ja viina viskad, kuigi, jah, midagi muud suurt peale õgimise jõulude ajal nagu teha polegi. Ja eks ole juba üksjagu elatud, hingatud ja ka vaatide viisi viina neelatud. Kaua sa enam jaksad?
„Aada, otsi täringud välja! Hakkame jõulupokkerit veeretama. Täringutega.”
„Just! Õige, Tõnu.”
„Vot see on juba idee!”
„Mida muud suurt tarka peale täringupokkeri jõuluõhtul ikka mängida.” – „Tehke ruumi! Söögid-joogid verandale külma ja lina laualt maha! Et tamme peal oleks kuulda korralikku kondiklõbinat.”
Naised tõstavad laua lagedaks, mõni pudel ja klaasid jäetakse siiski käeulatusse.
„Võtame enne mängu veel ühe ringi.”
„Võtame uue jeesuslapse tuleku auks.”
„Et ta tuleks ja ka pidama jääks!”
„Aa-aah, see läks otse taevateed. Otsi nüüd paber välja ja pane nimed kirja.”
Viis luust voolitud, kenasti faasitud nurkadega, päevi näinud täringut hakkavad kordamööda peost pihku liikuma ja lauale puistatuna veeredes oma kombinatsioone klõbistama. Kaartide puudumisel ajavad ka vürflid asja ära. Mis jõuluõhtu see siis ilma pokkerita on? Ja täringupokkeri juurde kuulub ilma ja olude arutamine.
„Rein lasi toomapäeval võrgud sisse, tahtis jõuluks suurt lõhe saada, aga püünises olid vaid uimed. Hülged, raisad, tegid jälle puhta töö.”
„Tead, need hülged istuvad praegu Keila-Joal barakis, kahe jalaga higistes kirsades ja järavad Reinu rammusat kala, omal vuntsid rasvast läikimas.”
„Vallavanem loodab järgmistel valimistel pääseda parlamendijungeks pinki nühkima.”
„Ei ta pääse varumehekski, jääb koondise kandidaadiks.”
„Pai, Stella ja Perro oleksid ka mõisasse valima lipanud, aga neil pole passi.”
„Nobe hääl maksab pool kilo vorsti.”
„Büroode püüdlikud poolpeded on hullemad kui marutaud.”
„Eesti on heal juhul ühe helikopteri riik.”
„Hiinast on linnugripp juba kohal. Apteekide, moblamastide ja liisingute mürk väänab eestlase ajud sõlme. Uuel aastal pidavat rohkem värdjaid sigima.”
„Vabariigi valitsus võiks mõneks ajaks jõulud Eestis üldse ära keelata. Paistaksime oma uuendusega maailmas silma, rahvas teeks rohkem tööd, jooks ja sööks vähem, Haigekassa ja Päästeamet hoiaksid terake kokku, jõuaksime kiiremini Euroopale järele.”
„E-valitsuses istuvad kristlikule maailmapoliitikale kuulekad kaasakoogutajad, toapoisilikud pugejad.”
„Nad ei julge rahva nussimise direktiividele vastu hakata, ise midagi otsustada, ega suuda ka oma ülbeid varganägusid taltsutada.”
„Tead, need parteid paljuski suurte sulide raha peal mulisevadki. Näe – kolm kahte ja kaks nelja – pane mulle maja kirja! Aga sina nillid väikest rida.”
Põline küla Harjumaal paikneb langeva pankranniku rüpes jääajajärgses nõos. Jõuluõhtune meretuul nuhutab üle ürgaja setteliustiku, mille liivasamblane pind kannab härmatanud männinutte. Väljas puhkeb mitmehäälse haukumise kanonaad, mehed tõusevad lauast, lükkavad kotad jalga ja astuvad pimedusse vaatama.
„Kes kurat siin kooberdab?”
Klähvivatest penidest saadetuna taarub ukseava valgusse mees kui tont, habe kirvena sorakil ees. Mehe silmad miilavad kui söed, ta luksub vammuses vappudes, rögiseb ja taob omale rusikaga ägedalt vastu rinda kinnitades: „Ma olen jõuluvana, aga ma olen rase. Andke mulle kohe sünnitusabi!”
Mehed on hetkeks tummad, aga nähes lumesoppa ninuli kukkuvat jõuluvana, haaravad nad vähkreval vennikesel kaenla alt kinni ja tassivad teise rehala õlesõnnikule tiine ute kõrvale. Suust vahtu välja ajav krõnksus mees hakkab seal tõmblema, aga talle antakse pikk lõuatäis viina ja tuhud näiksegi taltuvat. Mehed on siin ilmas palju näinud, nad ei lase end heidutada ja hakkavad jälle täringuid veeretama.
Samal ajal jõllab vana armiliseks kakelnud kõuts Rõss latris lösakil ägavat jõuluvana. Rõss on pehkinud lepakännu alt välja kraabitud uimase rästiku just pintslisse pannud, lakub vurre ja sihib verivärsket vigisevat elusliha.
Keskööl läheb rehalasse Siki, kes täringupokkerist enam ei hooli, tunnistab oma okses norisevat jõuluvana, kallistab just poeginud utte ja nutab natuke omaette. Aediku heintel vääksub vesiste silmadega rõõsk jõululaps, kellel on nukra talle pea.
Jõulujänes
Pole tähtis, kas maailm on materiaalne, näiv, reaalne või ideaalne, asjast või vaimust kantud. See kõik on postfilosoofiline pläma, uue keskaja skolastika, tühi tünnisõit, olemise teoreetiline assenisatsioon.
Pole tähtis ka see, kas elu väärib elamist või ei. Sest elatakse ja surrakse niikuinii, ja seda eriti dramaatiliselt jõulude eel. Näidake mulle inimest, kes siia jääks, kes end varem või hiljem surnuks ei jooks või ei sööks. Päikegi pole igavene.
Ainus küsimus, üksainus tõeline küsimus, mis inimese olemisele elamisväärse mõtte annab, on see: mida süüa jõuluks? See on eksistentsi alus ja niinimetatud filosoofia põhiküsimus. Tõepoolest – mida süüa jõuluks?
Pärast kartulikasvatuse algust pole Eestis suuremat nälga tuntud, veerand aastatuhandet on kartul eestlase põhitoidus olnud ja sel on krõbedaks küpsenuna kindel koht ka jõululaual. Niisiis, ka siga ahju ja hapukapsad hauduma!? Kuid kõik see on labasuseni kordunud, oleks vist aeg Jumalapoja sünnipäeva puhul midagi hõrgumat põske pista.
Kuna olen viimased kakskümmend aastat töötu filosoof, kutsusin põhiküsimuse asjus jõuluõhtuks appi kaks institutsioonivälist eksperti: kirjaniku ja jahimehe. Minu koduperenaine Reet askeldab parasjagu köögis, tuppa levib vastupandamatut aroomi. Kirjanik Kristjan ja jahimees Ants istuvad diivanil, mina tugitoolis, meie ees laual on marineeritud kuuseriisikad, hapukurgikesed, mädarõigas, mesi, must leib ja valge viin. Kuu selges detsembritaevas kerib kahanemise teed, kuid meie kereharimise varud on esialgu piisavad.
„Jah, muidugi, ma olen sinuga täiesti päri, jõuluks kalkunit teha oleks Ameerikat ahviv. Kuid mardipäevaks me juba hautasime puuküttega praeahjus omamaise hane,” meenutab Ants.
„Ja kadripäevaks teise hane, gaasiahjus,” lisab Kristjan.
„Korealane sööb koera, venelane viina, sakslane siga. Täna tundub teil tulevat midagi tummisemat, lõhnab nagu uluki järele.” Ants nuhatab, suleb silmad ja söandab pakkuda: „Arvan, et metssiga, aga noor – kesik või isegi põrsas?”
„Ei. Aga sinnapoole.”
„Pole asjatundja, aga põder see pole. Vahest hoopis mäger?!”
„Veel lähemale.”
„Olen mäkra söönud küll. Kui ma talt kasuka maha tõmbasin, hakkasid tihased varemetes kõlkuva korjuse kintsu pealt paksu pekki nokkima. Panime Jürkaga need kintsud praadima, ja teate – paremat praadi pole ma oma elus enam saanud. Aga täna tõotab tulla midagi
