kindlam.”
Schyman vaatas neid silmanurgast, otsustas mitte sekkuda.
Nael laiutas käsi.
„No kust mina tean? Võib-olla koostasid nad teate enne atentaadi sooritamist, ja siis ei saanud seda enam muuta. Ja ettevõtmine kui selline neil ju õnnestus, nad pääsesid sisse ja tulistasid teda Nobeli õhtusöögi ajal.”
„Enne,” ütles Berit, „enne atentaadi sooritamist.”
Nael näis rahulolev.
„Jah, täpselt. Politseis on kell kaks pressikonverents, ma mõtlesin, et Patrik võiks selle ära teha, kui sul midagi muud ees ei ole, Patrik?”
Patrik Nilsson klõpsas uudised kinni ja haigutas laialt.
„No jah,” vastas ta, „ma tahtsin keskenduda Ranstorpile, kuulata natuke maad oma allikatelt kaitseuuringute keskuses.”
„Hästi, siis võtab Annika pressika,” ütles Nael ja valmistus jätkama.
„No jah,” ahvis Annika, „ma tahtsin keskenduda von Behringile, kuulata natuke maad oma allikatelt Karolinska Instituudis.”
Berit hakkas itsitama, Anders Schyman ärritus.
„Kas me läheme sellele pressikale või ei?” küsis ta natuke liiga valjusti.
„Ma võin ise minna,” lausus Berit naeratust varjates.
„Kas me perekonnaga ei räägi?” küsis Schyman. „Caroline von Behringil pidi ju lähedasi ka olema? Mees, lapsed, vanemad?”
„Ei ole vastust saanud,” teatas Patrik.
Nael andis endast parima, et ülejäänud ülesanded välja jagada, kuid nagu ikka otsustasid reporterid ise, mida nad tegema hakkavad.
Selles ajalehes kuluks natuke rohkem distsipliini ära, mõtles Anders Schyman. Organisatsioon ei toimi enam, see tuleb üle vaadata. Edaspidi ei ole enam miski endine.
„Mõelge veebile, kui väljas olete,” ütles ta samal ajal, kui kolleegid valmistusid laiali minema. „Tähtaegu enam pole, ainult pidev uuendamine. See on meeskonnatöö, pidage meeles! Annika, kas ma võiksin sinuga rääkida?”
Reporter peatus poolelt sammult, käes riided, ajalehed ja märkmeplokk.
„Mida?” küsis ta.
Mees seisis talle piisavalt lähedale, et teised pealt ei kuuleks.
„Sa jääd endale kindlaks, et ei saa midagi kirjutada sellest, mida nägid?”
Annika oli kahvatu, mustad rõngad silmade all.
„Mitte mina ei jää endale kindlaks,” vastas ta, „vaid ajalehe jurist. Tema arvates tuleks Rootsi seadusi täita.”
Ta keeras selja ja läks oma nurgakabineti poole, kuhi kammimata juukseid ja kõhn väike selg.
Viha tärkas kusagil vöökohas ja kerkis kõrisse välja. Mõte vilksatas läbi Schymani aju, enne kui ta suutis selle peatada:
Ma pean temast lahti saama.
Annika pani oma klaasboksi ukse kerge pauguga kinni. Schyman oli muutunud talumatuks. Öösel oli ta käitunud tasakaalutult, nüüd jättis ta kogu uudistevaliku Naela hooleks, kellel oli riigi halvim analüüsivõime. Jumal tänatud, et Naelast oli nii lihtne üle sõita.
Pean eemale hoidma, mõtles ta ja lülitas arvuti käima.
Berit võttis politsei pressika ja pidi seejärel minema haiglasse haavatud turvameest vaatama, too oli toibunud ja valmis oma lugu rääkima.
Jälle üks Robinsoni-wannabe, mõtles Annika ja kahetses sedamaid.
Mõlema surnud turvamehe perekonnad olid keeldunud kommentaare andmast. Berit oli juba käinud lilledega kaastunnet avaldamas, kuid keegi polnud tahtnud sõna võtta. Meditsiinireporter pidi Wieselit taga ajama, tema seis oli endiselt üsna sant. Sjölander oli USA-s ja kontrollis kristlastest paremäärmuslasi, Patrik ja mõned veebist pidid hoidma ühendust politsei ja uurijatega.
Ta läks ajalehearhiivi, seejärel veebi, otsis andmeid Caroline von Behringi kohta.
Nii mõjuvõimsa naise kohta on ta ütlemata anonüümne, mõtles Annika.
Mitte ühtki teist töökohta peale KI. Mitte ühtki ülesastumist meedias peale ametialaste sõnumite, lühikesed teadaanded, kui teda oli edutatud, mõned tsitaadid seoses meditsiinipreemia laureaatide väljakuulutamisega.
Alles päris viimastel nädalatel esines Behringi nimi pisut intrigeerivamas kontekstis: tänavuse preemia andmine Wieselile ja Watsonile.
Ta avas kärmesti mõned W&W-i tüvirakkude uurimist puudutava debati mõtteavaldused.
Seal olidki rünnakud, mis iseloomustasid Karolinska Instituuti kui saatana käsilast, äraostetud ja korrumpeerunud ja täiesti moraalilagedat asutust. Ühelt Ameerika saidilt leidis ta von Behringist saba ja sarvedega pilapildi, ühel teisel oli kujutatud Alfred Nobeli Frankensteini koletisena, pildi all kiri: Is this what the Committee wants?
Seal oli ka tulihingelisi kaitsekõnesid teistelt teadlastelt, vabatahtlikelt kangelastelt, kes võitlesid haiguste hävitamise nimel.
Küsimus oli selles, kas tohiks kasutada kunstlikul viljastamisel üle jäänud munarakke, vahetada nende rakutuuma ja neid uurida. Just seda tehnoloogiat, niinimetatud teraapilist kloonimist kasutati ka siis, kui teadlased lõid kloonitud lamba Dolly.
Kõige tuntum tüviraku-uuringute eestkõneleja USA-s oli nüüdseks siitilmast lahkunud filmikangelane Terasmees Christopher Reeve, kes murdis ratsaõnnetusel kaela. Koos seitsme teadlasega kaebas ta president George W. Bushi kohtusse selle eest, et too oli tüvirakkude uurimise peatanud. Reeve lootis viimse hetkeni, et oleks saanud uue tehnoloogia abil taas jalule tõusta.
Annika klikkis edasi interneti ammendamatus varamus – mis imenipiga oli ta omal ajal suutnud infot leida, kui internetti veel olemaski polnud?
Ta leidis ühe joonealuse märkuse raamatust pealkirjaga „Eetika ja geenitehnoloogia. Filosoofilised ja religioossed vaatenurgad geeniteraapiale, tüviraku-uuringutele ja kloonimisele”, ning sealt ilmnes, et uurimisele avaldavad kangekaelset vastupanu ennekõike katoliiklased ja protestandid.
Lääne kultuurid on muutunud nii individualistlikuks, et munarakkudele omistatakse inimese väärtus.
Juutidel seevastu ei ole sellest erilist probleemi, et inimese embrüoid kokku sätitakse. Võimalust päästa elu peetakse tähtsamaks kui embrüo inimõigusi. Inimene on Jumala tööriist loodu parandamiseks, meie ülesanne on olla viljakas, täita maailm inimestega ja see hõivata. Kui geenitehnoloogia saab sellele kaasa aidata, siis milles küsimus.
Ka islam paistab arvavat, et tüviraku-uuringud on igati mõistlikud. Enamik usuharitlasi tahab uurimist lubada, kui see tuleb inimesele kasuks. Nende maailmas saab lootest täisväärtuslik inimene alles siis, kui see omandab hinge, ja see sünnib sada kakskümmend ööpäeva pärast viljastumist.
Kui siin on mängus olnud al-Qaida käsi, siis ei ole vähemasti motiiviks see, mis Wieseli katseklaasides oli, mõtles Annika ja siirdus tagasi Caroline
