ilmuvad ministrid, kes võtavad juhtimise üle ja teesklus hakkab jälle otsast peale. Kõik sildid on seotud väliste asjadega meie elus. “Ma olen edukas, mul on võimu ja mainet, mul on õnnelik pereelu, õitsev karjäär jne.” Selles ei ole midagi halba, kui me oleme edukad või kui meil on õnnelik kodu. Sugugi mitte. Me võime olla nii edukad kui tahes ükskõik millises välise elu valdkonnas, aga see ei anna meile sisemas midagi juurde.
Mis üldse on edu? Kuidas me teame, et oleme edukad? Me teame seda ainult siis, kui võrdleme end teiste inimestega või võrdleme erinevaid valdkondi oma elus. Määratleda ennast läbi maise edukuse, näiteks näha end tähtsa, eduka või vaimsena, tähendab näha endas ainult hetkel juhtpositsioonil olevat ministrit. Kui üritame leida oma tõelist Mina välise edukuse kaudu, läheme kaasa selle ministri poolt etendatud näitemänguga. Veelgi hullem, me võime uskuda, et oleme valgustatud, kuid tegelikult ei ole see muud, kui jälle üks teadagi kelle näitemäng. Kui me koristame maja ümbrust, ei ole meil põhjust loota, et sellest muutuks kuidagi elutuba. Samuti ei saa loota, et välise elu muutused toovad kaasa sisemisi muudatusi. See on sama, kui süüdistada jalgade haisemises sokke.
Vahel juhtub, et ebateadlik inimene avastab mingi uue tõe või saab inspiratsiooni mõnest raamatust, seminarist, filosoofiatunnist ja nõuab, et nüüd peaksid kõik teised ka sel viisil elama. Tihti üritab ta oma väärtusi teistele peale suruda ja imestab, miks tal küll tekib nii palju konflikte nendega, kes temaga nõus ei ole. See on üks peamisi konflikte suhetes lastega. Vanema generatsiooni väärtuste pealesurumine noortele on harjumuspärase käitumise edasikandmine.
Integratsiooniminister
Meie treeningute käigus olen ma tihti näinud, kuidas inimene on kogenud imelist integratsiooni ja läbimurret mõne minevikuprobleemi lahendamisel. Järgmisel korral ootab inimene samasugust kogemust ja on pettunud, kui seda ei juhtu. See inimene on lihtsalt loonud uue ministri, keda meie kutsume integratsiooniministriks. See on üks kaval sell, kes üritab taasluua meeldivat kogemust minevikust ja on löödud, kui see tal ebaõnnestub.
Vahel küsitakse: “Kas kõik see jutt negatiivsusest ja õnnetuolemisest on tõesti nii tähtis? Miks ei võiks parem edasi minna kõige positiivse ja tõelisega siin maailmas, selle asemel et võltsi uurimisega aega viita?”
Õnnetuolemise vaatlemine on otsetee tõelise õnne avastamiseni. Mõistes seda, kuidas me loome oma õnnetust, saame vabastada end selle mõju alt. Võltsi avastamine laseb meil näha seda, mis on ehtne.
Suurim aare maailmas
Meie tõeline Mina kutsub meid lahkelt olema ehtsad, lõpetama teesklus ja olema valmis näkku vaatama reaalsusele. Kui oleme esialgsest šokist üle saanud ja kui me ei püüa seda vältida või muuta, vaid lihtsalt vaatleme seda, avastame kõige väärtuslikuma asja maailmas. Õnnetuolemise teadvustamine lahustab selle igaveseks.
Kõik kannatused on teadvustamata. Kui me oleme ehtsad, hakkab kaduma nii teesklus kui ka ärevus ja hirm. Aga enne lahkumist teevad ministrid veel viimase katse veenda meid nende vajalikkuses. Minister võib tunduda kõige tugevam vahetult enne lahustumist mitte millekski. Me võime tunda kurbust, ministri lahkumisest tingitud kaotusevalu. Ta on olnud meiega nii kaua ja nii tüütu, kui ta ka oli, võime teda vahel taga leinata. See on täiesti normaalne.
Kui meie ministrite poolt püstitatud kaitsed varisema hakkavad, tunneme end võib-olla haavatavatena ja segaduses. On kiusatus lasta intellektil analüüsimise teel sellesse selgust tuua, kuid ärme ürita selles selgust saada, sest kui me seda teeme, siis lisame sellele jälle mingi sildi ja saame jälle teadvusetuks.
Sügaval sisimas sa teadsid, kuidas elada tõeselt. Sa teadsid seda siis, kui olid laps. Parem ära pinguta nii kangesti, et elu mõista. Ära intellektualiseeri kõike ega ära lase end tunnetel kaasa viia. Vaata hoopis, kui õnnetu sa oled, kui väga oled oma ego võimu all. Ära ürita kõike teada. Koos täieliku teadvustamisega tulevad ka täielikud teadmised, kuid mitte intellektuaalset laadi. Lihtsalt lõpeta üritamine.
Oma ministritega sõbraks saamine
Nagu varem mainitud, on kõikidel ministritel head ja ausad kavatsused kaitsta meid valu kogemisest ja naudingutest ilmajäämise eest. Ma ei ütle, et ministritest, nagu ka negatiivsusest, peaks proovima lahti saada. Iga kord, kui me anname mingi hinnangu või peame midagi valeks, loome uue ministri. Iga kord, kui hindame mõne ministri valeks, anname sellega tegelikult talle jõudu juurde.
Mõned teraapiad ja enesearengusüsteemid on väga kriitilised alateadvuse suhtes ja üritavad egost lahti saada. See tekitab segadust ja tarbetut stressi. Niisiis ei lähe me konflikti oma loomuse negatiivse poolega, me saame lihtsalt oma ministritega sõpradeks. Millegi vastu võitlemine annab talle vaid võimu juurde. Vägivald sünnitab vägivalda. Rahu sünnitab rahu. Võitlus ei ole meie tõelisele Minale omane.
“Tõeline Mina ei sünni ega sure kunagi. Tal ei ole eesmärki ja ta on igavesti muutumatu. Ta eksisteerib väljaspool aega, ta on pidev ja igavene. Kõikide elusolendite südames on peidus tõeline Mina, väiksem kui kõige väiksem aatom, suurem kui kõige suuremad avarused.” (Katha Upanišad)
SEITSMES PEATÜKK
OHVRIMÄNG
Kui sa loed seda raamatut selleks, et leida lahendust oma elu probleemidele või et saada konkreetseid vastuseid praktilistele küsimustele, siis sulle ilmselt mõningad nendest vastustest ei meeldi. Siin ei ole vastuseid, mis meeldiksid su ministritele. Sinu tõeline Mina juba teab kõiki vastuseid ja see töö, mida me siin teeme, on vaid praktiline juhend, kuidas selle tõelise Minaga ühendust saada.
Ükski raamat ei saa pakkuda sulle tõde, ta saab vaid aidata sul avastada, mis takistab sul tõeni jõudmast. Kui sul on piisavalt julgust ja pühendumust, et ausalt vaadelda oma kinnistumisi, oled sa jõudnud oma imelise Mina kogemisele sammukese lähemale.
Oscar Wilde kirjutas “Dorian Gray portrees”:
“Elu eesmärgiks on isiklik areng. Oma loomuse täiuslik mõistmine on see, miks me kõik siin oleme. Inimesed kardavad tänapäeval iseennast. Nad on unustanud kõige tähtsama kohustuse, kohustuse iseenda Mina ees. Loomulikult tegelevad nad heategevusega. Nad toidavad näljaseid ja riietavad kerjuseid, kuid nende endi hinged on näljas ja alasti… ”
Me oleme juba rääkinud esimesest takistusest eneseavastamise teel ning see on iseenda teadvustamatus. Kuidas saaksime oma tõelist Mina realiseerida, kui kahtleme ta olemasolus? Iga kord, kui vaatame sissepoole, näeme esimese asjana oma ministreid, kes soovitavad meil mitte edasi uurida, vaid jätkata oma elu harjumuspärasel moel. Nad lubavad meie huvide eest hea seista. Kui me hakkame taipama, kes me tegelikult oleme ja jälgime oma ministrite tööd, avastame teise olulise takistuse – lemmikministrite ohvrimängu.
Hinga sügavalt sisse, sest me jõuame ühe ebameeldiva ja häiriva teema juurde. Šokeerime kohe oma ministreid. Tõsi on see, et meil pole midagi ohvri mängimise vastu, aga meile ei meeldi seda tunnistada.
Kui sa arvad, et sa ei ole ohver, loe see peatükk ikkagi läbi. See informatsioon võib sulle kasuks tulla.
On inimesi, kes usuvad, et kannatava ohvri seisundis on midagi vooruslikku. Ühel mu seminaril küsis keegi, kuidas tal oleks võimalik jääda ohvriks, nagu kirik soovitas, ja praktiseerida kohalolekut, mis viib ohvriseisundist vabaks saamiseni? Minu arusaamine Kristuse sõnumist on see, et ta oli “heade sõnumite” tooja, milleks on igavene armastus, rõõm ja vabadus. Meil on vaja aru saada, et võime olla ohver (patune – kristlik vaste), kuid me ei pea sellesse seisundisse jääma.
Kes on ohver?
Me
