aga nüüd, mil ta oma kunagiste sõprade ja tuttavatega harvemini lävis, oli ta järjest enam linna külge kleepunud, nagu tahaks oma vaba aega tulutult sulatada. Süü, et ta midagi õiget ja endale südantkosutavat ette võtta ei suuda, näris teda kõrgenenud rõhuga. See riun õõnestas rinda nagu vaakum, mis kiskus meeled kusagile ribikaarte ja õlgade ümbrusse klompi. Kas ta elul tõesti siis vähimatki mõtet ei leidunud? Millega õigustada iseendale ja teistele oma eksistentsi? Sõpru tahtis ta sel ööl veel vähem tülitada kui armukest. Sest see öö oli vaid iseenda ja väga lähedaste jaoks ning väga lähedane oli ta vaid iseendale. Kui sedagi?
Vaimus oli ta valmis kõmpima hommikuni, kes teab kuhu, aga kellegi juurde minnes pidi siis sellega ka suhtlema. Isegi loomaaia söödakuuris näis ta sebradest ja kulaanidest sõltuvat. Sel ööl tahtis ta tõesti üksi olla, mitte kedagi kohata, end piinata, füüsiliselt väsitada ja mingile selgusele jõuda. Küün jäi talle alati varuks. Selle kõrval tundus raudteejaama lehkav reisijatehoone lausa labasusena, kus ööbib ajatu rändmass. Korraks tekkis tal siiski kiusatus põigata katlamajja, kus teadis kütvat oma head tuttavat. Aga nägemus end sõltumas mürinast, masuudiligast, tuttava jutuvadast või haigutusist peletas idee sama kähku, kui see pähe oli tulnud.
Kõrgel avatud taevaluukidest langes laiu sulgkergeid räitsakaid. Sirge seljaga marssis ta läbi saju, musterdades lumevaibale korrapäraseid tallajälgi, mille valge vaikus jälle olematuks puuderdas. Kas nägi teda ükski inimene? Korraga sahises ja aeglustus ta kõrvale tukslev takso. Ees libiseva juhi peeglist kiikav ootus mõjus otse füüsiliselt lõikava pakkumisena ja hetkega enda sulgumisele sülitades vehkles teekäija otsustava viipe. Takso peatus, uks klõpsatas irvakile. Ta astus ligi, küsis ja saigi pudeli valget viina. Ports kuupalgast oli sellega küll läinud, aga vaikiv, jõudu andev sõber oli terveks ööks olemas. Igaks juhuks tuli ju end strateegiliselt relvastada, see avardas mängumaad ja võimalusi.
Aju otsese soovita, nagu iseendast, kandsid jalad teda mändide alla. Seal, linnaliiklusest kõrvalise puistu rajal ta peatus, korkis pudeli lahti ja neelatas vastutahtmist. Ebameeldiva aistinguga pidi ta oma narkootilist soovi rahuldama. Ja nõnda korduvalt.
Ta teadis seda merega külgnevat puistut, radu ja kraave. Vaevalt et neil varaseil öötundidel, neil lumme mattuvail hektareil peale tema veel keegi teine kondas. Mehes puudus vähimgi kartus, soov näha merd ajas teda otse rannikule. Aga teraselt vaikiv külm vesi mähkus mõnesaja meetri taga hallvalgesse hämusse, räitsakad surid vedelaks pinnaks, ta pilk ei suutnud läbi saju tungida ega sadamakraanade või korstnate tulesid eristada. Silmapiir kui avardav võimalus ja iseenesest välja puhastumisele kutsuv perspektiiv oli ta ees suletud.
Mõni minut nagu mõttetult sajusse vahtinud, lonkis ta piki rannikut edasi. Loomulikult puudus tal konkreetne siht. Märkamatult oli ta jõudnud kõrge rohelise plangu äärde. Ta teadis seda aeda, selle tagust ja väravat, ning sisenes territooriumile. Peatee oli hästi valgustatud, kumasid mõnede valvetubade aknad, aga hullumaja palatid olid enamikus pimedad ja sest tumedusest kiirgas rahutust. Esimest korda sel ööl tundis ta end ebakindlalt, lageda kartuses seisvat, kui peo peal vaadeldav. Ta oli tunginud intensiivsele vaimuväljale ja pidi nüüd end seesmiselt tasakaalustama, ümber häälestama, et säilitada oma psüühe suveräänsus.
Ringi vaadanud, nägi ta ühe bloki taga lagedamat platsi ja sellelt sihvakalt kõrguvaid mände. Läinud lähemale, märkas ta kõrge plangu vinkliga piirnevat, peaaegu sama kõrget traatvõrguvinklit. Nõnda moodustus sinna psühhoneuroloogiahaigla aianurka mõneaarine omaette jalutuskast, vist rahutute hullude tarbeks. Avarasse boksi viis lumme tuisanud lahtine jalgvärav.
Ta sõrmitses tsinktraadist piirdekudet, kujutles end lahterdatud jalutusalusena ega märganud ümbruskonna lumel ühtegi jalajälge peale iseenda astutute. Ka jalutusaiast kõrgusid sirged männitüved ja selle nurgas seisis puust välipeldik. Sinna ta suunduski.
Üpris korralikus peldikus oli pime ja karge, ta nuhutas, kuid ei tundnud vähimatki haisu. Ukse piilumiseks veidi irvakile jätnud, veendus ta, et ka välisõhk on puhas – saba ja sanitarideta. Ta krapsis tiku põlema ja uuris välikäimla sisemust – augul polnud kaant. Teise tiku põhja kukutanud, nägi ta habiseva leegi kumas roosteseks kuivanud vahtralehti ja mõnda kägrutatud paberit. Tikk kustus augupõhjas, jälle valitses pimedus ja vaikus.
Ta ei uskunud end olevat seesmiselt nii tühi, mahajäetud ja nukker nagu see peldik. Kuid milleski tundis ta selle hullupeldikuga ometi hingesugulust?
Mees tõmbas ukse haaki, istus, pidas aru ja rüüpas. Varsti oli päris hea olla, läbisegi tulid ja läksid mõtted, meenutused, kujutlused. Ta polnud end kunagi üheski ruumis nii hästi tundnud kui ses rahutute hullude välikäimlas keset lumesadu. Võibolla polnud siia unustuse ilmanurka juba pikki kuid ühegi hingelise jalg astunud. Väli oli puhastunud, mikromaastik ideaalne. Ta võis enesesse pöörduda.
Millest õieti oligi see nende viimane riid naisega alanud? Ah soo! Sellest beežist kleidiriidest. Juba lõuend maksis kohutavat hinda, vist oma viiskümmend krooni ruut. Värske idee palangus oligi ta kleidiriide alusraamile tõmmanud ja lateksiga üle kruntinud. Sellest tõusiski vastik kisa. Kuid põhjus peitus hoopis muus. Jah. Ta oli üldiselt põlatud kunstnik, üksildane, erialase hariduseta ja jäärapäine, kes oma suhtlemises ei osanud ühtegi ringkonda sisse pugeda ning käitus kummaliselt. Teda kardeti, välditi ega tehtud märkama. Kuigi nii mõnedki ta maalid olid vabariiklikel näitustel teiste hulka eksinult rippunud. Oma ülevaadetes libisesid kriitikud tast mõne dotseerivalt halvustava fraasiga üle, õiget sõpra ja metseeni tal polnud, nagu tellimusigi. Loomaaia talitaja kesise palgaga oli hüperinflatsiooni kaoses raske söönukski saada, mis siis veel rääkida aina defitsiitsemaist ja röögatult kallitest värvidest. Tal puudus vähimgi valuuta ja ateljee, kus rahulikult uute, ajastust tingitud materjalidega avangarditseda. Toanurgas nappidel vaikustundidel ette häälestunult midagi mõjuvat luua näis lausa võimatu. Plikatirtsu tuli lasteaiast tuua, talle tähti õpetada, sadadele küsimustele vastata. Naine näägutas niigi ja tegi mehe väärikust alandavaid etteheiteid. Loomaaia karges heinaküünis midagi geniaalset pintseldada paistis skisofreeniana, ometi peitus siin tõsine võimalus, milleks tal aga kahjuks puudus tahe. Nii oligi ta omadega üpris peldikus.
Ei, ta ei soigunud ega kippunud eriti väliseid olusid ja aega süüdistama, kuid eksistents muutus järjest absurdsemaks ja ta ei näinud vähimatki väljapääsuvõimalust. Vabadus oli seitsme sõnniku alla mattunud, tõde tosina taba ja tabu taga.
Ometi oli Eesti iseseisev ja ülemaailmselt tunnustatud riik. Ent santki seisis ise oma puujalal ja loomulikult peeti maailmademokraatias luukajat teiste kodanikega võrdõiguslikuks. Eeh, elu, eluke – härgtüütult veniv sitane, hämatud elu närul ja armsal isamaal. Aga mida ta ise oma kolmekümne kolme aasta jooksul selle sandistatud isamaa hüvanguks teinud oli? Midagi siiski oli! Ehk maksid need paar tema meeletut aastat kodanike komiteede liikumises rohkem kui sadade tuhandete teiste kohusetruude kaasmaalaste rügatud tööaastad moodsa orjuse rutiinis?!
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек,
