vastas: “See on lihtsalt terve mõistus. Kui ma olen väsinud, siis ma magan. Kui ma olen näljane, siis ma söön.”
“Aga kõik teevad ju nii,” lausus õpilane.
“Mitte kõik pole kohal selle juures, mida nad teevad,” ütles õpetaja.
Meditatsioon on iseendas kohaloleku kunst. Sa märkad äkitselt, et vaim on rändama läinud ja haaratud mingist mõttest, tundest või segavast tegurist väljaspool sind ennast. Too siis oma tähelepanu tagasi selle juurde, mida sa olid tegemas, olgu selleks nõudepesemine või su igapäevased toimetused. Sul võib olla tarvis teha seda korduvalt. Pole tähtis, kui mitu korda, aga iga kord, kui sa uuesti keskendud, tugevdad sa oma kontsentratsioonivõimet ja oskust olla kohal. Selles seisnebki mediteerimine. Rohkem teadvustades või tähelepanu koondades võtad kogemuse täielikult omaks ja jõuad reaalsuse uude dimensiooni.
Lihtsusta oma elu
Oma elu lihtsustamine tähendab loobumist hullumeelsest rabelemisest, et nn tähtsate asjadega õigeks ajaks valmis jõuda. Kõik see rabelemine mõne lisadollari või kellegi poolehoiu võitmise nimel tähendab ilmajäämist elust. Ülesärkamisega kaasneb rõõm lihtsatest asjadest, nagu looduse, lille või rahuliku vestluse nautimine. See tähendab ärkamist igal hommikul teadmisega, et sul pole midagi varjata oma kaasa, seaduse, ülemuse või sõbra eest ning sa võid maailmale otsa vaadata, tundmata hirmu ja häbi. Loodus on üks lihtsamaid uurimisobjekte. Meid ümbritsev võib olla inspiratsiooniallikaks ja aitab mõista kõige loodu rahulikku kooseksisteerimist.
Jälgi, kuidas väikesed lapsed avastavad reaalsust ja iseennast – nad uurivad midagi uut, nagu see oleks ainuke asi maailmas. Nende jaoks on iga kogemus täiesti uus, vaba hinnangutest ja analüüsist. Väga väikesed lapsed avastavad vaimseid protsesse loomulikul teel ja unustavad need siis nüristava õpetuse tulemusena. Me võime jõuda uuesti selle suure tarkuseni, kui vaatame maailma, nagu oleksime just praegu saabunud esimest korda sellele planeedile.
Ühel mehel tekkis avarii tagajärjel mälukaotus. Pärast füüsilist paranemist tuli naine talle haiglasse järele, et ta koju viia. Juba aastaid enne õnnetust polnud nende kooselu õnnelik. Nüüd ei mäletanud mees naist ja oli tänulik tema hoolitsuse eest. Naisel oli alguses seda tänutunnet raske mõista, sest teda oli nii kaua võetud endastmõistetavana. Päevad möödusid ja tänu mehe jätkuvale tänulikkusele hakkas ta allasurutud viha mehe vastu lahtuma ja ta hakkas isegi temasse uuesti armuma. Ta kaasa sarnanes mehega, kellega ta oli aastaid tagasi abiellunud. Mees oli esimestel päevadel pärast haiglast koju saabumist märganud naise tõrksust, kuid ei saanud seda võrrelda nende varasema õnnetu suhtega. Ta tundis rõõmu sellest hoolitsusest, mida naine pidas oma kohuseks. Varsti sai kohustusest hoolimine, siis armastus ja viimati nähti neid jalutamas käsikäes vastu päikeseloojangule. Nad elasid õnnelikult elu lõpuni…
Tegelikus elus nii ei juhtu, sest me hoiame kinni sellest ajaloost, mida me oleme koos loonud. Me ei võta vanu suhteid nagu uusi. Me ei pane tähele kõrval istuvat inimest, sest meie taju varjutavad mälestused solvumistest, pettumustest ja igavusest, mida koos olles tundsime. Kujuta ette, et sa ei suuda mäletada minevikku ja sul on ainult see hinnaline hetk selle erilise inimesega. Lase ajalugu vabaks ja hakka otsast peale. Katseta seda kellegi lähedasega, kellega sul on probleeme.
Ela praeguses hetkes
Kas sa vaatad ilma nägemata, räägid tegelikult midagi ütlemata või arvestamata oma sõnade mõju, puudutad ilma tundmata, kuulad ilma kuulmata, kõnnid ilma teadvustamata, sööd ilma maitsmata ja hingad ilma lõhna tundmata? Kui erksad on sinu aistingud?
Pane silmad kaheks minutiks kinni ja loe ära, mitut erinevat heli sa kuuled. Siis proovi kahe minuti jooksul loendada lõhnu, mida sa tunned. Tee seda tihti. Lõika tükike värsket puuvilja või juurvilja ja maitse seda, nagu teeksid seda esimest korda.
Vaatle loodust enda ümber: puid, taimi, linde ja loomi, nende omavahelisi suhteid ning sidet loodusega. Kujuta ette, mis tunne oleks näha maailma sipelga, liblika või pea kohal tiirleva linnu silmade läbi. Koge lille ta lõhna kaudu, puud tema kõrguse kaudu, kaljut ta kõvaduse kaudu, tuuleiili ta puhumise kaudu, päikest ta soojuse kaudu, ookeani või jõge ta voolamise kaudu. Ole loodusega üks. Kui su mõtted ei sega enam vahele mingi asja kogemisele, siis ei ole enam mõtteid ega kogetavat objekti, on ainult täielik ühtsus.
William Blake kirjutas:
“Näha maailma liivateras ja taevast põllulilles, hoida lõpmatust oma peopesal ja igavikku igas tunnis.”
Alusta iga päeva otsast peale
Iga päeva algus tõotab midagi uut ja pole midagi sellest, kui eilne läks raisku. Mis sellest, kui see oli täis ärevust ja muretsemist. Isegi kui eilne päev oli täielik ebaõnnestumine, on meil tänane päev, kus me saame otsast alata. Täna on võimalus uutmoodi mõtelda ja tegutseda. Eilne on läinud, igaveseks kadunud ja selles ei saa enam midagi muuta. Homset pole veel tulnud, aga täna on võimalus teha uusi valikuid. Tänane päev on täis võimalusi, sest me saame otsast alata, just praegu.
KUUES PEATÜKK
VÕLTSMINA
Tõde inimeste kohta
Vaatame näkku mõnele šokeerivale tõsiasjale. Tunnistagem, et inimesed on isekad, enesekesksed, hoolimatud, lahkusetud ja mõtlevad enamasti iseendale. Olgem ausad. Meil võib olla täiesti ebareaalne ettekujutus inimestest ja me imestame, miks nad meid alt veavad ja nii suure pettumuse valmistavad. Inimesed on sellised, sest nad on täpselt nagu meie, sügavas unes kõigi oma hirmude, eelarvamuste ja enesekesksusega ning üritavad kuidagi sellest maailmast aru saada.
Isegi need inimesed, kes on seotud heategevuse ja igasuguste altruistlike ning ennastohverdavate tegevustega, on sageli enesekesksed. On oluline hakata aru saama inimeste enesekesksusest, sest me ei saa kunagi kedagi tõeliselt armastada, kui asetame ta ebareaalsele pjedestaalile. Me ei saa kedagi tõeliselt armastada enne, kui me teda tunneme. Kui me hakkame mõistma, missugused on inimesed tegelikult, on see nii vabastav. Siis me ei näe neid sellistena, nagu neid ette kujutame või tahaksime, et nad oleksid, vaid sellistena, nagu nad on tegelikult.
Ometi on tõsiasi, et inimesed on isekad, enesekesksed, tähtsust täis ja väga hirmunud nagu meiegi. See ei tähenda, et nad ei oleks samas ka jumalikud, armastusväärsed, loomingulised ja ilusad. Häda on selles, et kellelgi meist pole täielikku sidet reaalsusega, vaid meil on illusoorne ettekujutus nii endast kui ka teistest.
Missugune kergendus! On nii vabastav loobuda ootustest, kuidas teised peaksid käituma ja meid kohtlema. Inimeste suhtes illusioonidest loobumine tähendab mitte kunagi tunda end tõrjutuna, pettununa ja petetuna. Hoolimatud märkused ei puuduta meid enam. Nad ei saa ju hüpnotiseeritutena, oma programmeerituse tõttu midagi muud teha, “…sest nad ei tea, mida nad teevad.” (Luuka 23:34) Kas me läheme endast välja, kui purjus inimene või nelja-aastane laps meid solvab? Miks lasta end siis mõjutada kolmekümneaastase “magaja” solvavatest sõnadest? Nad teevad sellel hetkel täpselt seda, mida nad peavadki tegema.
Mitte seda mõista on sama, kui oodata purjus inimeselt kainet, lapselt täiskasvanulikku ja teadvuseta inimeselt teadlikku käitumist. Sellest arusaamisest algab kaastunne.
Samastumine
Me hakkame samastama end oma käitumise, tunnete ja mõtetega siis, kui usume, et need olemegi meie. Need on hinnangud, sildid ja uskumused, mis me oleme endale külge kleepinud.
Me vihkame oma keha, sest me tunneme end vangis olevat milleski ebamugavas või sellises, mis vastavalt ühiskondlikele
