oli laternaposti külge seotud. Ta viivitas hetke ja vaatas ähmase pilguga ringi. Mahajäetud väljakul selle madalate küürus katustega ja äkitselt hiilgavate akendega on pimeduses pisut pahaendeline ja võõras õhkkond, isegi mingi transilvaanialik varjund. „Õnn kaasa!” ütles Quirke uuesti valjusti ning naeris kurblikult nagu mõne valusa nalja peale. Tema jalgratta sadul oli kastest karvane. Pööramata ebamugavale niiskusele tähelepanu, istus ta sadulasse ja väntas ebakindlalt minema, mina aga pöördusin ja panin ukse kinni, sahmides kaootiliselt oma segaduses südames.
Kui ma une poole kandusin, viskine hingeõhk õhku liisumas, tundsin ma, justkui oleks minu seest keegi teine tuppa kerkinud ning hõljunud seal pimeduse pinnal nagu suits, nagu mõte, nagu mälestus. Öine tuuleke liigutas akna ees tolmuse pitskardina palistust. Isegi nüüd veel oli kauges taevas kerge kuma. Ma vajusin unenäosse. Ma nägin jahedat marmorpõrandaga tuba nagu Rooma villas, klaasimata akendest paistis astanguline ookerkollane küngas ja otsekui vahimeestena seisvate puude rida. Napp mööbel, rullotstega kušett ja seal lähedal madal laud, millel olid porfüürpottides võided ja värvilised klaaspudelikesed ning kõige kaugemas nurgas kõrge urn, kus oli kaldu üksainus liilia. Kušetil, millest mul oli lubatud näha üksnes kolmveerandit, lebas üks noor lopsakas, võimatult valge nahaga naine, paljad käsivarred sundimatult ja häbiga nägu varjamas. Tema kõrval istus turbaniga neegritar, samuti alasti, hiiglasuur, häilitud melonjate reite, suurte prinkide läikivate rindade ja laiade roosade peopesadega kogu. Tema parema käe keskmine sõrm ja pöial olid liigeseni surutud naise kergemeelselt väljapakutud rüpe kahte avausse. Ma märkasin vagiina tumeroosasid krookeid, õrnu nagu kassikõrva rulliseid, ning päraku pingul õlist teekarva vööd. Ori pööras pead, vaatas üle õla laia lustliku muigega minu poole, tonksis minu meeleheaks oma käskijanna avali ihu ning naine judistas end ja kräunatas. Selles kurjast vaimust vaevatud unes tardus mu nägu grimassiks ning kui mind valdas see kerge kramp, tõmbasin ma selja kumeraks, surusin kukla padja sisse ning jäin siis liikumatuks ja lebasin nõnda ühe pika hetke nagu surnud diktaator, kes ootab kirstus kõrvuni plüüsi vajunult auavaldusi.
Ma tegin silmad lahti ega teadnud, kus ma olen. Aken oli vales kohas, riidekapp ka. Siis mulle meenus ning mind valdas taas vana saladuslik halb eelaimus. Polnud ei pimedust ega valgust, ainult hämar teraline kuma, mis näis tulevat eikusagilt, kui just polnud selle allikaks tuba ise, seinad ise. Ma tundsin oma ponnistava südame vudimist ja vahelejäänud lööke. Kleepuv vedelik mu reiel hakkas juba külmaks tõmbuma. Ma mõtlesin, et peaksin üles tõusma, tualetti minema ja ennast puhtaks pühkima, nägin isegi ennast tõusmas, lülitit kobamas – kas ma nägin ikka veel poolunes und? – kuid jäin ometi topilisse soojusse mähkununa lebama. Raugelt leidis mu kujutlusvõime tagasitee unenäonaise juurde, libises taas mööda ta valgete jäsemete piirjooni ning puudutas ta salapaiku, kuid tegi seda nüüd erutuseta, kõigest huviga, imestades leebelt ta uskumatult valge ihu ja fantastilise liiderlikkuse üle. Mõtiskledes nii unises tardumuses, pöörasin ma padjal pead ning siis nägingi ma toas üht kogu, mis seisis liikumatult voodist natuke eemal. Ma pidasin seda naiseks või naiselikuks vanameheks või isegi teadmata soost lapseks. Looritatult ja liikumatult seisis ta, nägu minu poole, nagu üks neist ammustest haigevoodi kõrval valvajatest, lapsepõlve palavike ähmastest kaaslastest. Ta pea oli kaetud ja ma ei suutnud eristada näojooni. Käed olid rinnaku juures otsekui paluvalt või ahastavas palves või mõne muu äärmuslikult kirgliku püüdluse mõjul kokku pandud. Ma lõin muidugi kartma – mu laubale kerkis külm higi, kuklakarvad tõusid püsti –, kuid kõige enam tajusin ma seda, et ma olin äärmise keskendumise, hädavajaliku uurimise objekt. Ma üritasin midagi öelda, aga ei saanud, mitte sellepärast, et olin hirmust tummaks löödud, vaid sellepärast, et mu hääle mehhanismi ei saanud panna tööle teispoolsuses une ja ärkamise vahel, kus ma hõljusin. See kogu ei liigutanud ikka veel ega andnud kuidagi märku, vaid lihtsalt seisis ses mitmemõttelises äärmuslikus poosis, nagu ootaks minult mingit ihaldatud reageeringut. Ma mõtlesin: Hädavajalik… ja kui ma seda tegin, haihtus kogu sel hetkelisel mõttepilgul. Ma ei olnud selle kadumisest teadlik. Tundus, nagu poleks selle nähtav olemise ja nähtamatuse vahel olnud mingit üleminekut, otsekui ei oleks see lahkunud, vaid üksnes vormi vahetanud või ennast minu tahumata meeltele kättesaamatusse sagedusse selitanud. Tundes ühekorraga kergendust ja kahetsust selle kadumise pärast, panin ma silmad kinni ning kui ma need, nagu mulle tundus, mitte rohkem kui hetke pärast vastumeelselt jälle lahti tegin, oli päikesevalguse voogav tera kardinate vahelt juba sügavale lõikunud.
Niiviisi ma nüüd ärkangi, nihkun ettevaatlikult unest välja, nagu oleksin ma veetnud öö end peites. See kuldne akna juures langev kiirtevihk oli pimestav. Toa nurkades rüsisid pruunikad varjud. Mulle on sügavalt vastumeelt hommikud, nende summutatud, läpastunud toim nagu voodil, milles on liiga kaua magatud. Viimasel ajal tuleb ette ka koidikuid, mil ma ärkan soovides, et oleks jälle õhtu ja päev juba möödas. Ma olen hakanud mõtlema oma elust, nagu oleks see üldiselt otsekui hommiku lõppematu kulgemine – ükskõik, mis on kell, ikka tundub, nagu ma oleksin äsja tõusnud ning püüaksin pead selgemaks ja toimuva üle kontrolli saada. Ma ohkasin, tõukasin teki pealt ja liigutasin jäsemeid kämbulisel madratsil. Päev tuleb palav. Eile õhtul purjus peaga olin ma mõelnud magamisest ema voodis – jah, siin on jälle see Herr Doktor oma habeme ja sigariga –, aga ilmselt mõtlesin ma ümber, sest nüüd olin ma omaenda kunagises toas. Nii sageli olin ma lebanud poisipõlves siin just samasugustel suvehommikutel, hõljumas ootuselooril, veendunud, et kohe hakkavad toimuma suured sündmused, et üks pung minu sees puhkeb imeliseks keeruliseks õieks, millest saab minu elu, kui see ükskord tõeliselt algab. Küll mul olid alles plaanid! Või ei, mitte plaanid, need olid liiga ebamäärased, suured ja kauged, et neid saaks nimetada plaanideks. Siis lootused? Ka seda mitte. Küllap unistused. Fantaasiad. Pettekujutlused.
Vinnasin end mühatades voodist üles ja jäin end kratsides seisma. Ma kahtlustan, et hakkan üha rohkem isa moodi välja nägema, just selline, nagu ta oli elu lõpus, samasuguse pineva, otsekui midagi kartva hoiakuga. See on vanemate postuumne kättemaks, see kasvava sarnasuse pärand. Ma läksin akna juurde, tõmbasin räbaldunud kardinad eest ja lasksin valguse võpatusega sisse. Aeg oli alles varajane. Skväär oli mahajäetud. Seal polnud ainsatki hinge, isegi mitte ühtki lindu. Pikk terav päikesevalguse kiil toetus vastu kloostri valget seina, liikumatu ja ähvardav. Poisipõlves ehitasin ma siin ühel maikuul neitsi Maarja pühamu. Mis mind selleks tavatuks ettevõtmiseks inspireeris? Ilmselt mulle kingiti mingi nägemuslik hetk, mingi pilguheit hommikusinale või piiritu lõunataeva särale või liilialõhnaline ülendus keset palvete lugemist õhtupalvusel, kui säravaid müsteeriume välja jagati. Ma olin tõsine, religioosse innukuse puhangutele aldis laps ning sellel maikuul, mis on neitsi Maarja kuu – ja kummalisel kombel ka Lutsiferi ja hundi kuu – huvitav, kes niisuguseid asju otsustab? – olin ma otsustanud, et teen talle pühamu või groti, nagu sääraseid asju tookord maailma tolles kandis nimetati ja nimetatakse tõenäoliselt seniajani. Ma valisin maja kõrval tänaval paiga, kus pruunikas ojake vingerdas viirpuuheki all. Ma ei olnud kindel, kas kivid olid niisama võtmiseks, ja korjasin neid ettevaatlikult ümbruskonna põldudelt ja tühjadelt kruntidelt, hinnates eriti kõrgelt valgeid ränijaid kive. Hekkide alt korjasin ma nurmenukke, aga kui ma nägin, kui kiiresti õied närbusid, kaevasin ma taimed koos juurtega üles ja istutasin nad oma vallinatukesele keset kive, täites enne augud veega ja jälgides rahulolevalt, kuidas porised mullid kerkisid ja mahlakalt plaksatasid, kui rohumättad paika vajusid ning ma need oma kummikukannaga kinni vajutasin. Neitsi Maarja kuju tuli vist meilt kodust või siis veensin ma ema, et ta ostaks selle spetsiaalselt – kujutlen, et mäletan, kuidas ta selle väljamineku pärast nurises. Ema suhtus minu sellesse ettevõtmisse vastumeelse austusega, sest ta ei usaldanud säärast vagaduse ilmutamist, ning hoolimata sellest, et ta pidas ise neitsit au sees, meeldis talle, kui poiss käitus nagu poiss, ütles ta, mitte aga kui mõni memmepoeg. Kui töö oli lõpetatud, istusin ma kaua üksi ja rahulolevalt, vaatasin uhkusega pühamut ja tundsin end lausa tülgastavalt vooruslikuna. Ma kuulsin, kuidas õunamüüja vana Nockter oma hobuse ja vankri juurest kusagil kaugemal tänaval oma kaupa kuulutas, ning kuidas hull Maude pööningul oma nukkudele laulu ümises. Veel hiljem, kui päike allapoole vajus ja varjud pikenesid, tuli isa särgi väel ja traksidega majast välja, vaatas grotti ja mind, siis uuesti grotti,
