täiesti…!” hakkasin ma ütlema ja peatusin – vaikus võttis mu sõnad ja itsitas nende üle. Seal all laskis keegi kuuldavale vaikse kurguhäälse vandesõna ning ma jäin uuesti liikumatuks. Ma ootasin – kraaps, kraaps – ja astusin siis ettevaatlikult tagurpidi magamistoa ukseavasse, ajasin selja sirgu, hingasin sisse ning sammusin uuesti mademele, kuid seekord teistmoodi – kellele ma enda meelest seda tumma etendust andsin? –, virutasin ukse enda taga kinni täieliku blufitud asjalikkusega nagu end oma maailmas koduselt tundev inimene. „Hallo?” hõikasin ma uhkelt, näitleja moodi, kuigi mu hääl kippus murduma. „Hallo, kes seal on?” See tõi kaasa ehmunud vaikuse, milles oli aimata naeru. Siis kõlas jälle ülespoole hõikav hääl:
„Ah, see olen ainult mina.”
Quirke.
Ta oli elutoas, kükitas kamina ees, tahmunud puutükk käes. Ta oli torkinud söestunud raamatute jäänuseid. Ta pööras pead, üks kulm sõbralikult kergitatud, ning jälgis mind, kui ma tuppa astusin.
„Ilmselt on mingi hulkur siia sisse pääsenud,” ütles ta ilma vimmata. „Või põletasid sa ise raamatuid?” See tegi talle nalja. Ta raputas pead ja laksutas keelt. „Ei saa ikka midagi hooletusse jätta.”
Olin seisatanud trepijalamil ja noogutasin, oskamata midagi paremat teha. Quirke’i sardooniline meelerahu on ühtaegu ärritav ja ümberlükkamatu. Tema ongi see pensionil käskjalg, kelle linnakese üks advokaat minu palvel maja eest hoolitsema pani. See tähendab, ma palusin majahoidjat, ma ei leppinud kokku, et see on Quirke. Ta viskas puutüki kaminasse ja tõusis käsi pühkides üllatavalt väledalt püsti. Ma olin juba märganud neid temaga sobimatuid käsi – need olid kahvatud, ilma karvadeta, ümara peo ja pikkade, otsast ahenevate sõrmedega nagu prerafaeliitliku neidise käed. Tema ülejäänud keha on nagu lonthülgel. Ta on suur, pehme nahaga, liivakarva juustega, tublisti üle neljakümne ning temas on mingit uulitsapoisi eatust.
„Siin elas keegi, mingi sissetungija,” ütlesin ma, rõhutades tugevasti etteheidet, kuid see oli tema peale raisatud, nagu ma tema häirimatut ilmet nähes mõistsin. „Ta jättis maha rohkem kui põletatud raamatud,” mainisin ma vastikusiiveldusega seda, mille Lydia oli tualetist leidnud. Quirke’ile tegi see üksnes veel rohkem nalja.
„Majahõivaja õigus,” ütles ta ja muigas.
Ta tundis end täiesti vabalt seal kaminavaibal – seal oli veel üks vagu, samasugune nagu ülakorrusel voodi kõrval – ja vaatas kelmika skeptitsismiga ringi, otsekui oleksid asjad toas seatud nii tema petmiseks, aga ta ei lase ennast petta. Tema pungis heledad silmad meenutasid mulle üht väga levinud keedetud maiustust, mis meeldis mulle lapsepõlves väga. Ta lõual, seal, kus habemenuga oli hommikul liiga tugevasti kraapinud, oli marraskil laik. Oma kulunud velvetpükste taskust tõi ta lagedale pruuni paberkoti. „Soolaleivapidu,” ütles ta viltuse irvega ja näitas viskit.
Me istusime köögis vakstuga kaetud laua taga ja jõime, samal ajal kui päev hääbus. Quirke’ist ei olnud võimalik lahti saada. Ta niheles oma suure taguotsaga köögitoolile istuma, pani suitsu põlema ja toetas küünarnukid lauale, vaadates mind kogu aja ülimalt ootusrikka ilmega ning tema purjus silmade pilk rändas mõtlikult üle mu näo ja keha nagu mägironijal, kes otsib käele toetuspunkti mitte väga rängal, kuid riukalisel kaljuseinal. Ta rääkis maja ajaloost enne minu perekonna aega – ta oli seda uurinud, ütles ta, see oli tema hobi, tal olid olemas dokumendid, otsingud, kirjalikud vandetunnistused ja notariaalsed lepingud, kõik tumepruuni kalligraafilise kirjaga, paeltega kaunistatud, tembeldatud ja pitsatijäljega varustatud. Mina meenutasin samal ajal esimest korda, mil ma olin leidnud end kinos nutmas, hääletult ja pidurdamatult. Kõigepealt tajusin ma tuikamist oma kokkutõmbunud kurgus, siis soolaseid pisaraid, mis imbusid sisse suunurkadest. Oli südatalv, lörtsise õhtupooliku keskpaik. Ma olin hiilinud kõrvale matineest – noore Snivelingi, mu dublandi võimatu unistus täitus – ja lasknud üksi jalga kinno, tundes end tobedalt ja elevil. Kui film algas, tulid need seletamatud pisarad, luksumine, lämmatatud nutt, ja ma istusin seal värisedes, rusikas käed süles, palavad tilgad lupsamas lõua küljest ja niisutamas särgi rinnaesist. Ma olin hämmeldunud ja muidugi ka alandatud ning kartsin, et teised pärastlõunased viirastuslikud piilujad minu ümber märkavad mu häbiväärset kokkuvarisemist, ometi oli niisuguses minnalaskmises, niisuguses lapsikus üleastumises ka midagi hunnitut. Kui film lõppes ja ma punetavate silmadega välja külma ja varasesse pimedusse hiilisin, tundsin ma end tühjendatuna, kosutatuna, loputatuna. Siis sai sellest häbiväärne harjumus ning ma tegin seda kaks või kolm korda nädalas, eri kinodes, mida räpasemad need olid, seda parem, kuid mul polnud ikka veel aimu, mida ma taga nutsin, millist kaotust ma leinasin. Ilmselt on kusagil minu sees mingi salajane kurbuseallikas, millest voolasid need ojad. Lebaskledes seal selles viirastuslike asukatega pimeduses, nuuksusin ma ennast kuivaks, samal ajal kui minu kohal kaldu seisval tohutu suurel ekraanil etendusid mingi pöörane jantlik vägivald ja võimatud kired. Siis saabus õhtu, mil ma jäin laval sõnatuks – külm higi, tumm, abitu maigutamine, kogu krempel – ja ma teadsin, et ma pean minema pääsema.
„Nii et mis sul siis plaanis on?” küsis Quirke. „Ma mõtlen, siin.”
Viimane õhtuvalgus aknas, lahja valgus ja ülekasvanud rohi aias üleni hall. Ma tahtsin öelda, et olen elanud liiga kaua keset pealispindu, uisutanud neil liiga hästi, nüüd vajan ma jäise vee vapustust, jäiseid sügavikke. Kuid kas ei olnud just jää minu häda, see, et jää oli päris üdini minusse tunginud? Mees, kelle sooned külmauhka täis… Tuld pigem, tuli oli see, mida ma vajasin…Võpatusega pöördusin ma enda juurest tagasi endasse. Quirke noogutas, ilmselt oli keegi öelnud midagi tähtsat – issand, imestasin ma, kas see olin mina? Ma ehmatasin viimasel ajal sageli, kui kuulsin, et inimesed vastasid millelegi, mida ma olin enda meelest öelnud üksnes mõttes. Ma tahtsin nüüd püsti karata ja käskida Quirke’il minema minna, minna ja jätta mind rahule, iseenda hooleks, iseenda häälte seltsi.
„Selles ongi tõesti häda,” ütles ta, noogutades aeglaselt ja tõsiselt nagu see mustanahaline pühak korjanduskarbi peal, kes noogutas, kui sa lapsepõlves karpi penni panid. Mnemosyne, südamevalu ema!
„Milles?” küsisin ma.
„Mida?”
„Häda – milles on häda?”
„Mida?”
Mingi prääksatus. Me vahtisime teineteist abitult ammuli sui.
„Vabandust,” ütlesin ma siis, tõstes käe väsinult silmadele varjuks. „Ma unustasin, millest me rääkisime.”
Quirke’i tähelepanu oli aga samuti hajunud ning ta istus üksisilmi vahtides liikumatult, üks õlg kühmus ja kahvatute ristis sõrmedega neitsilikud käed tema ees laual puhkamas. Ma tõusin kuidagi vildakalt püsti, kõik maailma asjad libisesid järsult ühele poole ning ma sain aru, et olen purjus. Ma ütlesin, et pean magama minema. Quirke tõstis haavunud, hämmingus pilgu minu poole. Ilmselt oli ka tema purjus, aga nähtavasti polnud ta valmis koju minema. Ta ei liigutanud end ning laskis oma solvunud vaatel akna poole kanduda.
„Pole veel pime,” ütles ta, „vaata. Ja siiski, kui juba pimedaks läheb, tundub, nagu ei oleks neil öödel lõppu. See on hirmus aastaaeg, kui sa just suur magaja ei ole.”
Ma ei tahtnud enam rääkida, vaid seisin, kokkupandud sõrmeotsad vastu lauda surutud, ja norsatasin vaikselt, pea rippu. Quirke laskis kuuldavale raske ohke, mis läks tahtmatult üle vaikseks kurvaks siristuseks, ajas end lõpuks jalule ning sikutas esikusse viiva ukse lahti, pannes linkluku keele selle kulunud augus rappuma, quirquirquirke. Ta tuikus koridori minnes, vaarus tugevalt, lõi õla vastu uksepiita ära, kirus, turtsatas naerda ja köhis mahlakalt. „Õnn kaasa siis,” ütles ta madala silluse all kummardades ja tõstes jäiga käe
