poisile vaevumärgatavalt silma.
„Ja mida sa täna õhtuks sõid, kullake?” küsib ta. „Pole tarvis öelda. Küpsetatud ubasid röstsaia ja viineritega.”
„Talle maitsevad küpsetatud oad röstsaia ja viineritega.” Clem sulgeb kapiukse. „Need on väga toitvad. Ta saab koolis hästi süüa ja Dossie käib meil piisavalt sageli külas, et jälgida, kui tasakaalustatult ta toitub.”
Jakey teab, et Janna lihtsalt õrritab issit ja et issil pole selle vastu midagi; kui issi teekotikese kruusi paneb, on tema näol naeratus. Jakey sööb paar viinamarja. Ta krimpsutab nina ja niheleb. Ta ei suuda otsustada, kas ta peaks Janna tähelepanu endale tõmbama: paluma tal endaga mängida või mõnd lugu ette lugeda. Aga ühtlasi teab ta ka seda, et just siis, kui issile külla tullakse ja temaga juttu puhutakse, on õige aeg paluda luba telekat vaadata. Kui täiskasvanud omavahel räägivad, saab ta tavaliselt isegi lisaaega. Ta pistab suhu viimase viinamarja ja haarab Triibujänku kaenlasse.
„Kas ma saan toolilt alla tulla, issi? Kas ma saan telekat vaadata?”
„Kas ma tohin alla tulla! Olgu, tohid. Ja telekat tohid ka vaadata. Natukene. Oota korraks, ma pühin su näo puhtaks.” Vesi läheb kannus keema. Clem teeb Jannale teed, asetab kruusi tema ette lauale ja läheb Jakeyga elutuppa. Naine kuuleb vaidlust puldinuppude vajutamise teemal ning mida ja kui kaua Jakey tohib vaadata. Varsti tuleb Clem tagasi ja istub laua taha. Sülearvuti kõrvale lükanud, võtab mees kätte kruusi lõpuni joomata kohviga, mis on peaaegu külm.
„Kõige kurnavam on kohustus pidevalt ette näha,” lausub ta. „Mul polnud aimugi, et nelja-aastane võib niivõrd leidlik olla. Ta võib tundide kaupa vaielda ja see on päris jube, kui loogilised on tema argumendid. Vahel tuleb mul tahtmine valju häälega hüüda: „See on nõnda sellepärast, et mina ütlen!” Aga seejärel tekiks mul tunne, et ta on mu üle kavaldanud. Ela justkui koos Henry Kissingeriga. Dossie oskab minust palju paremini oma vastuseid põhjendada.”
„Tal oli võimalus päris palju aastaid sinuga harjutada. Pealegi on ta naine. Jakeyl pole lootustki muutuda nii leidlikuks nagu tema.”
Nad istuvad sõbralikult teineteise kõrval ja arutavad päevasündmusi. Janna joob ära teisegi kruusitäie teed.
„Mõne aja eest luusis siinkandis üks imelik sell,” ütleb naine. „Veider tegelane. Lihtsalt uitas sihitult ringi. Kas sa nägid teda?”
Clem raputab pead. „Ma tegin väikeses läänetoas remonti. Viimase paari päeva jooksul pole olnud võimalust õues tööd teha ning praegu pole ka külastajaid. Mida sa „veidra” all silmas pead?”
Janna kortsutab kulmu. „Kui ta mind märkas, muutus tema käitumine kuidagi kahtlaseks. Ma läksin mööda tagumist teerada mäest alla küla suunas ja tema oli ilmselt just sealtkaudu üles tulnud, sest ta oli juba külalistemaja taha jõudnud ja vahtis ringi. Ma küsisin, kas ta soovib midagi, aga tema vastus oli eitav, sest ta polevat arugi saanud, et rada toob otse meie krundile. „Tähendab, see ongi klooster?” päris ta uudishimulikult, särav naeratus näol. Vastasin jaatavalt. Seepeale pomises ta, et külla viiv erateerada on päris nutikas lahendus. Ning lisas: „Aga loomulikult kuulus neile vanasti ka küla, on mul õigus?” Selle välja öelnud, muutus tema ilme kuidagi kohmetuks ja et ma ei taibanud, millest ta räägib, jätsin ta omapead. Ma ei soovinud koos temaga alla minna, mõistad? Ma ei tundnud end tema seltsis hästi. Hiljem hakkasin küll kahtlema, kas mehe üksi jätmine oli ikka õige tegu, aga ta polnud sugugi hulguse moodi. Riides oli ta päris elegantselt. Huvitav, miks ta väitis, et vanasti kuulus neile ka küla?”
„Enne seda, kui siia klooster rajati, kuulusid Chi-Meur, Peneglos, kirik ja kõik ümberkaudsed põllumaad Bosanko perekonnale. Kui Elizabeth Bosanko Chi-Meuri oma testamendiga väikesele nunnade kogukonnale pärandas, müüdi küla ja enamik talusid. Ilmselt on see vennas kohalikku ajalugu uurinud, aga sellest hoolimata oleks ta pidanud märkama tagumise sissepääsu juures silti „Eravaldus”.”
„Seda mõtlesin ka mina, aga ei tahtnud miskipärast olla liiga karm. Ta võis ju olla külaline, keda õed ootavad. Lõppude lõpuks on siia aegajalt ikka imelikke inimesi sattunud.”
Clem kehitab õlgu. „Selge on see, et paiga ajalugu ta tunneb. Võibolla oli tegu uudishimuliku turistiga, kes peatub külas.”
Janna joob teekruusi tühjaks ja heidab pilgu kellale. „Nüüd pean ma tormama. Kümne minuti pärast algab õhtupalvus ja õde Ruthil on õhtusöögi valmistamisel abi tarvis. Ma jätsin tagasisaadud raha lauale. Tänan tee eest.”
„Aitäh, et poes käisid,” vastab Clem.
Ta pistab mündikuhja taskusse, kortsutab kassatšeki kokku ja viskab paberikorvi. Ühest küljest oleks ta soovinud Jannalt küsida, kas naine saaks hiljem tagasi tulla ja tema seltsis õhtust süüa, aga teisest küljest teab ta, et kui Jakey vannitamise ja magamapaneku rutiin läbi saab, on ta lausa õnnelik, kui saab viimaks võimaluse võileivaga teleka ette maanduda. Krundi korrashoidmine ja majapidamise eest hoolitsemine on raske füüsiline töö, pealekauba peab ta olema kindel, et Jakey vajadused on rahuldatud. Dossiest ja Jannast on tohutu suur abi, aga valus tühjustunne jääb: ta tunneb puudust Madeleine’ist ja ta tunneb puudust hingerahust, mida kunagi tundis – sügaval sisimas pesitsevast rahust, mille andis oma kutsumuse äratundmine ja sellele pühendumine.
Ta seisab laua kõrval, käed taskus, pea longus. Madeleine’i surm tekitas šoki, mis ta rööpast välja lõi. Ta kaotas täielikult pea. Paar asja olid siiski selged: naine oleks soovinud, et mees kannaks eelkõige hoolt nende lapse eest, ja Oxfordis poleks ta sellega hakkama saanud. Naise vanemad elasid ja töötasid Prantsusmaal ega saanud teda seetõttu olulisel määral aidata, ja ehkki Dossie tegi pojale ettepaneku, lausa anus, et see lubaks tal Oxfordi kolida ja ühine uus kodu rajada, poleks mees suutnud leppida mõttega, et kolimine ema elu täiesti segi paiskab. Oli ju ema selle korra üle elanud: noore armastatud abikaasa kaotuse autoavariis ja teadmise, et nende laps kasvab üles isata. Tookord oli ema õppinud toitlustuskolledži viimasel kursusel ja kasutanud kohe ära kõik äsja omandatud oskused, et hakata oma lapse eest hoolitsedes ühtlasi elatist teenima. Kuidas oleks saanud mees paluda emal loobuda klientidest, kontaktidest ja kõigest ülejäänust, millele ta oli pühendunud? See oli võimatu. Clem raputab pead. Kõne alla ei tulnud ka teine võimalus, et Dossie viib Jakey kolmeks järgmiseks aastaks tagasi Cornwalli ja tema jätkab õpinguid Oxfordis. Jakey oli kaotanud ema, ta vajas isa. Londonis võis Clem teenida korralikku palka ja maksta täiskohaga lapsehoidjale, samuti ootasid teda seal ees sõbrad, kes said teda toetada. Kõigi tema unistustega võrreldes tundus see väljavaade kahvatu, aga ühtlasi esitas ta endale küsimuse, kuidas olla kindel, et tema kutsumus on õige. Kui ta tõesti on määratud saama preestriks, miks pidi see tragöödia juhtuma just esimesel paaril õpingukuul? Ta kirus pikka aega jumalat: vihasena, meeleheitel, kannatades.
Sellele ajale tagasi vaadates mõistab ta, et kõiki tema otsuseid kannustasid tagant süütunne ja lein – ja ometi leidis ta kolm aastat hiljem tee Chi-Meuri. Nüüd aga valdab teda tunne, et ta on tervenemas, teatud mõttes saanud tagasi ka hingerahu, mis valdab teda siis, kui ta teeb selles maagilises mereäärses paigas tööd või lipsab vaikselt kabelisse, et saada armulauda, kuulata hommikust liturgiat, õhtupalvust või ööteenistust. Ning rääkida isa Pascaliga tema tillukeses majakeses all külas.
Esialgu oli Clem aeglaselt ja vastu tahtmist rääkinud vanale preestrile oma segadusest ja vihast: ta oli uskunud, et teda tervendavad töötamine Chi-Meuris, õdede heasüdamlikkus ja Janna sõprus. Aga mis mõte sellel kõigel oli? Mis saab tulevikust?
„Teeviidad?” pakkus isa Pascal ühel järjekordsel kohtumisel. „Võõraste suuremeelsus, sõprade armastus. Kas te ei arva, et need võivad olla viidad teel Jumala juurde? Lubadused Jumalalt, kes on teist
