ning kuju kukkus teele kildudeks. Ma päästsin sinise mantlikillu ja hoidsin seda alles – nähtavale tulnud kipsi heledus tekitas minus aukartust, säärane puhtus oli peaaegu sündsusetu ning iga kord, kui ma kuulsin hiljem preestrite meeldetuletust, et õnnistatud neitsi oli sündinud ainsagi patuplekita, kogesin ma segast ja salapärast erutust.
Tema, see neitsi, oli ilmselt pärit Minose tsivilisatsioonist, isegi tema värvid, koobaltsinine ja lubivalge, viitavad Kreeka saartele. Neitsi Maarja kui Pasiphae, madu pihus ja koonusekujulised rinnad paljad – vaat see on mõte, millega preestreid hirmutada.
Ma olen jäänud selle jumalanna kummardajaks ning tema on olnud omakorda minu suhtes vastutulelik mitmesugusel kujul, mil ta on minu elus avaldunud. Kõigepealt oli muidugi minu ema. Ta püüdis, kuid ei suutnud mõista mind, oma vahetuslast. Ta oli pahur ja hajameelne inimene, kes kaldus muretsema ja ebamääraselt ärrituma, maadles alati määratlemata hädadega ja näis alati ootavat vaikides ja kannatliku kurbusega maailmalt mingit üldist laadi vabanduse palumist. Ta kartis kõike, hiljaksjäämist ja liiga vara jõudmist, tuuletõmbust ja umbset õhku, pisikuid ja rahvahulki, õnnetusi ja naabreid ning seda, et mõni võõras ta tänaval pikali paiskab ja paljaks röövib. Kui isa suri, võttis ema oma lesepõlve omaks, otsekui oleks see tema loomulik olek, mida ta elu koos isaga oli üksnes pikalt ja südamevaluga ette valmistanud. Nad ei olnud õnnelikud, õnn ei olnud osa tagasihoidlikust lubadusest, mille elu oli neile andnud. Nad ei tülitsenud – ma arvan, et nad ei olnud selleks piisavalt lähedased. Mu ema oli sõnaohter, mõnikord hüsteerilisuseni välja, isa aga vaikis ning nõnda saavutasid nad väga ebatõenäolise tasakaalu. Pärast seda kui isa suri või lõpetas kuhtumise – tema füüsiline hinguseleminek oli üksnes aeglase suremise ametlik lõpp nagu see punkt, mille arst torkas tol päeval tema surmatunnistusele, jättes sinna läikiva pleki –, hakkas ema omakorda vait jääma. Isegi ta hääl jäi nõrgaks ja kahisevkuivaks ning selles oli virisev rütm nagu kellelgi, kes on jäetud teetolmu seisma ja vaatama, kuidas tõllarattad minema veerevad, lause pooleli, ja pole enam kedagi, kelle jaoks seda lõpetada. Kogu tema käitumine minuga muutus siis mingiks lõputuks palumiseks, kord halemeelseks, kord vihaseks. Ta tahtis, et ma ennast talle lahti seletaksin, selgitaksin, kes ma olen ja miks ma temast niivõrd erinen. Tundus, nagu oleks ta uskunud, et suudab minu kaudu kuidagiviisi lahendada omaenda elu, temaga juhtunud asjade ja palju rohkemate juhtumata jäänud asjade mõistatuse. Mina aga ei saanud teda aidata, mina ei olnud see, kes oleks võtnud tal käest ja talutanud ta tagasi piki seda varjulist rada mööda suletud väravatest, mis valvasid kõiki neid selle kulutamata jäänud rikkusi, kes ta olla oleks võinud. Tema jaoks tähendas lõpp hämmeldust ja raevukat eitust, kui ta klammerdus viimase värava postide külge, selle värava külge, mis oli talle lõpuks avanenud, ning ta surus jalad tugevasti vastu lävepakku, kuni väravavaht tuli, kangutas ta sõrmed lahti ja viis ta viimaks edasi pimedusse. Ei, ma ei saanud teda aidata. Ma isegi ei nutnud haua ääres; minu meelest mõtlesin ma millestki muust. Kusagil sügaval minus nagu ilmselt igaühes – ma vähemalt loodan seda, sest ma ei sooviks olla selles üksi – on mingi osa, mis ei hooli millestki muust peale iseenda. Ma võiksin kaotada kõik ning see süüteleek põleks ikkagi mu keskmes, see püsiv leek, mida ei saa kustutada miski enne viimset kustutamist.
Ma mäletan selgesti päeva, mil ma sain päriselt teadlikuks iseendast, see tähendab iseendast kui millestki, mis ei ole kõik muu. Lapsepõlves meeldisid mulle kõige enam need aasta loiud vaheajad, kui üks aastaaeg oli lõppenud ja teine ei olnud veel alanud ning kõik oli hall, vaikne ja liikumatu, aga näis, nagu läheneks mulle sellest liikumatusest ja vaikusest midagi, midagi väikest, pehmet ja ebalevat ning pakuks, et ma talle tähelepanu pööraksin. Kõnealusel päeval kõndisin ma mööda linnakese peatänavat. Oli kas november või märts, mitte külm, vaid pigem neutraalne. Madalduvast taevast langes peenikest vihma, nii peenikest, et seda polnud õieti tundagi. Oli hommik ning poekottide ja pearättidega koduperenaised olid väljas liikvel. Minust sörkis asjalikult mööda üks oma asju ajav koer, kes ei vaadanud ei paremale ega vasakule, vaid järgis kõnniteele nähtamatult tõmmatud sirgjoont. Tunda oli suitsu ja lihuniku liha lõhna ning mere soolakat hõngu, aga nagu tolleaegses linnakeses ikka, ka seasöögi nõrka lääget lehka. Rauakaupade poe lahtine uks paiskas minu peale kodumasinate hingeõhku, kui ma möödusin. Tajudes kõike seda, kogesin ma midagi, mida oskasin nimetada üksnes õnneks, kuigi see ei olnud õnn, see oli ühtaegu rohkem ja vähem kui õnn. Mis oli toimunud? Mis oli selles minu ees avanevas harilikus vaatepildis, linna tavalistes piltides, häältes ja lõhnades pannud selle ootamatu tunde, oli see siis mis ta oli, tärkama minus äkitselt nagu võimaliku vastuse mu elu kõigile nimetutele igatsustele? Kõik oli praegu sama, nagu see oli olnud enne – koduperenaised ja see toimekas koer ikka samasugused, kuid ometi mingil kombel kirgastunud. Õnnetunde kõrval oli ärevus. Ma oleksin justkui kandnud mingit habrast anumat, mille kaitsmine oli mu kohus nagu poisil selles loos, mida meile räägiti usuõpetuse tunnis – ta pidi kandma pühitsetud armulaualeiba oma tuunikapõues mööda Vana-Rooma liiderlikke tänavaid, kuid näis, et minu puhul olin ma ise see kallihinnaline anum. Jah, nii see oligi, mina olin see, mis siin juhtus. Ma ei teadnud täpselt, mida see tähendas, aga kindlasti, ütlesin ma endale, kindlasti peab see midagi tähendama. Ja nii jätkasin ma õnnelikus hämmelduses ja peenes vihmas teed, kandes südames iseenda mõistatust.
Kas tegu oli sellesama minus ikka veel alles oleva kallihinnalise jumalate vere klaasikesega, mis tol õhtupoolikul kinos üle ajas ning mis hakkab üle voolama iga kergema liigutuse, südame kergema valelöögi peale?
Ma veetsin noorusaastad lavaleminekuks harjutades. Ma luusisin linnakese kõrvalteedel, alati üksi, etendasin üksildasi võitlus- ja võidudraamasid, milles ma esitasin kõiki osi, isegi lüüasaanute ja tapetute rolle. Ma olin kõike muud kui ma ise. Nii jätkus see pingeline ja lõputu proov aastast aastasse. Mis see aga oli, milleks ma harjutasin? Kui ma iseendas seda otsisin, ei leidnud ma sealt midagi lõpetatut, üksnes alalise potentsiaali, edasimineku ootuse. Seal, kus oleks pidanud olema minu mina, oli üksnes tühjus, vaimustunud õõnsus. Ja kõik tormas sinna vaakumisse, kus oleksin pidanud olema mina. Näiteks naised. Nad armusid minusse, mõeldes täita mind kõigega, mis neil anda oli. Asi polnud üksnes selles, et ma olin näitleja ning seepärast pidigi mingi oluline osa mu isiksusest puudu olema – ma olin väljakutse neile, nende loomisihale, eluandmisihale. Ma kardan, et minu puhul ei tulnud neil midagi välja.
Tundus, et Lydia oli selline naine, kes suutis keskenduda minule piisava tähelepanuga, et panna mind särama maailma säärase vilkuva intensiivsusega, et isegi mina võisin uskuda, et ma olen reaalselt olemas. Kui ma temaga tuttavaks sain, elas ta hotellis. Ma tahan öelda, et tema kodu oli hotell. Tol suvel, nüüd rohkem kui pool mu eluiga tagasi, nägin ma teda peaaegu iga päev, kui ta käis Halcyoni klaasist pöörduksest sisse ja välja, seljas võõramoelised marlist, sametist ja helmestest moerõivad. Ta kandis oma musti juukseid väga sirges soengus, tolleaegses hingestatud stiilis, ning selgejooneline hõbedane salk neis paistis vähem silma kui hilisematel aastatel, kuid oli siiski rabav. Temast sai minu elava mõtisklemise objekt. Ma elasin kõdurajooni ühetoalises üürikorteris ühel neist munakivisillutisega orgudest jõe ääres, kus koidikul äratasid õllevabriku väravast välja lastud veovankrid mind apokalüptiliste kapjade kõminaga ning öödesse imbus küpsevate linnaste imalmagusat lõhna. Hulkudes mööda kaldapealset, passisin ma suvise linna sõmerjas lämmis Lydiat tundide kaupa. Ta oli eksootiline, kõrbe tütar. Ta kõndis mingi tusase hooga, mängles pisut õlgadega, pea alati langetatud, otsekui läheks ta käidud teed tagasi kuhugi ülitähtsasse paika või millegi ülitähtsa juurde. Kui ta end hotelli uksest sisse surus, näitasid pöördukse klaastahvlid tema mitmekordset killustunud kujutist, enne kui ta vestibüüli rahvastatud hämarusse kadus. Ma mõtlesin talle välja elusid. Ta oli muidugi võõramaalane, mingi muinasjutulise sugupuuga aristokraatliku perekonna kodust põgenenud tütar; ta oli mingi rikka mehe endine armuke, kes varjas end siinses kolkas mehe käsilaste eest; ma olin veendunud, et tema minevikus peab olema midagi, mingi kaotus, mingi salajane koorem, isegi mingi kuritegu. Kui mind ühel esietendusel juhuslikult talle tutvustati – tol ajal oli ta suur teatrihuviline ja käis arutu õhinaga kõigil etendustel –, raputas mind vältimatult pettumus, otsekui oleks miski mu diafragma all kriginal kokku vajunud.
