lugematutest minadest on tahe midagi ette võtta? Meie tahtejõud ei ole muud kui meie egode tahtejõud. Seepärast see muutubki nii kergesti. Täna otsustame hakata taimetoitlaseks, aga homme väidame, et meie keha nõuab liha. See on tõepoolest tahtejõud, aga ühe teise mina tahtejõud. Me usume, et tõeline tahe saab olla inimesel, keda juhib vaid üks mina, see tõeline Mina. Kuni meil on palju erinevaid minasid, mis pole omavahel seotud, on meil ka palju erinevaid tahteid, motivatsioone ja segadust. Keegi ei või teenida kahte isandat, veel vähem neid lugematuid alamisiksusi, mis meil kõigil on.
Me kutsume neid erinevaid alamegosid ministriteks, sest neil on samasugune roll nagu valitsusi juhtivatel ministritel kogu maailmas. Nende ülesandeks on olla nõuandja ja seista riigi kaitse ja heaolu eest. Kuna meie harjumuspärane käitumine ja programmeeritus on olnud hirmupõhine, tegutsevad meie sisemised ministrid peamiselt meie kaitseks. Aga kuna ellujäämismentaliteet on vastupidine tõelisele armastusele, panevad ministrid meid käituma piiratult. Näiteks kui me alateadvuses usume, et raha on kurjast, siis saboteerib mõni minister kõiki meie püüdlusi raha saada, ükskõik kui väga me ka üritame. Meie ministrid tegutsevad, ilma et me nende olemasolust üldse teadlikud oleksime.
Marina loos sümboliseerib kuningas inimese teadvust. Meil ei ole ühtegi mõtet ega emotsiooni, mis poleks käinud läbi alateadvusest, et saada meie ministrite heakskiitu, ja täpselt nagu kuningas, oleme ka meie alati arvanud, et olemegi bossid. Oleme enda sees tegutsevate teadvusetute jõudude orjad ja jäämegi nendeks, kuni me neist jõududest täiel määral teadlikeks saame.
Vahtkonnavahetus
Vastandlike mõtete ja emotsioonide kokkupõrge tekitab meis ärevust. See on kergesti märgatav, kui lülitume ühelt ministrilt teisele. Näiteks otsustab mees suitsetamise maha jätta (tema terviseminister), aga järgmisel päeval alustab uuesti. Mis juhtus? Juhtimise võttis üle üks teine minister, kellele see harjumus meeldib ja kes ei kavatsegi sellest loobuda.
Iga mõte, emotsioon ja füüsiline aisting mitte ainult ei nõua endale õigust nimetada end Minaks, vaid teeb elu veelgi raskemaks sellega, et võtab vastu otsuseid, mille eest kõik ülejäänud hiljem vastutavad. Näiteks lubame kedagi aidata, sest meie minister “hea inimene” ütleb, et see on kasuks meie mainele. Aga kui tuleb lubaduse täitmise aeg, on valves teine minister, kes ütleb: “Ära lase inimestel end niimoodi ära kasutada!” Tulemuseks on täitmata lubadus.
Ennast jälgides näeme, kui kiiresti meie tujud muutuvad, kui üks minister teise käest valvekorra üle võtab. Kui me hakkame endale teadvustama neid erinevaid ministreid, kes üksteise järel võimule tulevad, märkame, et nad ei esinda seda, kes me tegelikult oleme, vaid et nad koosnevad laenatud mõtetest, arvamustest ja valedest väärtustest.
Ülemvõimu pärast peetavas lahingus mõjutavad ministrite vaheldumist paljud välised tegurid. Päikesepaiste, hea toit ja teatud seltskond toovad esile mingi kindla ministrite grupi. Külm, vihm ja riknenud toit toovad esile aga teise grupi. Iga assotsiatsioon, tunne ja olukord aktiveerib mingit teatud gruppi, kelle eesmärgiks on kaitsta meid valu või naudingute kaotuse eest. Me ei saa neid muutusi juhtida, sest me isegi ei märka nende toimumist. Me ei tunne iseenda võltsloomust. Just seda pidaski silmas Sokrates, öeldes: “Cognosce te ipsum” (“Tunne iseennast”).
Me ei saa teada, kes me tegelikult oleme, enne kui me ei tunne oma võltsmina, seda takistust, mis lahutas meid Allikast.
Me elame vastavalt viimase ministri otsustele, olgu selleks ministriks kurbuseminister pärast halbu uudiseid või vihaminister pärast lootuste luhtumist. Mõned ministrid on teistest tugevamad, aga see on meie enda antud jõud, mille aluseks on meie hinnangud. Ei ole olemas väliseid deemoneid, kes meie üle tahavad võimust võtta, on ainult meie endi loodud sisemised deemonid. Meie hinnangute aluseks on välistegurite poolt tekitatud olukorrad (õnnetused, konfliktid teistega, töökaotus jne) ja programmeerituse (haridus, traditsioonid, moetrendid jne) tõttu tekkinud sisemiste uskumuste süsteemid.
Georgi Gurdžijev oli kindel, et sügavamal tasemel on peamise jõu allikaks üks kolmest funktsioonist – intellekt, emotsioonid või füüsiline keha. Kõik ministrid, kes moodustavad inimese isiksuse, ammutavad oma jõu nende kolme keskuse lahusolekust. Välised mõjutused aktiveerivad tervet ministrite rühma, kes omakorda avaldavad sisemist mõju.
Oluline on meeles pidada, et mitte ühelgi egol ega ministril pole võimu meid juhtida, pole võimu meie üle, pole võimu võtta meie enda jõudu. Elades vastavalt automaatprogrammile anname neile selle võimu enda teadmata ise. Seepärast on ärkamine nii oluline.
Teadvustamata teesklus
Me teame, kuidas elada koos teiste inimestega, aga kas me teame, kuidas elada iseendaga? Me eirame oma tuuma, mis on sama, kui süüa banaanikoort ja vili ise ära visata. Elu võib olla täis rõõmu või südamevalu ja see sõltub sellest, missuguse minaga me elame.
Igasuguse õnnetu seisundi taga on mõne ministri teesklev ja võlts käitumine. Inimesed kannavad erinevaid maske ja teesklevad kõike, alates teatud viisil käitumisest mõnede inimeste ees kuni tunnete teesklemiseni. Iga minister on väga kaval. Nad võivad isegi teeselda, et nad ei teeskle ja seetõttu pole ka ime, et me ei märka nende tegutsemist. Kõige suurem takistus õnne saavutamisel on väide, et see on meil juba olemas. Kõige kiiremini jõuab õnneni ausalt tunnistades, et me elame vales ja meil ei pruugi õnne olla.
Enesesildistamine on meie ministrite üks kõige mõjusamaid tööriistu. Inimene näeb ennast eduka, haritud, kaastundliku või isegi vaimsena ja nimetab seda õnneks.
