keskel mina liigun, aga need pole samad või siis on samad eksistentsi mingil teisel astmel. Mõlemad asjade kogumid, viirastuslikud ja reaalsed, hakkavad üksteisega kaasa helisema, kaasa kõlama. Kui kummituslikus stseenis on näiteks tool, millel naine istub ning mis võtab enda alla sama ruumi nagu reaalne tool reaalses köögis ning on reaalse tooli peale asetatud, ükskõik kui kehvasti see ka passiks, on tulemuseks see, et kui kummituslik stseen haihtub, säilitab reaalne tool mingisuguse aura, see lööb peaaegu õhetama üllatusest, et just tema oli välja valitud ja sihiks võetud, et just tema peale oli valik sel kombel langenud. See mõju kuhtub aga peagi ning tool, reaalne tool, astuks otsekui rambivalgusest tagasi ning asuks oma harjunud kohale hämaras anonüümsuses, ning mina ei märka seda enam, ükskõik kuidas ma ka püüaksin suhtuda lugupidavalt sellesse ilmetusse mööbliesemesse, mis on saanud tunda oma hingestatud hetke.
Ma olen hakanud umbusaldama isegi kõige kindlamaid objekte, kaheldes, et äkki on need pelgad iseenda kujutised, mis võivad ainsa hetkega virvendama hakata ja kaduda. Reaalsus on saanud pineva ja võbiseva ilme. Kõik on valmis lagunema. Kuid ometi ei ole ma kunagi elus olnud nii lähedal päris maailma ainesele, kuigi see maailm ise virvendab ja muutub mu silme all läbipaistvaks. On unenägusid, milles kogetu näib elavam kui elu. Mul on olnud kärsitu uskumatuse hetki, kui ma rahutu magajana otsekui rabelen sellest unenäomaailmast välja ärkamise higisesse hämmingusse. Kuid siis välgatab üks neist läbikumavatest kujutistest piki mu nägemisvälja servi ning ma mõistan, et ma ei ole ärkvel või et ma olen ärkvel ning kõik see, mis oli tundunud unenägu, ei ole üldse seda. Piir meelepette ja selle vahel, mis on selle vastand, on minu jaoks haihtumispunktini kuhtunud. Ma ei ole ei unes ega ärkvel, vaid mingis uimases olekus nende kahe vahel – ma oleksin nagu kogu aeg poolpurjus, mingis transtsendentses vintisolekus.
See perekondlikkusehõng, mille need viirastused endaga kaasa toovad, paneb mind mõtlema, kas ei tähenda nad äkki mu tõrjutud elu, mis mingil kujul mind endale nõudma tuleb. Sest lõpuks siin, surnute majas, ma ju nüüd olen. See, et ma olen uuesti ümbruses, kus ma üles kasvasin, tekitab väga imeliku tunde. Ma ei tundnud end siin kunagi päriselt kodus. Kui meie kostilised elasid ebareaalseid elusid, siis tegime meie, siinsed niinimetatud püsielanikud, sedasama. Põhjus, miks need viirastused mind ei hirmuta, on kahtlemata see, et selles paigas kummitas alati. Ma veetsin lapsepõlve mujalt tulnute, tontlike kogude seas. Küll olid need meie kostilised vagurad ja varjutõmbuvad, nad ähmastasid ennast mingiks pominaks majas. Ma kohtusin nendega trepil, nihelesin kõrvale, kui nad nihkusid minust mööda ja naeratasid valulise viisakuse tardunud naeratusi. Ruumis, mida nimetati söögitoaks, istusid nad küürus oma peekonilõikude või liha ja kartulipudru kohal valvsa ja norgus hoiakuga nagu karistada saanud lapsed. Öösel näis mulle, et ma kuulen nende läheduse märke kõikjal ümberringi: visklemist, nihelemist, vaikset rahutut ohkamist. Siin ma nüüd olen, ise ka kostiline, mitte sugugi reaalsem kui mulle ilmuvad kummitused, vari kujuteldavate varjude seas.
Mis see on, mis teeb oleviku minevikuga võrreldes nii kahvatuks ja kaalutuks? Näiteks on mu isa minu jaoks nüüd elavam, kui ta oli oma eluajal. Isegi mu ema ei olnud minu jaoks päriselt olemas, enne kui ta oli turvaliselt mälestuseks saanud. Ma näen neid nagu mingit arhailist kaheinimese etendust, mingit Baucist ja Philemoni, kes on siin ühendatud ja hoolitsevad teiste vajaduste eest, mõlemad muutumas aeglaselt halliks kiviks sedamööda, kuidas päevad kerkivad ja langevad, iga uus päev eelmisest eristamatu, ning aeglased terad kogunevad ja saavad aastateks. Lapseeas arvasin ma, et kui mul tuleb aeg kodust lahkuda, siis nad taganevad, kaks tagasihoidlikku karüatiidi, kes hoiavad üleval minu tulevikku viivat väravakaart, jälgivad kannatlikult ja nurisemata nõutuses, kuidas ma õieti tagasi vaatamatagi nende juurest minema sammun, nii et iga läbitud penikoorem ei tee mind mitte väiksemaks, vaid üha suuremaks, nende ülekasvanud ja mõistetamatuks pojaks. Kui nad surid, ei leinanud ma neid. Ja nüüd küsin ma endalt, kas see kummitamine on nüüd nende kättemaks, kas mulle sunnitakse nüüd peale kadunud elu mingit osa, mida ma korralikult tähele ei pannud, kui mul oli selleks võimalus?
Sest siin on tunda kurbust, kahetsust, täitmata lubadusi ja luhtunud lootusi.
Esimestel siin üksi veedetud päevadel ei näinud ma kedagi või vähemalt mitte lihast ja verest kedagi. Pärast Lydia telefonikõnet ei võtnud ma enam toru ning hakkasin selle järsku karmi kutset nii kartma, et ühendasin selle lõpuks lahti. Pärast seda saabus säärane vaikus! Ma lasksin endal vajuda sellesse nagu mingisse liikumatusse sooja kosutusse. Ma aga ei mõnulenud, ei, seda ma ei teinud. Alguses olin ma täis energiat, tõusin ja asusin igal hommikul esimeste koidukiirtega tegutsema. Ma võtsin ette umbekasvanud aia, rebisin üles sületäite kaupa orasheina ja raiusin põldmurakavääte, kuni käed veritsesid ja higi silmadesse voolas. Ema roosipõõsad on ikka veel alles ja täiesti metsistunud. Labidas tõi nähtavale vanad kartulid, seest tühjad karkassid, mis lõhkesid mu kanna all lurtsatusega ja välja voolas valkjas vedelik. Ämblikud sibasid, tõugud vingerdasid. Ma olin oma elemendis. Rügades seal kesksuvises palavuses tööd teha, kogesin ma hullunud eufooriat. Ma võisin tabada end pomisemas pööraseid jutukatkeid või laulmas või naermas ning mõnikord isegi nutmas, kuid mitte kurbusest, vaid mingisugusest jubedast lõbususest. Mul polnud mingit sihti silme ees, ma ei kavatsenud midagi istutada, ma lihtsalt töötasin töö enda pärast, aga peagi lõpetasin ma selle ning jätsin kibuvitsaoksad ja väljajuuritud rohu hunnikud päikese kätte närtsima ja mädanema, kuni uus rohi need kattis.
Nüüd, kus ma olin loobunud oma viljatust tööst, tundsin, kuidas minu peale laskus kõigutamatu roidumus nagu võrk. Vajunud õhtul uimaselt diivanile, meenutasin ma sündmusteta päeva ja imestasin, mis mind ometi nii ära väsitada võis. Ma olen rahulik, kui rahulik on ikka õige sõna – võib-olla oleks tuim parem. Mu ööd on pikad, kaksteist, neliteist tundi rahutut tukkumist ja unenägusid, millest ma ärkan kurnatuna, heidetuna hommikusse nagu laevahukus ellujäänu. Ma mõtlesin, et siiatulekuga leian ma perspektiivi, vaatepunkti, millest oma elu vaadelda, aga kui ma vaatan nüüd tagasi sellele, mille ma olen seljataha jätnud, tabab mind jõuetuks tegev imestus – kuidas mul õnnestus näivalt pingutuseta või isegi mitte päriselt teadlikult korjata kokku nii palju elu risu? – nii palju, et ma ei suuda isegi hakata otsima selle alt seda ainulaadset olemuslikku mina, seda, mida otsima ma siia tulin ja mis ilmselt peidab end kusagil nende kõrvaleheidetud maskide segadiku all. See on pead pööritama panev tunne nagu siis, kui mõni sõna või ese rebib end hetkeks lahti mõtte haardest ning kandub omaenda jäägitu eraldioleku tühja ruumi. Kõik on nüüd võõras. Kõige argipäevasemad nähtused täidavad mind aeglase imestusega. Ma tunnen end ühtaegu vastsündinu ja tohutult vanana. Ma tunnen vana tudikese kiindumust oma tooli, grokipeekri ja sooja voodi vastu, aga samal ajal olen ma oma kohmakas ja kobavas püüdes tabada asju, mis ikka mul käest lipsavad, niisama abitu nagu väike laps. Ma olen sattunud iseenda orjusse. Ma imestan selle üle, mida mu keha tekitab, väljaheite, tatikooriku üle, küünte ja juuste kaduvväikese edasiroomamise üle. Ma olen sama hästi kui lõpetanud enda raseerimise. Mulle meeldib see, kuidas mu nägu torgib, habemetüüka väävlilõhn ja otsekui liivapaberi krigin, kui ma käega üle lõuajoone tõmban. Pärast seda lühiealist katset aiatöid teha tekkis mul põletik peopessa seal, kuhu oli tunginud roosiokas ning ma seisin liikumatult ja süvenenult akna all, käsi päevavalguse kätte tõstetud, ja uurisin paistetust, lillaka naha läikivat poolketast, pingul ja läbikumavat nagu putukatiiba, ning öösel, kui ma pimedas ärkasin, tundus käsi olevat mingi eraldi elusolend, mis minu kõrval tuikas. Selle tuim ja kuumav valu oli peaaegu meelas. Siis ühel hommikul, kui ma end voodist üles ajasin, komistasin ma, käsi läks millegi terava vastu ning valurütm trummeldas mu käsivart mööda üles, paistetus rebenes ja pind vupsas mädakämbu sees välja. Ma vajusin randmest kinni hoides ja tihkudes tagasi voodile, kuid ei osanud täpselt öelda, kas see oli valust või naudingust.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком,
