oche
I
Alguses oli see mingi moodustis. Või isegi mitte seda. Raskus, lisaraskus, ballast. Ma tundsin seda tol esimesel päeval õues väljadel. Mul oli tunne, nagu oleks keegi hakanud minu kõrval või pigem minu sees hääletult minuga ühte sammu käima, keegi, kes oli keegi muu, keegi teine, aga ometi tuttav. Ma olin harjunud eri tegelaskujusid kehastama, aga see, see oli teistmoodi. Ma peatusin, hämmastunud, rabatuna sellest põrgulikust külmast, mis on mulle nii tuttavaks saanud, sellest paradiislikust külmast. Siis õhu kerge tihenemine, valguse hetkeline varjutus, nagu oleks miski päikesest püstloodis mööda langenud – võib-olla tiivuline poiss või langev ingel. Oli aprillikuu – linnud ja põõsad, läheneva vihma hõbedane helk, tohutu taevas, jäiste pilvede suurejooneline kulg. Siin ma siis olen, painatud, viiekümnele lähenev, äkitselt rünnatud keset maailma. Mul oli hirm, nagu pidigi olema. Ma kujutlesin tohutut kurbust, tohutut ülendust.
Ma pöördusin, vaatasin tagasi maja poole ning nägin enda meelest oma naist seismas akna all kunagi mu emale kuulunud toas. See inimkogu oli liikumatu, vaatas pilku pööramata minu poole, kuid mitte otse mind. Mida ta nägi? Mis see oli, mida ta nägi? Ma tundsin end põgusalt pisendatuna, väheolulisena, otsekui oleks mind riivamisi löödud või mulle pilkav õhusuudlus saadetud. Aknaklaasil peegelduv päev pani kujutise aknaavas virvendama ja vääratama – oli see tema või kõigest naisekujuline vari? Ma hakkasin astuma mööda konarlikku maapinda, tuldud teed tagasi, ning see teine, mu sissetungija, kõndis kindlalt mu sees nagu rüütel oma soomusrüüs. Minek oli ohtlik. Rohi haaras mul pahkluudest ning rohu all savis olid augud, jäänud igiammuse karja sõrgadest ajal, mil see linnaserv oli alles lage maa, ning nüüd võisid need panna mind komistama ja võib-olla murdma mõne neist lõpmata paljudest õrnadest luudest, mis väidetakse jalas olevat. Minus kerkis kabuhirmu hoovus nagu iiveldus. Kuidas, küsisin ma endalt, kuidas saaksin ma ihuüksi siia jääda? Noh, nüüd on liiga hilja, ma pean selle ära tegema. Seda ma endale ütlesingi, pomisesin valjusti: Nüüd pean ma selle ära tegema. Siis tungis mulle ninna mere kergelt soolakas lehk ja ma judistasin end.
Ma pärisin Lydialt, mis see oli, mida ta vaatas.
„Mida?” küsis ta. „Millal?”
Ma viipasin käega. „Ülakorruse aknast, sa vaatasid välja minu poole.”
Ta saatis mulle selle nüristunud pilgu, mille ta oli viimasel ajal välja arendanud, surus lõua alla ja enda poole, nagu oleks ta midagi aeglaselt neelanud. Ta ütles, et ta ei käinud ülakorrusel. Siis me seisime hetke vaikuses.
„Kas sul külm ei ole?” küsisin ma. „Minul on külm.”
„Sinul on alati külm.”
„Ma nägin eile öösel unes, et ma olin jälle laps ja olin siin.”
„Oh jaa, sa pole siit ju läinudki.”
Küll mu Lydial on ikka peen pentameetritunnetus.
Maja ise tõmbaski mind tagasi, saatis oma salajased kutsujad välja, et paluda mul tulla… koju, pidin ma ütlema. Ükskord talvises videvikus ilmus maanteel auto ette mingi loom, kössis, kuid ometi pealtnäha kartmatu, teravad hambad paljastatud ning silmad autolaternate pimestavas valguses välkumas. Ma olin peatunud vaistlikult, enne kui ma olin seda looma õieti märganudki, ning istusin kohkunult, ninas kummisuitsu mürgine ving, ja kuulasin omaenda vere tukslemist kõrvus. Loom liigatas nagu pagema hakates ja tardus siis uuesti paigale. Tema pilgus oli säärane raevukus, helkivad silmad ebareaalselt neoonpunased. Kes see oli? Nirk? Tuhkur? Nende jaoks liiga suur, aga mitte küllalt suur, et olla rebane või koer. Lihtsalt mingi tundmatu metsaline. Siis kadus ta, jooksis hääletult, maadligi, nagu tal polekski jalgu. Mu süda tagus ikka veel. Mets kaldus mõlemalt poolt lähemale, mustjaspruun hääbuva päeva viimase nõrga kuma taustal. Ma olin sõitnud miilide kaupa otsekui unes ning arvasin nüüd, et olen eksinud. Ma tahtsin auto ringi keerata ja tuldud teed tagasi sõita, aga miski ei lasknud mul minna. Miski. Ma kustutasin autolaternad, ronisin välja ning seisin segaduses maanteel, niiske poolpimedus mind ümbritsemas ja enda omaks tegemas. Sellelt madalalt künkalt langes videv maa eespool hämarusse ja udusse. Nähtamatu lind minu kohal okstes kraaksatas ettevaatlikult ja õhkõhuke jääkild märjal teeveerel purunes klirinal kanna all. Kui ma ohkasin, püsis hingeõhu ektoplasmavoog põgusalt mu ees nagu teine nägu. Ma kõndisin künkaveerele ja nägin siis linna, selle väheseid väikesi helkivaid tulesid ja veel kaugemal mere nõrgemat helki ning ma teadsin, kuhu ma olin endale sellest aru andmata tulnud. Ma läksin tagasi, istusin jälle autorooli, sõitsin künkaharjale, lülitasin seal mootori ja laternad välja, lasksin autol unelevalt ja rappudes vaikuses mööda pikka langust veereda ning peatusin väljakul maja ees, mis seisis oma pimeduses mahajäetuna, kõik aknad ilma tuledeta. Kõik, kõik ilma tuledeta.
Nüüd, kui me seisime koos ühe all neistsamadest akendest, üritasin ma rääkida oma naisele sellest unenäost. Ma olin palunud tal minuga kaasa sõita, et see vana maja üle vaadata, olin ma öelnud, kuuldes oma hääles lipitsevat nooti, et vaadata, ütlesin ma, kas tema meelest saaks selle uuesti elamiskõlblikuks teha, kas inimene võiks seal üksi elada. Ta naeris. „Kas sa niimoodi mõtledki ravida seda, mis tahes sul viga peaks olema,” ütles ta, „niimoodi siia tagasi joostes nagu laps, kes on millestki ehmunud ja tahab emme juurde?” Ta ütles, et mu ema naeraks selle peale oma hauas. Mina kahtlesin selles. Ema ei olnud isegi eluajal kuigi lustakas. Pill tuleb pika ilu peale, oli üks tema ütlemisi. Kui ma oma unenägu kirjeldasin, kuulas Lydia kannatamatult, jälgis rahutut aprillitaevast põldude kohal, ise kössis maja rõskes õhus, ning ninasõõrmed valgeks tõmbumas, kui ta haigutust maha surus. Unenäos oli esimese lihavõttepüha hommik, mina olin laps ja seisin lävel, vaadates hiljutisest vihmast märga ja päikesepaistes virvendavat väljakut. Linnud lendlesid vilistades, tuulehoog sööstis alla ning juba õitsevad kirsipuud värisesid kevadeootuses. Ma tundsin näol õuejahedust, tajusin majast hoovavaid pidupäeva lõhnu – kopitanud voodipesu, teeauru, eelmise õhtu kaminatule kustunud süte lõhna ning midagi emaga seostuvat, mingit seebiaroomi, mingit otsekui puiduhõngu. See kõik oli unenäos ja väga selge. Ja kui ma seal ukseavas seisin, olid ka lihavõttekingitused, need olid nagu käegakatsutav õnnehõõgus minu taga maja sügavuses – munad, mille koore mu unenäoema oli tühjendanud ja siis kuidagiviisi šokolaadiga täitnud – see oli veel üks lõhn, sulatatud šokolaadi soe ja tihke lõhn – ja kollane plastmasskana.
„Mis asi?” küsis Lydia peaaegu naeru turtsatades. „Kana?”
Jah, vastasin ma söakalt, plastmasskana, mis seisis peenikestel jalgadel ning kui ta seljale vajutada, munes ta plastmassmuna. Ma nägin seda unenäos, nägin kana vormitud lotti ja nüri nokka ning kuulsin klõpsatust, kui vedru linnu sees valla pääses ja kollane muna mööda renni alla rappus ja vankudes lauale lupsatas. Kui muna välja tuli, plagisesid klõbinal ka tiivad. Muna oli tehtud kahest õõnsast poolest ja pisut valesti kokku liimitud, nii et ma tundsin oma unenäoliste sõrmeotstega kummalgi pool liitekohta kaht teravat kanti. Lydia silmitses mind iroonilise ja põlgliku muigega, milles oli siiski kübeke hellust.
„Ja kuidas see tagasi sisse saab?” küsis ta.
„Mida?” Viimasel ajal olen ma leidnud, et mul on raske mõista isegi kõige lihtsamaid asju, mida inimesed mulle ütlevad, otsekui kasutaksid nad mingit keelevormi, mida ma ära ei tunne – ma tean sõnu, aga ei oska neid mõtestatult kokku seada.
„Kuidas sa muna tagasi kana sisse saad,” ütles ta, „et see uuesti välja võiks tulla? Selles unenäos.”
„Ma ei tea. See lihtsalt… lükatakse vist tagasi.”
Nüüd naeris ta küll ja teravalt.
„Noo, mida ütleks doktor Freud.”
Ma ohkasin vihaselt. „Mitte kõik ei ole…” Ohe. „Mitte kõik…” Ma loobusin. Ta seiras mind ikka veel hella ja laitva pilguga.
„Oh, jah,” ütles ta. „Mõnikord on kana lihtsalt kana – välja arvatud
