tundis, kuidas nägu õhetama lõi, kui ta silmad tekstist üle lasi. Teksti oli üle kolme täislehekülje, see oli kirjutatud isiklikust vaatenurgast ning kirjeldas süngelt ja lähedalt kogu sündmuste arengut kuldses saalis. Bosse ei olnud vist mõrvarit näinud, polnud taibanud, et paar, keda tulistati, oli maha kukkunud, polnud märganud, kuidas mõrvar saalist lahkus. Ikkagi õnnestus tal lugu kokku kirjutada: saal ja valgus, tants ja soojus, veri ja karjed.
Ja ta tantsib minuga, me tantsime kuldses saalis „Mälardrottningeni” silme all, ta on mu käte vahel nii kerge ja ma tahaksin jääda siia alatiseks…
Annika luges lauset kolm korda ja tundis, kuidas süda hakkab kiiremini lööma.
„Kohvi tahad või?”
Annika noogutas.
Nad istusid seina äärde diivanitele, kohvitass ja ajalehed käes.
„Kuidas sissepääsu juures turvakontroll oli?” küsis Berit ja pani oma tassi valgele salvrätikule. „Metalliotsijad? Kotid lasti läbi röntgeni? Teid katsuti läbi?”
Annika voltis Konkurendi kokku ja turtsatas.
„Üldsegi mitte. Kappasime kõigepealt suurest sissepääsust läbi, tead küll, see võlvialune Hantverkargatani poolt, üle siseõue ja siis üles nende uste juurde, mis viivad otse sinisesse saali. Seal pidime mõne minuti sabas seisma ja oma kutset näitama, ja sees me olimegi.”
„Tõsiselt räägid või?” küsis Berit kahtlevalt. „Ütle mulle vähemalt, et kutse oli elektrooniline.”
Annika võttis lonksu kohvi ja raputas pead.
„Trükitud, must tekst kreemikal paberil. Mulle ei paista see endiselt usutav,” ütles ta, vaadates robotfotot ajalehe esiküljel. „Kuigi ma ei saa aru, mis valesti on.”
„Sa vist nägid teda päris hästi.”
„Nii umbes kaks sekundit,” vastas Annika. „Kõigepealt oli tunne, et ma ei mäleta üldse midagi, kuid politseinik seal profiiliosakonnas oli väga osav. Ta noppis mu alateadvusest välja pildid, mille olemasolust mul aimugi polnud.”
Ta koputas endale vastu pead.
„Oli vist päris ebameeldiv,” ütles Berit.
Annika vajus diivanil natuke kössi, vaatas tühja pilguga suurt tekstiilitaiest seinal.
„Kõigepealt ajas õudselt naerma,” lausus ta ja hääl kostis palju nõrgemana. „Täitsa lahe oli vaadata, kuidas vanamees ümber kukkus, ma arvasin, et ta on täis. Aga siis kostis nagu paremalt karjatus, see võimendus üha, kuni juba kõik karjusid ja orkester katkestas mängimise. Siis jätkus karjumine kõikides saalides ja käis nagu kuidagi lainetena…”
Berit viivitas natuke aega, kui Annika vait oli jäänud.
„Mida turvamehed tegid?”
Hallid ülikonnad, juhtmed pea küljes.
„Õhtusöögi ajal seisid nad altaanil kuldse saali kohal ja siseõue sammaskäigus. Kui tantsima hakati, siis liikusid nad rohkem laiali, paljud olid Printsi galeriis, kus istus kuningapaar. Teised olid all sissepääsude juures, ma oletan. Üleval tantsusaalis polnud peaaegu ühtegi. Aga kui Caroline oli ka maha kukkunud, tulid nad jooksuga, neid tuli igast suunast ja nad piirasid sisse kõik juuresviibijad, me ei tohtinud enne ära minna, kui meid on üle kuulatud.”
„Nii et sa nägid, millal meest tulistati, nägid seda ka, kuidas naine pihta sai?”
Annika pistis sõrmed juustesse ja lükkas neid tahapoole.
„Ma ei tea,” vastas ta. „Ma vaatasin talle otsa, kui ta ise avastas, et teda on tulistatud, rinnust purskus nagu tõeline juga, umbes nii…”
Ta näitas käega.
„Ja siis ma kukkusin, mind tõugati ja ma sattusin põrandale täpselt Caroline kõrvale, tema kõrval oli üks mees, kes hoidis käsi tema südame kohal ja sõrmede vahelt pulbitses veri, helepunane veri, nagu õhumullidega…”
Ta tõstis käed korraks silme ette, et ei peaks seda pilti nägema.
„Uhh kui kole,” ütles Berit. „Kas sa ei peaks kellegagi sellest rääkima?”
„Mingis kriisiabi rühmas või?” küsis Annika ja ajas end sirgu. „Ega ei pea küll.”
„Miks mitte? Paljud on sellistest kohtadest abi saanud.”
„Mina mitte,” vastas Annika, ja järgmisel hetkel hakkas ta mobiil helisema.
See oli Nael, uudistejuht.
„Oli sul täna muidu plaanis siia ka tulla või võtsid puhkuse?”
„Ma olen juba tööl,” vastas Annika.
„Väga hea. Siis sa vast juba tead, mis juhtunud on?”
Annika tõmbus üleni külmaks.
„Mis asi?”
„Terrorirühmitus Neue Jihad on süü Nobeli mõrvade eest enda peale võtnud.”
Toimetus oli peaaegu inimtühi. Annika Bengtzon ja Berit Hamrin tulid jooksuga sööklast, kotid ja mantlid kaenlas. Patrik Nilsson istus ja luges uudistelaua juures telegramme, Nael rääkis erutatult telefoniga, žestikuleerides samal ajal eemal fotoosakonnas istuvale Pildi-Pellele.
Anders Schyman pühkis õlgade pealt lund maha, tõmbas mantli seljast ja heitis selle ühele vabale kontoritoolile.
„Kas käime veel korra läbi?” küsis ta ja kuulis ise ka väsimust oma hääles. „See atentaat esindab kuritegevuse liiki, mida me pole Rootsis varem näinud. See tähendab, et me peame olema väga teadlikud eetilistest piiridest, järgima hoolikalt Rootsi seaduste täitmist.”
Kiiresti lasi ta pilgul üle kontorimaastiku libiseda, keegi töötajatest polnud maganud rohkem kui paar tundi, vingumiseks polnud õige hetk.
Uus aeg, mõtles ta ja istus raskelt toimetuse diivanile.
Nael pani telefoni pauguga hargile ja kahmas kätte mõned paberid.
„Neue Jihad,” ütles ta, „moslemite terrorirühmitus, kelle peakorter on Saksamaal. Kapo on sellist asja pikisilmi oodanud. Poole tunni eest panid terroristid teate ühte Berliini serverisse, kus nad võtavad enda peale vastutuse „juudi fašisti ja sionisti Aaron Wieseli, surma väärinud uskmatu” mõrva eest. Tunduvad olevat uutmoodi mõtlevad algatusvõimelised kutid, ja kui vaadata seda, mis nad seni on saavutanud, tuleks nendega ka edaspidi arvestada. Patrik tegeleb terrorismiekspert Ranstorpiga, me proovime kaardistada grupeeringu varasemaid atentaate ja vaadata, kui lähedalt saab neid al-Qaidaga seostada.”
„Üks asi ei klapi,” ütles Annika Bengtzon.
Annika ja Berit Hamrin olid pannud oma üleriided peatoimetaja märja mantli peale ja istusid toimetajate kohtadele uudistelaua otsas.
„Mis?” küsis Patrik.
„Wiesel ei saanud surma,” sõnas Berit.
Naela valdas hetkeks segadus ja ta vaatas neid üllatusega, mis
