pärastlõunatel suundub õde Emily sageli läbi viljapuuaia vagunelamu juurde, et juua tassike teed. Janna hindab neid „hetki”; just sellistel minutitel nauditakse elu nii, nagu see meeldib Dossiele. Õde Emily armastab elu kirega, mis kaheksakümne kahe aastase naise puhul on ootamatu: kui ta näeb erilist kooki või üht paljudest Janna puuviljateedest, löövad tema pruunid silmad särama.
„Punane päevakübar ja vaarikas,” sosistab ta. „Kummel ja sidrun ja piparmünt. Kõik on imehead. Milline neist valida?”
Esimest korda paljude aastate jooksul elab Janna koos naistega, kellel on isegi vähem varandust kui temal: enam ei pea ta end õigustama, et tal puuduvad isiklikud asjad. Tundub, et siin peetakse seda vooruseks. Ta näitas õde Emilyle oma pisikest aardekogu: jänes Peetri pildiga kruusi, Roger Hargreavesi raamatut „Väike preili Päikesepaiste” ning viledaks kulunud India siidsalli.
„Minu ema kinkis need mulle, kui ma väike olin,” ütles ta end peaaegu õigustavalt. „Ta armastas mind, mõistate, ehkki pidi minust loobuma. Ta ostis mulle palju asju; ta kutsus mind väikeseks preili Päikesepaisteks. Ta ei tahtnud mul minna lasta, aga ta oli tõesti haige.”
Vanem naine silmitses tema aardeid, noogutas mõistvalt, silmis mõtlik pilk. Seejärel naeratas ta Jannale.
„Kui sa neid enam ei vaja, siis oled sa vabaks saanud,” lausus ta. Tema hääl oli julgustav, peaaegu juubeldav, justkui oleks see loomulik, et Janna peab nüüd selle erutava, vääriliseks tasuks oleva auhinna nimel tööle hakkama, ning need sõnad üllatasid teda. Ta oli harjunud hellade lohutussõnadega, kinnitustega, kui hästi nende sümbolite tähtsust mõistetakse, aga tundub, et õde Emily näeb kõike hoopis teises valguses. Sellele on Janna sageli mõelnud. Õde Emily reageeringud on tihti ootamatud.
Clem juhib tema tähelepanu väikesele paberitükile leivalaual. Kirjake. Janna naeratab tahtmatult: õed kasutavad kirjakesi paljude teadete edasiandmiseks. Tillukesed peidetud paberitükid on välja rebitud kirjadest, kasutatud kirjaümbrikute tagakülgedest, retseptidest; miski ei tohi kaotsi minna. Kokkuvolditud sõnumid lükatakse ukse alt tuppa, jäetakse vooditele ja kabelipinkidele. Janna loeb kirja koos üle tema õla piiluva Clemiga läbi.
„Penny ei tunne end hästi,” on ema Magda paberile kritseldanud. „Ma hakkasin suppi keetma. Kas sa saaksid selle valmis teha, kulla Janna?”
Kindlasti pole see kerge, mõtiskleb Janna, muutuda kellestki sõltuvaks, kui oled alati sõltumatu olnud.
„Köögiviljasupp?” pomiseb Clem talle kõrva ja noogutab aedviljade poole, mida tal on pakkuda: porgandid, sibulad, kartulid, porrulauk.
Janna noogutab, naeratab tänulikult, ning mees jätkab pooleliolevate töödega, tema aga viib köögiviljad valamusse ja peseb need voolava vee all puhtaks.
Nädal hiljem hakkavad Atlandi ookeani läänepiirkonnas kuhjuma ja kogunema rasked hallid pilved. Need kõrguvad pea kohal ja hajuvad, kihutavad üksteise võidu ranniku poole, sest selja tagant annab neile hoogu metsik tuul, mis ründab poolsaart. Jää sulab veeks, hakkab tilkuma. Päike kahvatub, sidrunivärvi ketas liigub õhukese pilveloori taga ja viimaks valgus kustub. Sügavate roobastega teed, mis on olnud kõvad nagu betoon, muutuvad kiiresti paksuks raskeks mudaks; jõed ja ojad täituvad veega, mis tormab mühinal oma kivises sängis edasi.
Väravamaja aknad lõgisevad tormituules ning nagisevad ja õõtsuvad puud sirutavad oma talvised raagus oksad korstna kohale. Jakey, kes joob köögilaua ääres teed, silmitseb läbi akna pimedat vettinud aeda. Kardinaid pole veel ette tõmmatud ja tumedalt vihmamärjalt klaasilt peegeldub vastu valgusküllase köögi sisemus. Köögis tunneb poiss end turvaliselt ja tal on soe, ja laua teises otsas istub issi, sülearvuti lahti.
Jakey lükkab ettevaatlikult kahvlile veel paar küpsetatud uba ja pistab need suhu, Triibujänku tema taldriku kõrval pakub talle seltsi. Aeg-ajalt tõstab issi pea ja küsib: „Kas kõik on korras, Jakes?”, mispeale poiss noogutab; talle meeldivad hetked, mil issi on küll tema juures, aga tegeleb oma asjadega, ning Triibujänku on otse käeulatuses. Ta tunneb, et on kaitstud, aga ühtlasi vaba; vaba, et mõelda oma mõtteid ja kuulata hääli. Hääli on siin palju: vihma pikkade sõrmede trummeldamine vastu aknaklaasi, sülearvuti vaikne undamine, külmiku monotoonne sumin, vee mulksumine radiaatoris.
Ta teab, et paari minuti pärast issi tõuseb, võtab laualt taldrikud ja viib need nõudepesumasinasse. Ta avab suure raske ukse ja kööki paiskub nõudepesumasina halb hingeõhk. Dossie ütleb küll, et issi peaks taldrikud enne üle loputama, eriti kui nendelt on söödud kala, aga issi vastab, et kui tal tuleks seda teha, kaotaks nõudepesumasin igasuguse mõtte. Seepeale pööritab Dossie silmi ja ohkab sügavalt, issi aga jätkab muutumatul ilmel oma tegevust. Jakey võtab röstsaiatüki ja pühib taldriku paksust tomatikastmest puhtaks, mõtted issi erilise ilme juures. Just selline ilme tekib issi näole ka nendel puhkudel, mil tema, Jakey, vahel üleannetuks muutub ja issi teda hoiatab: „Ära mine üle piiri, Jakes,” ja siis on targem lollitamine lõpetada. Jakey sööb õnnelikult oma röstsaia lõpuni ja mõtleb huviga, missugune magustoit võiks teda oodata, kui ta on oma taldriku tühjaks söönud.
Clem lükkab sülearvuti kaane kinni.
„Kõik on söödud?” pärib ta. „Tubli poiss.” Ta võtab Jakey taldriku ja paneb selle nõudepesumasinasse. „Mida sa arvad „Petits Filous” maasika-vaarikajogurtist? Kas see maitseks sulle? Või soovid hoopis viinamarju?”
„Jogultit ja viinamalju,” lausub Jakey veendunult. „Ja küpsist ka.”
„Küpsise suhtes pole ma päris kindel,” ütleb Clem. Dossie ja lapsehoidja, kes hoolitses Jakey eest Londonis, on tema väikese poja toitumise koha pealt hästi välja õpetanud, ehkki mõnikord lubab mees veidi reegleid rikkuda. Ta sirutab käe üle valamu ja tõmbab kardinad akna ette. Janna on ostnud mõned alpikannipotid, mis seisavad valgeks värvitud aknalaual. Naine toob nende maskuliinsesse maailma kauneid, üllatavalt lahedaid, õrnu asju ja selle eest on Clem talle tänulik. Nende vahel on kiiresti tekkinud mõnus mitte millekski kohustav suhe; naise ehedus tungib tasapisi läbi mehe karmi pealispinna ja muudab tema range loomuse soojemaks. Naine oskab meest naerma ajada ja Jakey armastab teda.
„Me oleme kaks Jayd,” ütleb ta poisile. „Me oleme meeskond: viska viis, partner,” ning Jakey sirutab end kikivarvastele ajades täies pikkuses välja ja lööb oma pisikese peopesaga vastu Janna oma.
Just nüüd, kui Clem Janna peale mõtleb, koputatakse sõrmeotstega kärmelt uksele ja naine astub sisse, paiskab põrandale vihmapiisku, tuult ja vihma trotsinud nägu pingul.
„Öäkk!” hüüab ta. „Milline õhtu! Aga siin on nii armas ja soe. Ma käisin poes!” Ta sikutab kaks rasket kotti lauale ja Jakey vinnab end oma toolil peaaegu püsti, et kottidesse piiluda.
„Tänan, Janna.” Clem võtab külmikust jogurti ja ulatab selle Jakeyle. „Ausalt, ma olen sulle tõesti tänulik.”
„Mul oli nagunii tarvis minna. Ma loodan, et ei unustanud midagi ostmata.”
Clem hakkab kotist asju välja tõstma: kalapulgad, viinerid, jogurt.
„Väga hea, et su ema on kokk ja laob teie külmiku tervislikku toitu täis,” täheldab Janna.
„Ma oskan ise ka süüa teha,” lausub Clem häirimatu rahuga. „Lihtsalt Jakeyle ja mulle viinerid ja kalapulgad maitsevad.”
„Mulle meeldivad viinelid,” teatab Jakey. „Viinelid on minu lemmikud.” Ta hüppab toolil üles-alla, vaatab Jannale särava naeratusega otsa, viibutab edvistades lusikat.
Clem
