style="font-size:15px;"> Küsi endalt: Kas ma käin teistega läbi ühtsustunde, kaastunde ja koostöö pärast või sellepärast, et miski pakub mulle naudingut või kaitseb mind haiget saamise eest.
Paljud inimesed armastavad vajadusest olla armastatud, hinnatud ja austatud, ja sellest satub kergesti sõltuvusse. Seda kellestki teisest otsides röövivad nad endalt võimaluse leida seda sealt, kus see tegelikult on. Iseenda seest!
Armastus ja õnnelikkus on teadvuse loomulikud seisundid, kuid me ei pruugi teada, mis tunne on olla tõeliselt õnnelik. Samuti ei pruugi me teada, missugune on tõeline tingimusteta armastus. Me oleme hõivatud armastuse ja õnne aseainete otsimisega teistest inimestest.
Ma olen kohanud inimesi, kes väitsid, et nad on kogenud tingimusteta armastust. Ma kahtlen selles, sest nad väitsid seda nii kindlalt. Seda on kerge kontrollida. Igasugustel õigustustel, tõenditel, selgitustel ja katsetel veenda kedagi teist või ka iseennast ei ole midagi pistmist armastuse ja tõega. Need ei vaja selgitamist. Tõde on endaga rahul. Kui me avastame, et kaitseme oma seisukohta või üritame kedagi milleski veenda, võime olla kindlad, et meid tõukab tagant hirm.
Armastuse üle on palju vaieldud. Inimesed proovivad kindlaks määrata ja defineerida, mis armastus on ja mis ta ei ole selleks, et säilitada seda armastuse ja õnne aseainet, mis neil on. Tingimusteta armastuses pole küsimusi ja puudub vajadus selgitusteks. Meil on juba kõik. Armastus on rahulolu sellega, mis on! Mulle meenuvad Buddha sõnad: “Õnneni ei ole teed. Õnn ongi tee.”
Me kõik oleme kogenud manipuleerimist ja katseid allutada meid teiste tahtele. Kui me vaatame oma elule tagasi, siis näeme, et seda on alati tehtud läbi hirmu. See on meie hirm alanduse, halvakspanu, hülgamise ja karistuse ees, mis avab uksed juhtimiseks ja manipulatsiooniks teiste poolt. See on hõimumentaliteet, mis hoiab meid hirmu all.
Kui me kasutame osakesegi sellest energiast, mida me kulutame enda kaitsmisele, selle avastamiseks, kes me tegelikult oleme, kogeme enesetransformatsiooni imet.
NELJAS PEATÜKK
AINUKE AEG, MIS MEIL ON
Kui mõistame, et oleme kaotanud kodutee; kui märkame, kui oluline on meie jaoks omamine ja ellujäämine ning kui suureks ajendiks on hirm, siis hakkame ärkama. Siis näeme selgelt, et oleme silmist kaotanud selle, kes me oleme ja miks me siin oleme.
Me kõik oleme kuulnud oma tõelisest Minast, õigest hoiakust ja positiivsest mõtlemisest. Me võime teha õigeid asju: toituda tervislikult, tegeleda joogaga, sisendada endale afirmatsioone ja kasutada teisi tehnikaid. Sellest ikkagi ei piisa. Peab olema midagi enamat. Veel üks kursus, veel üks seminar, veel üks raamat, veel üks seanss… Kõik need on väärtuslikud, kuid ei anna täielikku vastust. On midagi veel enamat. Aga kust alustada? Kus on see paik, kus me saame kohtuda oma tõelise Minaga ja luua iseendaga lähedane suhe?
On üks võimas lugu, mis on mind sügavalt liigutanud, selle autoriks on suur vene kirjanik ja filosoof Dostojevski. See lugu oli tema romaanis “Idioot” ja põhines kogemusel, mis mõjutas sügavalt ta ülejäänud elu:
“…See mees oli kunagi viidud tapalavale, kus talle ja tema kaaslastele loeti ette surmaotsus. Teda pidi poliitilise vastuhaku pärast maha lastama. Kakskümmend minutit hiljem loeti neile ette surmaotsuse muutmise otsus ja neile mõisteti selle asemel üks teine karistus. Aga see aeg nende kahe kohtuotsuse vahel, need kakskümmend minutit möödusid tema jaoks teadmises, et ta sureb mõne minuti pärast… Ta mäletas seda kõike eriti selgelt ja ütles, et ei unusta neid minuteid kunagi.
Kahekümne sammu kaugusel tapalavast, mille ümber seisid sõdurid ja teised inimesed, oli maa sisse löödud kolm posti, sest kurjategijaid oli mitmeid. Kolm esimest juhatati üles, seoti posti külge kinni, neile pandi selga surisärk (pikk valge rüü) ja valge müts üle silmade, et nad ei näeks relvi. Iga posti juurde rivistati hulk sõdureid, iga surmamõistetu juures käis preester.
Mu sõber oli nimekirjas kaheksas, seega pidi tema olema kolmandas rühmas. Tal oli jäänud elada veel viis minutit. Ta ütles mulle, et need viis minutit tundusid talle igavikuna, tohutu rikkusena. Talle tundus, et selles viies minutis oli veel nii mitu elu, et ei olnud mingit tarvidust hakata mõtlema viimaste minutite peale, ta otsustas isegi selle aja ära jaotada. Ta jättis kaks minutit selleks, et jätta hüvasti seltsimeestega; teised kaks minutit hoidis ta selle jaoks, et viimast korda mõtelda ja siis minuti, et enda ümber viimast korda ringi vaadata. Ta mäletas väga hästi, kuidas ta oli oma aega niimoodi jaotanud. Ta oli suremas kahekümneseitsme aasta vanusena, tugeva ja tervena. Ta mäletas, et oma seltsimeestega hüvasti jättes küsis ta kelleltki midagi suhteliselt ebaolulist, aga ta oli vastusest tõepoolest huvitatud.
Kui ta oli hüvasti jätnud, saabusid kaks minutit, mis ta oli kõrvale pannud omaette mõtlemiseks. Ta teadis ette, mille üle ta mõtlema hakkab. Ta tahtis aru saada, nii ruttu ja selgelt kui võimalik, kuidas saab olla nii, et praegu ta eksisteerib ja elab, aga kolme minuti pärast saab temast keegi või miski muu. Aga mis? Kus? Ta kavatses selle kahe minuti jooksul selles selgusele jõuda! Läheduses oli kirik ja selle kuldne katus säras eredas päikesevalguses. Mees mäletas, et ta jõllitas pingsalt seda katust ja valgust, mis sellelt helkis; ta ei suutnud end sellest valgusest lahti rebida. Talle tundus, et need kiired olid ta uus olemus ja et kolme minuti pärast sulanduks ta nendega kuidagi kokku… Ebakindlus ja vastumeelsus selle uue suhtes, mis pidi saama ja oli juba tulemas, tundus hirmus. Aga ta ütles, et miski polnud sel hetkel nii kohutav, kui pidev mõte: mis siis, kui ma ei sure! Mis siis, kui ma saaksin tagasi minna ellu – missugune igavik! Ja see oleks kõik minu! Ma teeksin igast minutist terve ajastu; ma ei laseks midagi kaotsi, ma loeksin iga mööduvat minutit, ma ei raiskaks neist ühtegi!..” 3
Elu tundub väärtuslik alles siis, kui me hakkame seda kaotama. Meid on vaja ähvardada surmaga, et me märkaksime, missugune aare peitub igas hetkes.
Praeguse hetke laiendatud teadlikkus
Iga müstilise õpetuse keskmes on praeguse hetke kogemine. See on seotud meie elu kõikide tahkudega. Laiendatud teadvustamine leiab aset siis, kui me toome minevikutrauma praegusesse hetke ja laseme sel integreeruda sellega, mis on praegu. Tegelemine sellega, mis toimus meie sünni ajal või vanaema surma ajal pole üldse oluline, kuigi on inimesi, kes usuvad, et see mõjutab meid ka praegu. See võib olla tõsi, aga elu on alati seotud ainult ühe ajahetkega, mis on olnud ja jääb alati olema. Praegune hetk!
Hetk on kõik, mis meil on. Minevik on läinud, tulevik on unistus ja kui ta kätte jõuab, on temast saanud PRAEGUNE HETK!
On olemas kahte tüüpi aega. Ühte mõõdetakse kellaga kui maa liikumist päikese suhtes – see aitab ühiskonnal end organiseerida. Me tahame õigeks ajaks tööle jõuda ja keeta oma muna täpselt 3 minutit. Aga meie elu eesmärgiks pole keeta ideaalseid mune, vaid avastada, kes me oleme tegelikult. Et see saaks juhtuda, tuleb meil kogeda laiendatud teadlikkuse igavest ajatust. Seda ei saa mõõta.
Oleviku teadlikul tasandil ei ole sekundeid, aastaid, minevikku ega tulevikku, on vaid ajatu olevik. See igavene aeg pakub meile võimalust tasakaalustada mineviku vigu ja kutsub imelisse tulevikku. Praegune hetk eksisteerib alati.
Praegune hetk on alati. Muud peale praeguse hetke ei olegi.
Igavest olevikku on kirjeldatud mitmel viisil: seda kogetakse kui taevast, nirvaanat, jumalat, tõde, absoluuti või loovat printsiipi. Nimetus pole oluline. See on täiuslik vaikus, mis eksisteerib kahe mõtte vahel, täiuslik vaikus, mis eksisteerib kahe emotsiooni vahel ja täiuslik vaikus, mis eksisteerib kahe tegevuse vahel. See on olemas alati, aga ratsionaalse mõtlemise jaoks tabamatu. See on kõikides inimestes ja avaldub ainult praeguses
Fjodor M. Dostojevski, “Idioot”.
