maad pingeline vaikus. Reet istub sirgeselgselt, kuid nagu süüdlasliku ilmega, pea langetatud.
„Ah, tühja sellest,” lööb Ants käega, „elus on hullematki söödud. Ma sain sõrmeluude ja neid pelgava koera pealt kohe aru, et ega see õige ulukiliha ole. Üks ketilüli või saapapaela ots jäi guljaši seest kah hammaste vahele. Aga et see roheliseks värvitud juustega punkar Jänes just maanteel tuias… Pole midagi, jätkame oma püha õhtusöömaaega. See Jänes on Jumalapojale palju lähedasem, hoopis meelepärasem sakrament kui mis tahes mäger, karu, kalkun, nepp, halljänes, walesi küülik või teder.”
Reet ohkab kergendatult. „Palun tõstke endale veel veidi püha Jänest.”
Ja me tõstame, vaikides, hardalt, ad maiorem Dei gloriam.
Öine rebane
Iial ei või teada, kuhu olud sind suunavad. Ja kas ongi saatuses mingeid juhuseid, kui uperpallitavaimgi elu tundub tagantjärele ainuvõimalik.
Pesitsesin ühes alevi tüüpi eeslinnas, kus mu jaoks ei kehtinud ei kell ega kalender. Üle pikkade aastate julgesid inimesed jälle jõule pidada, võis olla juba teine püha. Õhtul vajus mu ajutisse üürikambrisse säärane vaikus, et vahaküünla leek tardus otsekui seiskuvast ajast tihenenud õhku ja väiksemgi mõte näis rippuma jäävat. Millised ideaalsed tingimused vaimseks loominguks! Aga ma ei kirjutanud ega lugenud ridagi. Närvilikuma ümbrusega harjununa põgenesin ma sellest marcelproustlikust kapslist. Ja siis jälle!
Kunagi kümneid kordi läbilongitud tänavad tervitavad vastlangenud külmapuudriga, vaikivates majades kumavad aknad, mõnedel seisavad isegi elektriküünlad ning selginud taevas paistavad tähed. Mitu tundi kõnnin ma mööda alevit ega kohta ainsatki inimest. Vaid mõned penid klähvatavad aedade tagant. Lõpuks ei leia ma enam tänavat, kuhu põigata – kõik teed on täis mu saapajälgi. Olen tuianud nagu jänes, kelle jälgede sasipundart pole võimalik harutada.
Justkui iseenese eest põgenedes keeran lepikusse. Poole sääreni sees, suman üle lumise aasa. Sõbraks üks kuusk, mille vetruva täägi rihin lõikama Kuud. Ja võimsate harudega tammed, hoidmas nahkjasraudseks kähardunud lehti üle raagunud sarapiku vaiapuntide.
Ennäe! Kusagilt lumme mattunud kuusehakatise alt ehmub putku jänes, kes tulistjalu mõne hetkega lagendiku veeru alla kaob. Asun haavikuemanda jälgedele. Nagu rebase paroodia – eriti just siis, kui seisan harkisjalu kõhklevana kahtlaselt tumendava kraavi pervel. Aga teisele poole jääb huviäratav, veel tundmatu tee. Ja jänes. Seepärast ma hüppangi.
Pole enam aega püksisäärtelt kaldakõdu kaapida, ragistan kähku läbi hõreda võseriku üles ja kahlan need viimased meetrid. Et siis jälle inimeste teel seista. Ja mis kummalisel veel?
Sirgelt nooldub see aleviku piir süngesse tunnelisse. Igatahes taevas näib olevat varjatud kokku löönud latvadega, kui ma sellesse gigantsesse üska suundun. Paarsada meetrit eemal, kokku kaardunud allee taga, kutsub samasugune laterna kunstvalgus, nagu see mind ka selja tagant saadab. Jääb üle vaid minna. Nagu kuuvalgusest tõugatud tõbine.
Tõesti, sammun oma tegevust ja rada adudes ühegi mõtteta. Isegi jänes on teadvusse taganenud ning selles vahetuses pole midagi tähelepanuväärset. Nagu kaluri vints kerib kere oma ergunoota sügavamale lootuses sinna midagi südantliigutavat vedada. Tunnel juba lõppebki. Ja kohe seal, kollase valguse madalikul taban ma imeväärse jälje. Väike kaarjas lekaalikujuline päkaovaal ja eraldiseisev kontsatäpp puhtal, kreemjaks sulanud taevavahal. Hetkega liigub kujutlus läbi saapa ja takerdub kusagil abstraktses, kuid magusas jalas. Järgmine… Järgmine! Järgmine? Aga oh üllatust! Järgmise jälje leian ma alles kolme-nelja meetri tagant ja ülejärgmise eelmisest sama kaugel! Värsket lõhna nuhutanud rebasena või hasartse hagijana liigun ma siiski paralleelselt jäljereaga, tunnistades iga sülla takka peibutavat märki. Ja ainult vasakut!
Varsti seisan ma hämmelduses selsamal puiesteel ega suuda õhetusest auravana midagi taibata. Kas tõesti on jänes libaks moondunud? Või vanasarvik ise keskööl oma vasakut vedrutanud? Või elastne sportlanna ikkagi hüppelihaseid katsetanud? Aga miks just kõrgekontsalises saapas, ühel jalal ja nii pikalt selles pekki kasvatavas asulas, kus keskmine emand kaalub vähemalt viis puuda?
Seisan nagu inimese lendamist tunnistanu ega oska enam midagi arvata. Valvsalt liigun siis jälgedel edasi ning veendun tummalt korduvas märgis. Pilku üles tõstes avastan, et vahepeal on tökatikarva taevas hakanud jäätolmu pudistama. Ja eemalt paistab üks maamaja – endisaegne talu – läbi talviselt helenduvate korallpuude. Ning mis ebamäärane asi seisab seal teepervel?
Uudishimust ja ärevusest survel südamega liigun ma lähemale, nähes enda ees mõnemeetrisele intervallile tihenenud vasaku jala saapajälge. Lähenen teepeenral imelikule riistapuule. Veel mõned sammud ja… Soome kelk!
Muidugi oli mu Jänes seal oma libisemise lõpetanud ja paremagi talla templeid lumme vajutades naiselikul kõnnil väravasse suubunud. See jäneslik daam! Ja alles selle neetud tõukekelgu, selle roomava hiidritsika sabast, selle jalasekaksikuist eristan ma lõpuks vaevunähtavad viirud, mille teravad lõikehaavad niiskes lumes kiiresti kokku olid vajunud ja mis mulle enne eristamatuks olid jäänud.
Säh sulle liba! Ja mulle meenub, et talvine rebane liigub eriti meelsasti just udusulgedena langevas lumes, mis katab kõik jäljed ka imelises jõuluöös.
Kaheksas
„Värdjas! Mölakas! Võtmed siia! Et su varjugi siin poleks! Ole neetud!” Need vihaga kriisatud sõnad ja uksemürts veel kõrvus kõlamas, sammus ta talvisel teel. Külmas korbatanud lörtsimügarad praksusid taldade all, jääl kilgendas neoon.
Jälle oli ta oma kohtlase naeratuse ja irinat seediva vaikimisega naise purskama ärritanud ning väljavisatuna öhe taandunud. See oli järjekordne lõpp, justkui polekski neil lõppudel veel lõplikku lõppu tulnud.
Küll oli ta nüüd prii võtmetest ja sellega nagu miskist enamast. Tundes, et pole ise silda süüdanud, adus ta sõimu kumast vabadusse tõugatuna oma varju raskust. Ees ootas tühjus, teadmatus ja talvine tee.
Varsti astus ta mööda maanteed, masendus oli lahtunud, öised autod huugasid teekäijast mööda, kõigil oli oma siht ja rutt. Ainult tema üksi näis eesmärgita lonkivat. Kodutus oli talle varasema kolmekümne kolme aasta jooksul liiga tuttavaks saanud, et end veel traagilisemalt tunda. Kümnetes kindla peavarjuta olukordades karastatud, tundis ta nüüd sammudes pigem väikest rõõmu valikuvabaduse ja teadmatuse üle. Ta lükkas oma valikut edasi, justkui ihanukski poolteadlikuna jõuda sinna, kuhu jalad juhuslikult kannavad. Kuigi ta uskus, et maailmas pole midagi juhuslikku. Kõik allus mingile seadusele, mida ta loomulikult mõista, isegi tunnetada ei suutnud.
Tal oli ka nimi, aga sel pole maailma palge ees mingit tähtsust nagu vist sellelgi, et ta astus jõuluöös. Päeval töötas ta loomaaias, sinna võinuks ööselgi pugeda, sest ta teadis aiaauku ja küünivõtme asukohta. Mitmel-setmel varasemal kriitilisel ööl oli ta pehmes heinalademes tukkunud, kõrval krõbistavaid kabjalisi kuulanud ja närvilises poolunes hommikuks kuidagi välja puhanud. Loomade juures oli ikkagi rahulikum kui inimeste köetud korteripugerikus. Loomaaed oli hooti lausa asendamatu töökoht, kus võis alustada otse „voodist”. Aga liiga tihti ei tahtnud ta seda moodust kasutada.
Nõnda kõndiski ta loomaaiast mööda, keeras väikeste eramajade kvartalisse, eksles tänavail ja mõtles oma variantidele. Armuke elas linna teises otsas, õigemini teises linnas, kuhu jõudmiseks oli tal küll taksoraha ja isegi viitsimist kõndida. Kuid ta tundis sel vaiksel tänaval, et kui ta salakallim elaks kas või sealsamas üle aia, ei tahaks ta praeguses meeleolus teda, vaid pigem küll iseennast tülitada ja sundida. Nii väga
