oli tühi.
Ta ei olnud koju tulnud.
Hirm võttis võimust, mis võis olla juhtunud? Mispärast pidi ta pidevalt ohtlikesse olukordadesse sattuma? Nobeli õhtusöögi kajastamine ei võta ju ometi tervet ööd? Millest seal veel kirjutada peale Silvia kaelakee?
Ta pööras pilgu lakke ja neelatas.
Tunne tuli talle tuttav ette. Ta ärritus üha sagedamini, see hõõrus nagu kivi kinga sees. Miks ei võinud Annika mõelda sellele, et nad on abielus ja neil on lapsed!
Samal hetkel kuulis ta esikus välisust avanemas. Mööda põrandat liikus kerge tuulehoog, kui koridoriõhk katsus keskkütet ja talvekülma tasakaalustada.
„Annika?”
Naine pani esikus tule põlema ja heitis pilgu magamistuppa, ise kikivarvul.
„Tere,” sosistas ta. „Kas ma äratasin su üles?”
Mees surus end sügavale madratsisse, tõmbas teki ülespoole ja proovis naeratada.
Polnud ju Annika süü.
„Ei,” ütles ta, „kus sa olid?”
Annika istus tema voodipoolele, inetu jope ikka veel seljas, ja nägi imelik välja.
„Kas sa õhtul uudiseid ei kuulanud?”
Thomas kohendas patju ja upitas end pisut ülespoole.
„Ma vaatasin kolme pealt sporti.”
„Nobeli pidustustel toimus tulistamine, ma seisin kõrval ja nägin pealt. Olen öö otsa ülekuulamisel istunud.”
Mees vaatas Annikale otsa, nagu oleks too kusagil eemal, nagu ei istukski sealsamas voodiserval. Kui ta käe välja sirutaks, ei ulatuks ta naiseni, ei saaks teda kätte.
„Kuidas selline asi juhtuda sai?” küsis ta kõlatult.
Annika tõmbas oma jõledast kotist välja ajalehe, värske trükivärvi lõhn tungis ninna ja Thomas pani lugemislambi põlema.
NOBELI MÕRVAD – politseihaarang öösel.
Kõik Nobeli pidustuste atentaadist.
Pahviks lööduna võttis Thomas ajalehe ja vahtis inimesi, kes pildil klaase tõstsid: tumedapäine naine ja üks peaaegu kiilaspäine mees, mõlemad naeratavad, mõlemad piduriideis.
„Kas meditsiinipreemia laureaat lasti maha või?” küsis ta.
Annika kallutas end üle tema ja osutas naisele.
„Tema tapeti ära. Caroline von Behring. Ta oli Karolinska Instituudi Nobeli komitee esimees. Ma nägin pealt, kuidas ta suri.”
Annika tõmbas jope seljast ja ohkas hääletult, jäi istuma, pea norus ja õlad längus. Ta hingas justkui pisut nohinal.
Kohemaid oli ta tagasi mehe juures, Thomasel avanes võimalus lohutada.
„Anka,” ütles ta ja tõmbas naise endale kaissu, seelik kahises, kui ta mehe otsa vajus. „Kõik on hästi, sa oled ju nüüd minu juures.”
Annika tõmbus eemale, kummardus oma jopet võtma, tõusis püsti ja läks esiku poole.
Vahemaa, mille ta nende vahele tekitas, ajas mehe uuesti närvi, ärritus segunes pettumuse ja pahameelega.
„Mul on ministeeriumis täna Per Cramnega koosolek!” hüüdis Thomas naisele järele, tarbetult valjusti. „See on minu jaoks tähtis päev!”
Talle tundus, et kuuleb naist külmikut avamas ja midagi klaasi valamas.
Annika ei vastanud.
Teema: Surma varjus
Saaja: Andrietta Ahlsell
Emil, Emil, Nobeli perekonna vendadest kõige noorem ja kõige heledapäisem, see, kes tantsib ja naerab kõige rohkem.
Kuidas Alfred teda armastab.
Emil, kes on just lõpetanud Uppsalas gümnaasiumi, Emil, kes loodab oma õpinguid jätkata Tehnoloogilises Instituudis, Emil, kes tahab saada samasuguseks kui suur vend, samasuguseks kui Alfred.
Vabal ajal abistab ta suurt venda tema töödes, oi, millise innuga ta töötab – ja ta on nii tubli! Ta on varsti nii osav, et hakkab vastutama nitroglütseriini tootmise eest, mida kasutatakse põhjapoolse raudteevõrgu rajamisel, tuleb uus ühendus, osa uuest ajast.
On laupäeva hommik, 3. september 1864, ta seisab taraga piiratud platsil Alfredi laboratooriumi ees ja puhastab glütseriini koos koolikaaslase C. E. Hertzmaniga, selges õhus on nende hääled peaaegu kuulda, tuules hõljub sügise eelaimus.
Ehk kuuleb neid ka Alfred. Võib-olla kuulab vanem vend pealt nende naeru ja juttu, kui ta seisab oma lahtise akna all peahoone alumisel korrusel ja vestleb insener Blomiga.
Ja siis, kell pool üksteist, läbistab Södermalmi raputus, vundamendid pragunevad, aknaklaasid purunevad ka Kungsholmenil teispool Riddarfjärdenit. Kogu pealinna kohale kerkib suur kollane leek, tuli, mis muutub õige pea tohutuks suitsusambaks.
Alfredit tabab lööklaine akna all, ta lendab põrandale, pea ja nägu vigastatud. Puusepp Nyman, kes juhtub parajasti tänaval mööda minema, lendab tükkideks. Kolmeteistaastane jooksupoiss Herman Nord ja üheksateistaastane Maria Nordqvist saavad samuti surma. Emili ja tema kaaslase Hertzmani surnukehad on nii moonutatud, et algul ei suudeta isegi kindlaks teha, mitu inimest seal surnud on.
Hävitustöö laboratooriumi piirkonnas on tohutu, jäägitu. Posttidningen kirjutab napisõnaliselt: „Vabrikust ei jäänud järele muud kui mõned laiali pillutud söestunud rusud. Kõikidel läheduses asunud elumajadel ja ka neil, mis asusid teisel pool lahte, olid peale aknaklaaside küljest lennutatud ka aknaraamid ja katusekarniisid.”
Stockholmlased räägivad „Nobeli kõmakast” veel aastakümneid.
Alfred ise läheb järgmisel päeval tööle.
Ta ei räägi õnnetusest iialgi. Ta kirjutab sadu kirju, kuid ei maini seda sõnagagi.
Ja ta ei abiellu kunagi. Ta ei saa kunagi lapsi. Ta kingib oma elutöö nendele, kes viivad inimkonda edasi rahu, leiutiste ja kirjanduse kaudu.
Kirjavahetuses kirjeldab ta oma suurt üksindust, oma sügavat tühjusetunnet, oma närivat rahutust.
Mitte kunagi kodus, üksnes teel.
ANNIKA KÕNDIS mööda pikka koridori, millel ei paistnud lõppu tulevat. Suured kristall-lühtrid kõikusid ta pea kohal, klaasitükid klirisesid ja kriipisid, kuigi õhk seisis paigal.
Kaugel eemal, nii kaugel, et seinad sulasid peaaegu ühte, nägi ta nõrka valguskuma.
Ta teadis, mis see on.
Seal seisis Caroline, Caroline von Behring, surnud naine, ta ootas Annikat, kuid Annika pidi kiirustama, ta pidi jooksma, see oli väga oluline, ja otsekohe tõusis tuul, koletu vastutuul, mis lõi kristall-lühtrid laes kõikuma, kõik kriiksus ja kilises ja helises tema kohal.
