vapustatud ja ülitänulik, et sai nendelt kiindumuse märgiks niivõrd hinnalise eseme. Kingituse ettevaatlikult paberi seest välja võtnud, oli ta tajunud Jakey erutust ja Clemi vaevumärgatavat rahutust. Tema siiras rõõm oli mõlemad õnnelikuks teinud ning isa ja poeg olid nagu kaks meest omavahel kergendatult pilke vahetanud, mis tema meelest oli eriti armas.
„See meeldib mulle väga. Imekaunis,” lausus ta, asetas vaasi lauale, libistas sõrmega üle pinna keerduvate vagude ja kallistas seejärel Jakeyt. Clemi ta ei kallistanud: Clem pole sedasorti mees, keda võiks niisama lihtsalt emmata; ta on hoopis teistsugune kui tema ema Dossie või õde Emily. Esiteks on Clem päris pikka kasvu ja hästi kõhn, peale selle on temas midagi karmi – seda väitis kunagi Dossie, kes kasutas just niisugust väljendit: „Clem on sellise karmi olekuga, kas pole?” – ja selles mõttes isa Pascali moodi. Jannale meeldib isa Pascal, sest ta ei esita kunagi küsimusi ega arvusta teda, ja seetõttu on just tema see inimene, kellele ta üle hulga aja rääkis oma elust: näiteks oma isast, kes lasi jalga juba enne tema sündi, ja emast, kes oli sel ajal veel ise lapseohtu. Sellest, kuidas nad pidevalt ringi rändasid ja kuidas teda hiljem ühest kasuperest teise saadeti, sest ema jõi, ja kuidas ta kasuvanemate juurest ära jooksis, et üles otsida oma ema.
„Me tundsime reisimisest puudust,” rääkis ta isa Pascalile. „Me olime pidevalt teel. Erinevatesse paikadesse. Kui ema viimaks ratastooli jäi, ei suutnud ta seda välja kannatada. Mina olen samasugune. „Ronge mööda sõitmas aknast näen, on külm ja nukker veebruar käes…” Ta ümises seda viisi. „Ise ka ei tea, miks.”
„Me kõik oleme palverändurid,” lausus isa Pascal mõtlikult. „Nii või teisiti, kas pole? Alati millegi otsingul.”
Janna seob salliotsad kuklale sõlme ja seisatab, et avaldada austust trepi kõrval suures vaasis kasvavatele võõrasemadele: kreemikasvalged, kuldsed ja purpurpunased õied pööravad oma kenad siidised näod talvise päikese poole. Ta keha läbib värin ja ta tõmbab sooja villase jaki hõlmad tihedamalt ümber keha. Selle jaki kinkis talle Dossie. Jakk ulatub peaaegu põlvedeni, on õmmeldud pehmest kreegivärvi villasest kangast ja on elegantne, aga ühtlasi oh, kui soe. Sel korral kingi avanud, ei suutnud ta varjata oma tundeid, ning kui nad Dossiega teineteist embasid, särasid ka Dossie silmis pisarad. Just sellised hetked on tema jaoks erilised. Dossiel aga on neid hetki palju: kauniks hetkeks võib saada kohvi ja šokolaadikoogi nautimine, aga ta võib kihutada ka Padstow’sse vaid selleks, et veeta tunnike päikese käes ja süüa muuli ääres kala krõbekartulitega. „Ma arvan, et me peame nautima hetke, kullake.” Sellised hetked aitavad Dossiel elust rõõmu tunda ja Janna võtab need õnnelikult vastu: ta mõistab neid. Ka tema armastab üle kõige piknikke, improviseeritud eineid ja ootamatuid väljasõite.
Tema jõulukingid nendele olid palju tagasihoidlikumad: värviraamat „Väike vedur Thomas” Jakeyle, kaks täpilist taskurätikut Clemile, turult ostetud armas portselantass Dossiele. Janna palk pole kuigi suur, ehkki haagise eest ta üüri ei maksa, aga ta saab kloostri köögis hästi süüa ja arvab, et tal on vedanud: siin on ta elu palju kergem, kui see oli olnud suvekuudel pubides töötades ja talvekuudel suvalisi juhutöid tehes. Sellest paigast oli ta kuulnud suvehooaja lõpus Padstow’s töötades, rännanud ühel tuulisel õhtupoolikul Trevone’ist siia, jätnud maha surfarid, kelle seltsis ta rannas aega oli veetnud, ja jalutanud septembrilõpu päikeses üle rannakaljude. Ta oli kõndinud mööda kaljurada; mõõnavee kohal karjusid kajakad, tuul oli selja tagant.
„Loodetuul puhus ta meie juurde,” ütleb õde Emily üle näo särades, „ja see päev oli meie jaoks fantastiline.”
Kummaline, kui kerge oli siin kohaneda, mõtleb Janna. Juba siis, kui ta kahe kõrge graniitsamba vahelt õue astus ja väikesest väravamajast möödus, oli teda sissesõiduteel vallanud tunne, et ta on jõudnud koju. Graniidist mõisahoone põldude keskel, esikülg lääne poole, ümberringi peenramaa ja viljapuuaed, oli nii kaunis, nii rahulik. Ometi oli ta südamlikust vastuvõtust ja veidrast koju jõudmise tundest hoolimata eelistanud talle pakutud mugavale möbleeritud magamistoale viljapuuaias seisvat vagunelamut. See paikneb ülejäänud hoonetest eraldi, pakub privaatsust ja sõltumatust.
„See meenutab mulle aega, kui ma veel laps olin,” ütles ta sõbralikele õdedele, kes teda siiralt tervitasid ja soovisid talle kodutunnet pakkuda, „aega, mil me pidevalt ringi rändasime.”
Kui see neid ka üllatas, ei näidanud nad seda välja. Südamlikult ja viisakalt olid nad talle andnud vagunelamuga kaasneva vabaduse ja kirjeldanud talle tema tööülesandeid, mis on lihtsad: hoida korras maja, pesta ja triikida pesu; kui tarvis, pakkuda seltsi õde Nicholale, kes hakkab üheksakümne kahe aastasena nõrgaks muutuma.
„Varem saime me kõigega ise hakkama,” rääkis ema Magda Jannale nukra häälega. „Nii kloostris kui väljaspool. Aga siis oli meid palju rohkem ja me olime noored. Väravamajas elas pikka aega abielupaar, kes meid aitas, aga kui mees suri, läks naine oma tütre juurde. Nüüd on seal Clem, tõeline õnnistus.”
„Ja Jakey,” lisas õde Emily talle silma tehes.
„Ma pole päris kindel,” lausus õde Ruth jahedalt, „kas meil Jakeyst erilist abi on.”
„Ta paneb meid end jälle noorena tundma.” Ema Magda hääl kõlas kindlalt. „Ja ta teab, mida lugupidamine tähendab.”
Janna kõnnib õunapuude alt läbi ja sammub üle õue, kus õrnhallisügavkuldse sulestikuga kenad pisikesed kääbuskanad tema ees sibades jooksu pistavad. Külalistemaja on tühi, sellel nädalal külalisi pole. See teeb talle rõõmu. Nii hea on vahel omaette olla. Talle meeldivad päevad, mil teda ümbritsevad vaid pereliikmed; niisugusest perekonnast on ta alati unistanud. Ema Magda, isa Pascal, õed Emily, Ruth ja Nichola ning lisaks neile Clem, Jakey ja Dossie. Kas pole veider, et ta leidis nad ootamatult just siit, sellest kõrgete nõlvadega pisikesest orust, kust viib konarlik tee mereni. Ta siseneb läbi tagaukse majja ja astub kööki.
Kabelis peavad õed hommikupalvust. Õde Nichola istub, pilk naelutatud suurele vahepiidaga aknale ja selle taga seisva raagus sirelipõõsa härmatisekihiga okstele. Tema mõtted pole alati selged ja talle tundub, et kui aken oleks avatud, tunneks ta sügavalt sisse hingates sireliõite peadpööritavat lõhna; ta kuuleks ka selle okste vahele peitu pugenud musträsta laulu. Sellel hommikul on aken kinni, et talvekülm sisse ei pääseks, ning kevad on veel kaugel. Õde Ruth, kes istub tema kõrval, ajab end püsti ja läheb kõnepuldi taha; õde Nichola jääb silmitsema tema pikakasvulist kõhetut kuju ja püüab meenutada tema nime. Kabelis ringi vaadates näeb ta juba ammu teise ilma läinud nägusid ja kujusid, kes tühjadel pinkidel istudes tähelepanelikult kuulavad, märkab ema Magda kaunist kõhna nägu ja kirkaid siniseid silmi, õde Emily intelligentset siirast pilku ja muigvel suud. Nad kõik jälgivad õde Ruthi – just; see ongi tema nimi, kes Piibli avab ja hakkab lugema. Kui õde Nicholale see meelde tuleb, noogutab ta rõõmsalt peaga.
„Tõuse, paista, sest sinu valgus tuleb ja Jehoova auhiilgus koidab su kohal!”
Jesaja: kolmekuningapäev. Tuttavlik kirikukalender, mis aina oma lõputut tantsu tantsib, mõjub õde Nicholale rahustavalt. See jääb temaga ka siis, kui nii palju teisi asju on tema elust lahkunud. Tema pea vajub väheke longu, aga ta ei maga.
Clem jõuab kööki enne Jannat ja kallab köögiviljad korvist ajalehele, mis on laotatud suure puhtaks küüritud laua peale. Puljongiga pada podiseb aeglasel tulel pliidil, aga Pennyst, kes käib külast neile süüa tegemas, pole jälgegi. Janna ja Clem naeratavad teineteisele. Paari viimase kloostris veedetud kuu jooksul on Janna õppinud liikuma aeglaselt ja rääkima hästi vaikselt: nunnad hindavad vaikust, ehkki siin, köögis, on tasane vestlus lubatud. Clemil pole raske vaikida. Sellegipoolest tuleb nii temal kui ka Pennyl toiduaineid ette valmistades ja süüa tehes sageli summutada ärritushüüdeid või naerupahvakuid, kui nad teineteisele teele ette jäävad, kastme
